Ma olen õnnelik naine.

Terekest,

Pean jagama Teiega seda õnne, mis mind hetkel valdab.

Algatuseks võin öelda, et kõik see, mis sa tahad, et su ellu tuleks ja sinuga juhtuks, siis usk sellesse ka ühel hetkel täitub.

Keegi ei keele meil unistada. Iseasi kas need ka täide lähevad. Mina võin öelda, et minu unistused on täitunud.

Nüüd võib edasi unistada. Mõned unistused veel on, mis võiksid täituda. Küll iga asi omal ajal.

Nüüd sellest, miks ma olen õnnelik  naine.

Algatuseks on mu kõrval mees, kes on minu süda ja hing. Ta on minu jaoks hindamatu väärtusega. 

Ta on mu kõrval kui ma teda vajan ning ta mõistab mind. Varsti, varsti täitub meil 8 aastat, mis on olnud imelised.

Teiseks on mul nüüd oma perekond. Meie peres kasvab Inglike, kes sai täna kolme nädalaseks. Tema on see, kes teeb meie päevad rõõmsaks ning toob igasse päeva päikese.

Ma võin öelda, et minu unistus on täitunud. Mina, kes ma lubasin kunagi iseendale, et minu laps sünnib, kui mul on talle midagi pakkuda. Nüüd võin öelda, et olen selle lubaduse iseendale täitnud. Jah, mul on oma lapsele pakkuda seda, mida ta vajab ning soovib.

See ei ole veel kõik, sest meil on nüüd lõpuks oma kodu. Jah. Meil on nüüd päris oma kodu. Printsessi sünd tõi endaga kaasa ka lõpuks oma kodu.

Lõpetuseks võingi öelda, et ma olen õnnelik naine, sest mul on olemas kõik see, millest ma olen unistanud.

Armastav mees, oma pere ja oma kodu. Eks mingi aeg tuleb ka ühine perekonnanimi. Iga asi omal ajal.

Õnnelik olen ka selle üle, et sain täna esimest korda oma printsessiga pikemal jalutuskäigul käia, sest ma tunnen ennast juba paremini. Järelikult tabletid ja õige toitumine on eduliselt kaasa aidanud mu rauavarude taastumisele. 

Kas Sina tahad ka olla õnnelik?

Selleks annan Sulle lihtsa valemi. Leia igas päevas midagi, mis teeks su meele ja tuju heaks. Väga tähtis on elada antud hetkes, mitte tulevikus. Ela üks päev korraga nagu mina.

Nunnut oodates...
... ja lõpuks ta ongi meiega

Ilusat värvilist sügist Teile mu lugejad,

Marve.

Meie beebsu sünd.

Tere üle pika aja,

Seekord, siis meie Nunnu sünnist. Juba etteruttavalt, et seekordne postitus tuleb pikk ja võib olla kohati hüplik.

Alustan, siis algusest...

Kolmapäeval (31.08), oli meil ultraheli (UH) aeg, sest nädalaid oli juba omajagu ja oli vaja üle vaadata, kas kõik asjad on normis ning korras. Õnneks olid kõik beebi näidud korras. Kardiogrammgi (KTG) tehti meile, et teada saada kas meil on juba lootust sünnitusele, aga tutkitki.
Nagu ma juba enne ühes postituses kirjutasin, et meie viimane lõpp on olnud ikka jamadega, siis seekord arstil käies sain teada, et mul on uriinis valk sees. Küll üks ühik, aga siiski.
Saime esilekutsumise kirja algselt esmaspäevaks, aga valgu olemasolu tõttu kutsuti juba reedel tagasi.
Reede hommikul läksimegi haigla. Kodinad koos ja sõit võis alata. 
Kuna sünnituseelsesse mehi ei lubati, siis oli mul üsna raske härrast lahti lasta. Pisarad said minust seekord võitu, aga ma kogusin end, sest kõik läheb ju hästi ja see on meie beebi heaolu jaoks. 
Nii saingi omale palati 11 ja voodi 1 :). Seal tehti mulle analüüse, mõõdeti vererõhku ja tehti KTG.

Läbivaatlusel selgus, et avatus 1,5cm ja kuna näidud kehvad, siis esilekutsumine võis alata. Nii läksingi palati tagasi ja sain esimese doosi rohtu. 
Vahepeal pandi mulle uuesti KTG külge, et tuvastada kas on juba sünnitegevusest märke.  Seekord näitas juba mingeid kokkutõmbeid, aga mitte midagi suurt. 
16.00 paiku võtsin teise doosi rohtu ning kui vahepeal KTG tehti, siis see ei näidanud enam mingeid kokkutõmbeid ja 21.00 võtsin kolmandat korda rohtu. Ikkagi ei miskit, aga tasapisi hakkasid mingid muudatused toimuma. 

Õhtul ca 23.30 ajal tuli ära limakork ning laupäeva hommikul 11.00 paiku hakkasid veed jooksma. Need nirisesid iga kord, kui istumisest püsti tõusin, siis olin natuke šokis, et kas see normaalne. Õnneks oli normaalne ja ma rahunesin maha. Ämmaka sõnul tilguvad veed kuni sünnituseni. Pean tunnistama, et see oli ikka ebameeldiv tunne. 
Taaskord pandi mulle KTG külge, et kokkutõmbeid tuvastada, mis olid täitsa olemas.

Vahepeal käis arast mind veel üle vaatamas, et avatust kontrollida. Minu kurbuseks oli avatust sama, mis eelmise päeva õhtul :(. Veel eemaldati mingi kile, mis aitaks kaasa kokkutõmmete tekkele. Juhuuuu ja see aitas.

Mingi aeg tuli musununnugi meile külla . Kell 19.00. lõppes külastus ja musununnu läks koju. Peale seda tehti mulle uus läbivaatus ning avatus oli juba suurem, mille peale mult küsiti kas tahad vanni minna või niisama olla? Mille peale mina automaatselt, et tahan vanni. Nii palutigi mul kodinad kokku pakkida ja mind viidi alla sünnitusosakonda. Peale seda uudist helistasin härrale, et tulgu tagasi, sest meid viiakse alla ja asi läheb vist asjaks. Nii tegigi härra kodus viimased toimetused ning kella 21.00 paiku oli meie juures tagasi. 

Vannis olime ca 1,5 tundi, mis aitas igati avatuse tekkele kaasa, sest seal olin rohkem lõdvestunud kui voodis. Avatust kontrollides oli see juba 4cm. Taaskord KTG külge. Meie õnneks oli näha juba tihedamaid kokkutõmbeid. 
Kell liikus uskumatu kiirusega. 00.00. paiku lasin teha endale epideraal süsti. Enne sünnitust olin kindlal arvamusel, et ma ei lase endale midagi teha, sest jumal teab, mis need endaga kaasa toovad. Kuna avatus oli olemas ja see süst andis võimaluse magada, siis ma pikalt ei mõelnud. Lasin selle ära teha ja see oli hea. Nii sain magada kella 02.00ni kuni tasapisi hakkasin tuhusid tundma. Avatust kontrollidest oli see juba 7cm. Juhuu ... Taaskord pandi mulle KTG külge, mis oli seekord peal ca 2h. 
Siinkohal võin öelda, et need tuhud olid puusa krampide kõrval ikka kökimöki, mis mind tuhude ajal kimbutasid. Õnneks oli musununnu mu juures, kes sai ühte jalga masseerida, aga teist mitte, sest olin ju külili. Nii olingi lõpuks nii läbi, et tõusin istukile.
Nüüd oli kell juba 04.00 paiku ja nii see aeg kulges. Vahepeal pandi mulle ka tilguti, sest Nunnu kaal oli nii suur. Tilguti pandi selleks, et aitaks emakat. 
Nii kulgesimegi seal omajagu aega. Lõpuks olin nii unine ja väsinud ning mul oli meeletult palav. Härra käis ja tupsutas mind külma veega, sest palavus tappis.

Lõpuks hakkasidki need pressid, mis tulid üsna kiiresti. Ämmaemand tuli korra vaatama ja kohe ütles, et ma lähen annan oma naised teistele üle, sest sina hakkad juba sünnitama. 

Mäletan, et kell oli 06.45 ja pressid olid korralikud. Sealt edasi kulges aeg kiiresti. Ühtäkki kästi mul selili heita, et nüüd natuke veel ja beebsu käes. Pressisin, mis ma pressisin, aga Nunnu ei tahtnud välja tulla. Lõpuks sekkus üks õdedest, kes surus mulle kahel tuhude ajal kõhule ning beebsu oligi käes. Oh seda rõõmu ja õnne.

Siinkohal on õige öelda, et jumal tänatud, et ma käisin tuhude mahahingamise loengus, sest sellest oli tõesti väga, väga palju abi. Mina esmasünnitajana soovitan kindlasti noortel emmedel seda loengut kuulamas käis.

Sellega see kõik veel ei lõppenud.

Beebi ilusti käes ja rinnal hakkas ühtäkki arstidel kiire. Platsenta tuli ära ja peale seda oli verejooks. Kõik toimus nii kiiresti. Mul jäi emakasse üks väike tükike, mis oli vaja eemaldada. Nii saadetigi härra koos beebiga minema ja ühtäkki oli toas 6-7 arsti aparaatidega. Nii kästigi mul hapniku hingata, et narkoosis oleksin. Protseduur kestis ca 30 minutit. 
Arstidelt uurides, et mis minuga tehti, siis nad rääkisid väga avameelselt. 
Toibudes oli minu imestuseks mul küljes tilguti, pluss vererõhu aparaat. Miks? Ma olin peale beebsu sündi kaotanud 1,3 liitrit verd. Nii mind jälgitigi, et äkki on vaja vereülekanne teha. Vererõhkugi mõõdeti kogu aeg, sest mul oli preeklampsia oht. Kuna mu hemoglobiin langes iga päevaga, siis olin veel erilise tähelepanu all. Etteruttavalt, et koju tulles oli mu hemoglobiini tase 77. Tegelikult suht olematu, aga vereülekannet mulle ei tehtud, sest nägin hea, tugev ja kõbus välja. Eks need on need tugevad maa naised. 

Väike opp läbi, toodi beebi meie juurde kaissu ja nii jäimegi ootama, millal saame perepalatisse. Seda lubati meile ca kella 15.00-16.00 paiku. Nii tuligi härra lõuna paiku koju, et saaks ka natuke puhata, sest temagi oli ju tegelikult väga väsinud ja kurnatud. 

Õhtul saimegi perepalati. Oh seda õnne ja rõõmu, mis mind valdas kui härra meie juurde tagasi tuli. Kõike seda üksi tehes oleksin ma üsna muserdatud. Kahekesi ikka kergem. 
Mulle tehti veel lahkliha lahtilõige, mis õmmeldi ja no istumine ning sirgeks ajamine oli ikka õudne. Terve pühapäeva olin suht kongus ja ädine. Liikuminegi oli olematu. Jõust ja jaksust rääkimata. Sellest hoolimata olin tubli. 

Kokkuvõtvalt oli meie beebi sünd üsna närvesööv aga lõpuks üsna kiire. Palju aitas kaasa õige tuhude maha hingamine ning oma sisetunde kuulamine. Loomulikult ka kallima juuresolek. 

Vot selline oli meie Nunnu sünd. 

Ise kosun ja püüan taastada oma hemoglobiini. Enesetunne on mul juba hulka parem kui võrrelda seda haiglast koju tuleku päevaga.

Täna oli meil juba esimene perearsti visiit. Seal meid mõõdeti ja kaaluti. Pikkus on meil sama 53cm ja kaal 4200 grammi. Küll natuke vähem kui sünnikaal, aga tasapisi kosume. 

Nüüd meie Carola magab ja emme saab postituse lõpuni kirjutada. 
Võin öelda, et meil on tubli beebsu. Ärkab iga 3h tagant ja nõuab süüa.

Seniks päikest,
Marve