Uskumatu, et juba homme...

Hei, hei.

Eile oli jälle üle pika aja maa valge (küll mingi jura), aga täna on jälle must maa. 
Ehk jõuluks tuleb ikka midagi maha! Aga mine tea.

Uskumatu, et juba homme hakkab selle aasta viimane kuu ehk jõulukuu. Ja polegi palju jäänud kui jälle üks aasta möödas. 

Aeg läheb ikka kiiresti.

Peale selle, et on jõulukuu on ka meie sünnipäevade kuu. See aasta on meil natuke teismoodi kogu see sünnipäevade värk. Aga eks kõigest hiljem.

Olen nüüd mingi aja jälle blogist eemal olnud, aga tahan kirjutada kui lahe nädalavahetus meil oli.
Reedel käisid meil külalised koos ühe pisikese tüdrukuga. Meie oma ehmatas küll algul ära, et keegi temasugune tuli, aga lõpuks harjus ära. Rääkisime ikka kuidas lapsed kasvavad ja mis teha oskavad jne. See emmede jutt.
Aga eriti tore oli see, kuidas me üksteise rasedusest teada saime. Siiril oli 25-aasta juubel no ja ilmselgelt ei saanud ja midagi juua, sest beebsu ju kasvas. Nii mõtlesingi välja hädavale, et mul antibiootikumid peal ei saa alksi tarvitada. Õnneks ei pidanud seda kellelgi ütlema ja saime rahus sünna mööda saata. 
Meil Antsuga omal väike kahtlus kogu aeg, et äkki on ikka Siiri ka, sest pole näinud, et ta teiste jookide juurest omale koksi teeks või joob tõesti mahla viinaga. Aga jäime ikka oma esimese variandi juurde. 
Mingi aja möödudes tulid nad meile uuesti külla. Siiril Cosmopolitan kaasas (teate küll selline roosa pudel). Mille peale ma kohe, et ma ei saa juua (ise uurimata kas see on alkoga või ilma). Mille peale Siiri, et saad küll, sest see on alkovaba. Nii saimegi teada, et ootame mõlemad beebit. 
Kuid toredaks teeb selle loo hoopis see, et Siiri oli tahtnud oma sünnipäeval minult küsida, et kas sul on sama antibiootikumide kuur, mis mul😄. Nüüd naeramegi, et see on meie laste lugu.

Laupäeval käisime Andri vanemate juures ning pühapäeval ta õe sünnipäeval.

See nädalavahetus tuleb sama tore. Laupäeval on plaan Laulasmaale jõululaadale minna ning õhtul teen Liisule soengut. Ja kui pühapäeval ei saja lähme Liisuga jala Keila advendilaadale. Sealt järgmine nädalavahetus on meil jälle külalisi oodata. Nii maalt kui linnast. Plaanime taaskord midagi toredat teha ja mõnusalt aega veeta. 

Üks küsimus Teile mu lugejad?

Kas Teid huvitaks üks väike loos? Loosi läheks midagi väikest, mille olen oma kätega teinud, aga samas on see väga vajalik asi. 

Elu tuleb elada olevikus ja mingil määral tulevikus

Sauki,

Mis saaks olla veel parem kui see, et toad on korras, söök on valmis, laps magab ning kodus on rahu ja vaikus?
Saan nautida kohvi ja kirjutamist, mis mulle meeldib. Teeksin seda tihemini, aga jah. Pere nõuab oma aja. No ja piiga kõrvalt arvuti tulla... See pole seda väärt, sest ta tahab kohe oma tähelepanu. Tehes igasugu lollusi :). Alustades sellest, et ronib arvuti laua peale ning lõpetades klaviatuuri nuppude vajutamisega. 

Aga sellest ei tahtnud ma täna kirjutada, vaid hoopis sellest, mis imelise lause omanikuks ma sain. 

Kas Sind on keegi inspireerinud? Olgu selleks mõni treener, kokk, tuttav, sõbranna, pereliige jne?

Tunnistan ausalt, et mind on küll. Uskumatu aga tõsi, ma sain natuke aega tagasi teada, et minu blogist saab üks tore tüdruk inspiratsiooni. Olin sellest nii lummatud, et võttis kohe sõnatuks. Oma teada kirjutan asjadest õigemini olukordadest/sündmustest, mis tekitavad minus hea tunde ja kutsub kohe kirjutama.
Ma ei ole kunagi kirjutanud sellepärast, et pean end kellelgi tõestama või selleks, et näidata kes ma olen jne. Lihtsalt tuli selline tahtmine hakata blogima ja kogu lugu.
Eks selle algatamiseks sain ka inspiratsiooni teistest. Nüüdseks kui olen bloginud juba mitmeid aastaid olen saanud tagasisidet, et teen õiget asja. Igati vahva uudis minu jaoks. 

Selle inspiratsiooni jutu jätkuks sain mõned päevad tagasi oma ühelt healt sõbrannalt ühe ilusa lause. 
Algatuseks:
Minu eluke ei ole olnud lillepidu ja meil kõigil olid lapsepõlves omad unistused. Minu unistused on täitunud nagu Te juba teate. Mõned veel on, aga iga asi omal ajal. 
Oma teada olen seda korduvalt öelnud, aga kordan veel igaks juhuks, et ma olen ääretult õnnelik, et mul on selline perekond ja selline pere just pere, kus oleme meie kolm ja koduloomad. Saate aru küll.
Jah, kes meist ei ole unistanud ideaalsest perest ja uhketest villadest jne, jne. Või sellest, et minu perekond saab olema samasugune nagu sellel ja sellel. Unistada võib kõigest. Aga elul on meile omad keerdkäigud.
Sellel päeval tuligi sõbrannaga juttu perest/ peredest, ning siis ta kirjutas: Teie olete perfect pere minu jaoks. Ma olin sõnatu, aga samas oli südames nii hea soe tunne. 
Mina
* ..., kes ma olen elus näinud igasugu olukordi ja olnud igasugu olukordades, kus ükski normaalne inimene olema ei peaks, 
* ..., kes ma ei ole kuulunud plikade pandesse (pole olnud populaarne),
* ..., kes ma olen pidanud kõik asjad ise välja teenime higi ja pisaratega,
* ..., kes ma pole saanud seda, mida ma tahan,
* ..., kes ma olen pidanud loobuma asjadest teiste heaolu nimel,
* ..., kes ma olen kodu hunt,
* ..., kes ma pole maailma näinud jne, jne. 
Neid on veel ja veel. Ei taha päris vana aja asjadest tuulama hakata. Elu tuleb elada olevikus ja mingil määral tulevikus.

Peale sellist loetelu suudan jätta veel kellegi jaoks perfectse perekonna mudeli. Vot see teeb küll südame soojaks. 
Olenemata sellest, et elu pole olnud lill, olen suutnud sellest porimülkast püsti tõusta, põlved puhtaks pühkida ja edasi rassida. Ning nüüdseks suudan olla ka kellelegi eeskujuks. 

Aitäh, Sulle Kullake nende ilusate sõnade eest 💗.

Sõnal on väga suur jõud. 
Ütle Sinagi oma sõbrale, sõbrannale, mehele, elukaaslasele, pereliikmetele midagi, mida Sa nende juures hindad ja usu Sa tood nende päeva päikese välja. 
Tee seda ikka südamest ja näita välja, et see mida ütlesid, seda ka mõtlesid.
Õigel ajal ja õiges kohas on ka erinevad smiled selle kinnituseks, kui Sa ei saa seda silmast silma öelda.

Mõnusat laupäeva jätku. 

Elu on ilus, kui Sa oskad seda õigesti elada
Foto: Kerli Luts

Kas varsti saab pulma?

Hei, hei.

Tänast postitust ajendas kirjutama Reporteri klipp, kus oli juttu pulmadest. 
Ma ei hakka kirjutama mitte oma pulmadest või ideedest/mõtetest, vaid sellest, mis ettepanekuid on mulle tehtud sellega seoses. 

Paar kuud tagasi tegi klassiõde ettepaneku, kui hakkan abielluma, siis ta oleks hea meelega abiline ja aitaks  mul seda päeva planeerida. Muidugi kõike muud ka, mis sinna juurde kuulub.
Mis mul saab selle vastu olla. Kõige paremini oskavad ikka need aidata, kes ise on selle läbi teinud. 

Aga selle ettepanekuga asi ei piirdunud. 

Nädal ja paar päeva tagasi potsatas mu messengeri postkasti kiri, kus üks tuttav kirjutas seoses oma koolitööga, mis on seotud pulmade planeerimisega. 

Ta soovis saada minu arvamust ühe pulmapeo sisustamise võimaluse kohta. 
Idee iseenesest mulle väga meeldis ja nii oli mul selle kohta hea oma arvamus avaldada ja samas aidata ka kodutöö valmimisele kaasa. 

Ideest.

Ta soovis teada, mis ma arvan sellest, et muuta pidu omanäolisemaks käsitöö nurgakesega. Nimelt oleks pulmas inimene, kes juhendaks kaltsuvaiba kudumist kangastelgedel. Juhendaja kooks ise kogu aeg, ning kutsub külalisi, kes kooks enda valitud värvidega rea(d). Samal ajal juhendaja juhendab ja hoolitseb selle eest, et kõik külalised saaksid oma panuse anda. 

Lõpuks valmiks sellest vaibake kas oma koju, vanematele kinkimiseks või pulmaoksjonil maha müümiseks. 

Mina, kes ma armastan väga käsitööd ja hindan väga oma kätega tehtud asju, olin sellest ideest väga lummatud. 
Muidugi on see hull organiseerimine, aga idee mulle väga meeldis. Mina kasutaksin seda ideed oma pulmas. 

Ei tea kas need on mingid märgid, et varsti saab pulma 😊. 

Foto: Kerli Luts

Mida võivad õiged inimesed Sinu enesetundega teha?

Hei, hei.

Täna on olnud lihtsalt nii hea päev, mis kutsub kohe kirjutama. 

Algatuseks magasin hommikul nii hästi ja kaua. Peale seda kui hommikused toimingud tehtud ootas ees 1,5h massaaž. Uskumatu kui hea see ikka on. Lihased saavad kõik läbi muditud ja seda väga hea hinna eest. Selline lõõgastus on kehale ikka väga vajalik. 

Peale selle sai räägitud ka natuke uue aasta ehk sügise plaanidest. Pean tunnistama, et sain sealt sellise positiivse energia, et koju tulles ja veel kodus olles, ning isegi praegu kirjutades tunnen seda head tunnet. 
Mulle on alati meeldinud avatud kaartidega rääkida ja nii ka seekord. Asju sai rääkida nii nagu need on.
Maailmapilt sai kohe palju selgemaks, sest nüüdseks olen ära kuulanud kolm osapoolt seoses lasteaia kohaga. Nüüd jääb ainult natuke oodata.
Minu sisetunne ei peta mind kunagi. Ütlesin kohe, et liialt pole mõtet muretseda, sest asjad liiguvad lõpuks ikka nii nagu peavad. Olen õppinud oma sisetundega koostööd tegema ja see on meil õnnestunud, sest 99,9% läheb täppi. Usun, et ka seekord. 
Liialt muretsemine ja tulevikus elamine ei tekita muud kui stressi. Elama peab üks päev korraga. Lihtne öelda, aga raske teostada. Selleks on vaja seda õppida või saada õppetund.

Peale sellise positiivse laengu sai ka õega jutuajamine maha peetud, ning õemehega naljatatud, et peab sügisest koju jääma Carolat vaatama, sest mul pole teda kuhugi panna 😂. 

Õiged ja positiivsed inimesed päevas teevad päeva/enesetunde kohe eriti heaks. 

Homme ootab ees esmaabi koolitus, mis toimub lasteaias. Sügisel peaks seda nagunii tegema. Miks mitte, siis kohe juhust kasutada ja see ära teha. 
Jah, ma lähen juba järgmine aasta tööle. Alles nagu jäin koju ja nüüd juba varsti uuesti tööle, mille vastu ei ole mul midagi, sest armastan oma tööd. 

Peale selle on pühapäeval isadepäev. Meie peres, siis teine isedepäev. 
Mul pea suht tühi, mida meie issile kinkida, aga küll ma midagi välja mõtlen.

Nüüd ongi õige aeg lõpetada ja oma Nunnu tudule sättida.