Eilse postituse tagasiside ja natuke tegemistest

Hei-hei,

Kirjutasin eile ühe postituse sellest kas jätkata blogimist või lõpetada. Olen saanud omajagu tagasisidet, et teen õiget asja ja lugejaid huvitab, mis toimetame.
Peab tõdema fakti, et kommenteerijaid ei ole olnud küll 100-de viisi, aga eilse postituse vaatajaid/lugejaid on üle 200. Juba see näitab minu jaoks midagi. 

Aitäh Teile, kes võtsid vaevaks reageerida ning kirjutada ja kommenteerida, sest see tähendas mulle palju. 
Kõige tähtsam on muidugi see, et mulle meeldib blogida ja saada tagasisidet meie toimetuste kohta. 

Nii kirjutangi täna väikese kokkuvõtte möödunud Titerallist, Keila päevadest ja eilsest mere ääres käigust. 

Luban ka pilte.

Alustame, siis Titerallist, mis toimus 25.05. Keilas, kuhu oli kokku tulnud 205 rallikat. Rahvast, vankreid oli tõesti palju, sest lõpuks said numbridki otsa, mida tuli lõpuks käsitsi juurde kirjutada. 
Igati lahe ja tore üritus. Meile kolmele (mulle, Vunksule ja kõhubeebile) selline jalutuskäik koos sõpradega sobis ning meeldis meile väga. 

Rahvast oli ikka omajagu

Natuke sellest, mis see üritus endast kujutas. 
Kokkusaamine toimus Keila turuplatsil, kus 10.30 anti start ning liiguti Keila kiriku platsile. Sealt saime kaardid orienteerumiseks ning rallibassid, millele pidime koguma märgiseid. 
Paberid käes hakkasime liikuma. 
Kõigepealt liikusime:
1) 100 tamme parki,
2) Harjumaa muuseumi juurde, 
3) uuesti kiriku juurde tagasi,
4) vana kooli asemel tehtud mänguka juurde,
5) algkooli juurde,
6) raudteejaama ning sealt uuesti kiriku platsile, kus hakkas 12.15 loosimine. 

Piisas kolmest punktist, aga meie võtsime maksimumi ja kogusime kõik kleepsud kokku. 
Kõige selle jalutuskäigu plussiks oli super ilm ja seltskond. 
Kõigi rallikate vahel toimus ka loosimine. Meie küll ei võitnud midagi (tähtis pole võit vaid osavõtt), aga meili peale tuli super kingitus. 
Milleks on:
1) kaks tasuta loengut omal vabal valikul,
2) unekooli pdf-raamat "Beebi ja UNI",
3) mõned soodustused ja üleskutsed.

Loengud ei ole tegelikkuses väga kallid, aga 10€ kokkuhoidu ja tarkused on alati teretulnud. 

Ühesõnaga üks vahva üritus, kus nägi tuttavaid, ning juhtus isegi kahe vankri kokkupõrge, kus kõik väljusid tervetena 😄. Jutustamise käigus ja üksteisele Siiriga otsa vaadates olimegi ühel hetkel rattaid pidi koos. 
Aitäh veelkord neile, kes meiega selle tee läbi käisid.

Laupäeval 26.05. oli Keila linna päevad, kus ka käisime. Ilm oli muidugi nii kuum ja õhku polnud. Ühe korra tundsin isegi, et pean kohe varju saama muidu kukun sinna samasse koos vankriga. Õnneks ei juhtunud midagi, sest vari ja külm vesi koos musununnuga jõudsid õigel ajal.
Tegelikkuses oli hirm päris suur, sest kiirabi oli meile suhteliselt lähedal, sest ühel inimesel oli juba midagi juhtunud. Õnneks oleks abi kohe käepärast olnud, aga ikkagi. Õnneks lõppes kõik hästi.
Keila päevadelt me väga midagi ei ostnud, sest midagi pole väga vaja, va. Vunksule jalatsid ja sokid, mis saime ka. 
Musununnu sai Javerid ja mina ühed kingad. Tiir tehtud puhkasime varju alla ning tegime väikese lõuna. 
Üritus ise oli nii nagu ikka, aga meie jaoks teistmoodi, sest meie Vunksuut sai seal juba ise natuke ringi tatsata ja aega veeta. 
Käisime nii Ensto putkas pildistamas kui ka õnneloosi võtmas. Õigemini laps ise võttis. 
Võitis:
* maja koos mustika meega (selle valisin ise teiste sama numbrite asjade seast),
* helkuri,
* pastaka ja pirni, mis võitis koos issiga.
Võidud näha pildil. va. helkur.

Piisavalt aega laadal veedetud tulime koju, sest õde tuli külla, keda ootasime juba mitu päeva. Eriti Carola. 
Õhtu möödus meil niisama lobisedes ja maailma asju arutades. Magama saime alles 01:00 paiku.

Esimene jääjook sai joodud ning esimesed ampsud masina jäätisest

Pühapäeva hommik algas meil ka lobisemisega kuni hakkasime koos karpe tegema. Juttu jätkus ka karpe tehes. 
Vahepeal tegime pausi, sest musununnu tegi meile õues pannakaid, mis olid nii head ja maitsvad. Hoopis teise maitsega kui kodus tehtud. Kohe meenutasin õele, kuidas oleks tahtnud neid pannakaid, mis ta Pärnus puupliidil oleks saanud teha, aga halva enesetunde tõttu jäid need seekord tegemata. Loodame, et juba järgmine kord saab neid ka süüa.
Taaskord üks tore päev kallitega.

Eile oli meil plaan mere äärde minna. Juhuslikult saatis Siiri snapi, et meremõnusid nautimas. Ega ma kade ka polnud, võtsin telefoni ja kohe hellasin, ning küsisin, kus pesitsevad. 
Koht ja ilma uudised kuulatud panime asjad kokku ja suundusime Meremõisa. 
Meil oli väga tore. Eriti pisikestel, kes said koos mängida ja liivast rõõmu tunda. 1,8 aastased lapsed suudavad juba natuke koos mängida. Nalja ja naeru oli palju, mis tegi meele rõõmsaks ja tuju heaks. 
Tore on vaadata ja tõdeda, et Carolal on keegi kellega koos mängida. Elame küll Keilas väljas ja ei käi seal tihti, aga taaskohtumise rõõm on alati olemas. 
Väike tšill ja jutuajamised uue puhkuse osas peetud hakkasime koju sättima. Veel on vara rääkida, millest käib jutt, sest kui ilma ikka ei ole, siis ei saa nende pudinatega kuhugi minna. 
Eks tegelikult saaks küll, kui ikka vihma sajab, siis on endal ebamugav olla. Lastest rääkimata. 

Meie mõnglid💕😍

Nüüd on õige aeg lõpetada, et järgmine kord juba lugeda sellest, mis palju varem teinud oleme. 
Jah, ma vist luban kohati liiga palju, aga ei jõua kuidagi tegudeni. Õigemini kirjutamiseni. Olen küll kodune ema ja aega peaks nagu olema, aga ei, ei ole, sest kogu aeg on vaja midagi teha.
Hetkel Vunksuut magab õues ja nii saan selle aja näpistada, et paarist möödunud päevast kirjutada. 

Ahjaa, pildid on küll väiksed ja raamidesse surutud, aga mulle nii väga meeldib neid teha, sest ühele pildile saab kõik emotsioonid ja hetked kokku panna. 

Päikest ja vägev, et olete ikka minuga. 

Kas jätkata või mitte?

Sauki,

Tänane postitus on selline, kus ma tahaksin teada Teie arvamust asjast. 
Teen enne väikese sissejuhatuse ja siis tuleb küsimus, millele olen tegelikult mitmeid kordi mõelnud, aga olen saanud "jah" vastuseid.

Täna on väljas nii ilus ilm ja mina olen seda kodus puhkamisele kulutanud. 
Ärkasin hommikul 11.00 paiku ja siis 15.00 paiku keerasin uuesti magama ja ärkasin peale viite. Eriline laiskvorst ikka, aga kasutasin seda täiega ära, et issi kodus täna, sest homme tööl ja ülehomme kodus ning siis kolm päeva tööl. 
Samas see teaduslikult tõestatud, et naised vajavad rohkem und. Seega tegin täna mingi puuduse tasa.

Õhtuks on meil ka väike plaan minna perega mere äärde nii merd, päikest kui liiva nautima. 
Plaanin ka kindlasti pilte teha, sest see oleks meie esimene mere ääres käik neljakesi. 

Millele olen siin juba mõelnud ja millele sooviksin Teie tagasisidet? 
Küsimus väga lihtne.
Kas ma võiks ikka edasi blogida või peaks oma mõtted ja pillid kokku korjama ning riiulisse panema?

Miks ma seda küsin. Mulle endale kohati tundub, et mul ei ole nagu midagi kirjutada ega öelda. Just midagi asjalikku ma mõtlen. Jah, aastaid tagasi kui kirjutama hakkasin, siis tahtsingi kirjutada sellest, millega ma reaalajas tegelen, sest see tundus kõik nii äge. Jah, ma ei ole valinud mingit otsest suunda, millest kirjutada (käsitööst, kokandusest jne). Ma võingi täna kirjutada kokandusest, homme käsitööst ja ülehomme potipõllumajandusest jne. Tegelikkuses tunduvad mulle mu tegemised siiani nii ägedad, sest iga uus hetk, emotsioon tekitab minus nii hea ja mõnusa tunde. 
Näiteks saatis ükspäev maa sõbranna mulle siilide video. Ma läksin nii leili sellest, sest see tekitas minus nii hea emotsiooni, mida oleks tahtnud ka kohe Teiega jagada, kui ma oleks seda ise saanud filmida ja pildistada.

Ühesõnaga minu küsimus Teile on, kas ma peaksin ikka blogima ja oma mõtteid kirjutama või loobuma? Kas oleks ikka neid, kes huvituksid minu/meie tegemistest?

Selleke ei ole sul vaja teha muud kui siia postituse alla jätta üheselt mõistetav kommentaar. Näiteks jah või ei, või pöial üles (jah), pöial alla (ei).

Jään ootama Teie reageeringut ja kõik kommentaarid on ka teretulnud (kas või eraldi sõnumitesse).

Päikest.

Elumuutvad uudised

Hei-hei,

Uskumatu kui ilusad ilmad on ikka olnud. Täiesti suvi juu. Loodame, et suvi tuleb sama ilus või veel ilusam. 

Mina olen saanud selle ajaga korraliku päevituse (isegi õlad põlesid natuke ära, mis nüüd juba nahka ajavad), sest aiamaal tehtud tööd on selleks ideaalne võimalus, et "Saada pruuniks 02.juuniks". 

Kõigist meie toimetustest juba järgmine kord, sest on mida jagada. Kirjutan natuke emadepäevast, kooli kokkutulekust ning toimetustest, mis oleme teinud. On mida oodata, sest selles oli minu jaoks nii palju emotsioone. 
Nüüd aga uudiste juurde, mida mõned ehk juba teavad aga mõned mitte. 

Kõigepealt sellest uudisest, millest mainisin  siin postituses (lõpu poole).
Ühesõnaga nüüd on olemas meil see puuduolev "JAH" sõna. Nii, et saan nüüd ametlikult öelda, et meie Carola on sügisest lasteaialaps.

Eks oleme selles osas juba põnevil, sest uus asi ja uus kogemus meile kõigile. Alles ta ju sündis ja juba lasteaeda, uskumatu ikka. Eks kõigest sellest ka tulevikus, kuidas see tee meil kõik alguse sai ning kui valutult või valusalt kulgeb/ kulges.

Meil on veel üks suur uudis. Kõigepealt ma ei alusta sügisel koos oma Vunksuga uut lasteaia õppeaastat, sest meie perre on oodata lisa. Jah, Carola saab omale väikese õe või venna. 

Minuga ja meie pisikesega on kõik korras. Olen küll arsti jälgimise all eelmise lapse raseduse lõpus tekkinud preeklampsi ohu pärast ning pean vererõhu tablette võtma, aga sellest hoolimata on õnneks muud näidu korras (thui-thui-thui kiita ei tohi). 
Preeklampsia kohta saad lugeda siit.

Siinkohal tahan tänada neid, kes mulle õigemini meile on juba õnne soovinud. 

Nende uudistega seoses tuleb kohe meelde üks mõte, et sa võid plaanida ja tahta asju, aga elul on sinu jaoks omad plaanid.
Mina plaanisin, näiteks koos Carolaga tööle minna kui ta lasteaeda läheb, aga läks teisiti. Selle nimi on saatus. Järelikult pidi kõik nii minema. 

Vot sellised elumuutvad uudised.

Lõpetuseks üks rõõmurull, kes on kõik need päevad kiikumist nautinud.

Raskused on selleks, et ühel hetkel saaks tulla õnn ja rõõm käsikäes.

Heie- hei.

Tänast postitust on õige alustada mõttega, et kui viimasel ajal on olnud natuke kurva tooniga postitused, siis nüüd on kätte jõudnud aeg, kus kõik hakkab nagu üles mäge minema, va. mõningased asjaolud. 
Viimasel ajal on olnud minus nii palju häid emotsioone, mis teevad igast päevast hinnatud päeva, va. mõned päevad. 

Kõigepealt alustame sellest, et meie Nunnul on täna sünnipäev, kes sai 1,8. Aeg on ikka nii kiiresti läinud ja kui tubli ning osav võib selles vanuses üks laps olla. Minu jaoks lihtsalt uskumatu.

Nii nagu eelmises postituses mainisin, et järgmine postitus tuleb möödunud aegadest, siis nii see on.
Tahan Teiega jagada ka ühte toredat koolitust, ning emotsioonidest, mis mind valdasid.
Ühesõnaga, täna tuleb üks ääretult heade emotsioonidega pikk postitus, mis kulub lõpuks ka marjaks ära siia segaste aegade vahele.

Lubasin algselt, et võib olla tuleb järgmine postitus juba nädala (eelmise) lõpus, aga mis ikka valmis ei saa, siis ei saa seda ka jagada. Kui nüüd on kätte jõudnud aeg, kui Vunksu magab mõned päevad toas, siis mina pean ka kohe ta kõrvale pugema. No ja pagan võtaks! Kohe on mu kõrval keegi, kes "juhtme seinast välja tõmbab" ja nii magangi koos temaga. 
Hiljem ei tule aga sellest kirjutamisest ka midagi välja, sest kogu aeg ta tahab midagi ja pean oma mõtte katkestama. 

Lõpuks, mis kaua tehtud see kaunikene 😊.

Alustame sellest, et kahes eelmises postituses mainisin, et tegin algust oma potipõllumajandusega. Nüüdseks olen need taimed ilusti ära pikeerinud ja ootavad, millal kasvuhoonesse saavad. Need on mu päris esimesed enda kasvatatud taimekesed, mille üle olen nii rõõmus.
Varsti, varsti jõuab ka ehk meie uus kasvuhoone, sest eelmine oli juba ohtlik ja ei hakanud riskima, et sealt kellelegi ühel hetkel suur klaas kaela kukub.
Kasvuhoonesse lähevad ennekõike tomatid ja mõned kurgid, et meie väike Vunksu saaks neid kohe süüa nii kui valmis saavad. Nii ei pea alati maale sõitma ja ootama, millal saame värskeid köögivilju.

Peale selle on meil olnud ka kolm vahvat sünnipäeva. Üks neist oli eriti tähtis. Kes meist ei mäletaks kui väga ootasime, et saaksime juba 18, sest siis on kõik maailm uksed valla ja avatud. Järgmine vanus mida ehk oodata on 21 ja siis 25, ning sealt edasi ei oota enam ühtegi, sest kogu aeg saame vanemaks mitte nooremaks.

Vahepeal sai ka Apollo kinos "Vändapidureid" vaatamas käidus, mis oli omajagu naljakas, ning sai palju naerda. Soovitan soojalt vaatama minna. Naljakas, et soovitan ühte filmi vaatama minna, ise pole juba ala 100 aastat kinos käinud. Püüan seda viga nüüd parandada ja natuke tihemini seda teha. Taaskord pean tänama Liisut, kes mu kaasa tiris, sest minusugust kodukana on suhteliselt raske kuhugi saada.
Mina olen seda sorti inimene, kes elab päev korraga ja sellised suured asjad peavad olema planeeritud. Kui päev või paar ette teada, siis sobib, aga kui nüüd, praegu ja kohe, siis võib juhtuda, et loobun. Juhul kui musununnut kodus pole. Muidugi perega koos olen nõus iga kell, igale poole minema, sest see on kvaliteetaeg.
Tavaliselt need äkk minekud on väga ägedad, aga nüüdseks emana pean arvestama ka lapsega ning sellega, kas on kedagi kes teda vaatab, kui on vaja. Pigem sobib mulle nii, et ma ei peaks kelleltki abi paluma, sest ta on meie elu osa ja käib meiega igal pool kaasas, ning peab sobima meie plaanidega. Nii plaaningi tavaliselt suuremaid väljas käike sellisele ajale kui musununnu on kodus.
Nüüd läks jutt küll vähe teiseks, aga pole midagi.

Peale selle käisid lapsed nädalavahetusel meil. Taaskord oli meil väga vahva ja tore nagu alati. Seekordki tegime head süüa (pitsat ja sidrunikeeksi värskete maasikate ning ananassiga). Väga maitsev ja mahlane. Laupäeval grillisime laste algatuslikult. Sannu oli grillmeister. Ühel hetkel liitus meiega ka Liisu. Grill valmis, tegin kõrvale värske salati ning võisimegi sööma hakata.
Ühel hetkel oli uksele koputus ja järgmisel juba sõna "Tsau". Algul ei saanud kohe arugi, kes tuli. Mõtlesime, et äkki Andri vanemad, aga ei, see oli hoopis minu õde ning õemees. Õde tuli lihtsalt temaga kaasa, aga õemees tuli oma õnge korda tegema, sest plaanisid pühapäeval kalale minna. Mõeldud, tehtud. Plaan paigas oli ka Sannu valmis nendega kaasa minema. Olenemata sellest, et Kreta jäi meile.
Nii oligi meil Kretaga plaan valmis, et kõigepealt magame nii kaua kui jaksame. Ärkasime, kohvetasime, jutustasime ja hakkasime sättima, ning läksimegi musununnu juurde Ott&Matildasse sööma. Võtsime hommikusöögiks praemuna, külmsuitsulõhe ja praetud majaleivaga, ning magustoiduks pistaatsia koogi, mis oli ääretult hea, aga samas natuke magus. Soovitan seda hommikusööki soojalt, sest see kala oli lihtsalt nii hea.
Peale selle pakuti meile ka värsket oma aia külm kasemahla, mis oli kõige selle juurde nagu kirss tordil.
Peale selle tuldi ja kallistata mind kui Andri naisena ja öeldi nii häid soove. Üks naine kallistas mind ja ütles: ,,Olen Sind piltidel näinud ja sa oled seal nii ilus, aga reaalselt oled ka nii ilus." Küll olid ilusad sõnad võõra inimese suust.

Kõht täis hakkasime kodu poole liikuma. Enne seda käisime veel korra poes, siis mere ääres ning metsas mustika oksi korjamas, mis mingi aja möödudes toas lahti lähevad, ning vaasis ääretult ägedad välja näevad. Lõpuks olimegi kodus ning saime veel enne Carola ja Sannu tulekut tukkuda. 

Selle hommiku tegi eriti omapärasek see, et Carola ei olnud minuga. Jah, mul oli lapse vaba hommik juba enne 07.00.
Mu õde võttis ta hommikul kaasa, et maale mamma (minu ema) juurde sõita. Mis mul sai selle vastu olla. Carola ootas seda väga, et saaks minna, sest terve õhtu kuulsime ta suust "Mamma, Pässu (kass)". Hommikul oli äratus küll suhteliselt vara, aga Carola ei hoolinud sellest väga, sest teadis, et saab mamma ja Pässu juurde minna. Ta oli seal ääretult tubli laps, mida minul oli emana nii hea kuulda.
Usun, et minuga ühineb nii mõnigi ema kui ütlen, et isegi paari tunnine lapsest eemal olek tundub igavik ja kui teda uuesti näed, siis on õnn nii piiritu. Mina tundsin end kui koer, kes sai just kondi preemiaks. Just sel hetkel kui Carola mu juurde tuli ning kallistas ja musitas mind. See oli lihtsalt nii ääretult suur rõõm.

Kui tavaliselt on pühapäevad pannkoogi päevad, siis meie tegime seda esmaspäeval. 
Sel päeval sai ka omajagu asju õues ära tehtud. Mehed pesid autosid ning puhastasid seest. Lapsed käisid ka Carolat magama jalutamas. Mina sain aga maja ees kevadisi töid teha (riisusin, lõikasin sirelit). Ühesõnaga üks toimekas päev. 
Nüüd on lõpuks kätte jõudnud kevad ja seda rohkem on ka tööd õues ja aiamaal.

Õde tõi külakostiks viinamarju ja kringlit

Nii toimekad ja ägedad päevad, kui meil on olnud, ootavad veel ees ka. 
Pühapäeval kimasime Carola ja õe perega Pärnu, et seal natuke hoovi korrastada. Peab ütlema, et see oli üks väga vahva aeg, sest selline vaikus ja rahu, ning vaikselt nokitsemine, tegi meelele ainult head. 
Carolal oli seal väga tore, sest mõlemal päeval sai ta mullaga mängida ja ringi tatsata. Ta oli ikka nii mullane ja rokane, mida oli tore vaadata, sest järelikult oli lapsel tore. Ta mängis isegi tigudega (õigemini tühjadega) ning ei kartnud käes hoida vihmaussi. Muld maitses ka hästi, mida sai pulgaga proovida. 
Üheskoos sai palju tööd ka ära tehtud:
* oksi saetud ja võsa maha võetud,
* riisutud,
* lilli ja maasikaid istutatud,
* sõime üheskoos suppi, mis oli tehtud puupliidil,
* tegime mõnusat maiust.

Sellest käigust võiks kohe pika postituse kirjutada, aga kindlasti tuleb neid kordi veel kui sinna lähme ja siis kirjutan. 

Ühesõnaga üks väga lõõgastav koht kuhu iga kell appi ja tšillima minna, sest seal on tõesti mõnus.

See kuu on ees ootamas veel mõned sünnipäevad, kooli kokkutulek, emadepäev, massaaž ning veel ehk midagi, mis tuleb ootamatult.
Peale selle ootame veel ühte otsust sügisese osas, millest on puudu veel üks "Jah" sõna. Eks sellest kõigest kui õige aeg käes.

Peale selle käisin veel lasteaias ühel koolitusel "Lasteaiarühma saatja", mis oli tegelikult väga äge ja kasulik. 
Koolituse eesmärgiks oli meile õpetada, kuidas lastega liigeldes reguleerida liiklust. Kohe kui tunnistus käes on mul õpetajana olemas õigus, kus tohin koos lastega liigeldes peatada liikluse, et ületada teed selleks ette nähtud kohas. Minu meelest on see väga hea tunnistus, sest paratamatult peame liiklema liikluses ning selline oskus kulub alati marjaks ära.
Koolitus koosnes kahest osast:
* eksamist (mis sisaldas 10 küsimust),
* praktiline osa (tegime liikluses läbi selle, mis teoorias räägiti).

Peale selle toreda koolituse sain sel päeval ka nii palju häid emotsioone ja kallistusi, mis tegid selle päeva veel eriti eriliseks. Selline soojus hinges oli hea ja mõnus koju oma pere juurde naasta.

Nüüd ongi õige aeg lõpetada minu jaoks heade emotsioonidega postitus ning öelda, et kõige parem aeg on olnud see, kui olen saanud olla koos endale kallite inimestega. 
Olen seda enne väga väärtustanud ja väärtustan ka edaspidi. Kahju ainult, et mõned seda hinnata ei oska ja sellesse kuuluda ei taha. Aga see on nende valik. 

Päikest ja nautige kevadet.