Märkamatult ongi juba juuli viimane päev ja homme algab juba august. Aeg on ikka nii kiiresti läinud.
Olen olnud nüüd päris pikalt ka blogist eemal, sest pole olnud mahti ja tahtmist, et arvuti kätte võtta.
See ei tähenda muidugi seda, et olen kuskil sügavas augus (vahel tuleb muidugi ka selliseid päevi ette), aga enamik ajast olen ikka midagi teinud ja toimetanud.
Eks aeg on see, mis parandab kõik haavad.
Olen olnud nüüd päris pikalt ka blogist eemal, sest pole olnud mahti ja tahtmist, et arvuti kätte võtta.
See ei tähenda muidugi seda, et olen kuskil sügavas augus (vahel tuleb muidugi ka selliseid päevi ette), aga enamik ajast olen ikka midagi teinud ja toimetanud.
Eks aeg on see, mis parandab kõik haavad.
See nädal tuleb meil üsna toimekas, sest iga päev on midagi. Täna olin glükoositaluvustestil, homme on õepoja sünnipäev kuhu lähme neljapäeval. Neljapäeval on ka arst. Saan testi vastused ning lihtsalt tavapärane kontroll. Nädalavahetuse plaanid hetkel lahtised, aga eks midagi ikka teeme.
Täna tuli lihtsalt tahtmine arvuti avada ja natuke kirjutada, mis teinud oleme ning ühest asjast, mille üle olen ka ääretult õnnelik.
Täna tuli lihtsalt tahtmine arvuti avada ja natuke kirjutada, mis teinud oleme ning ühest asjast, mille üle olen ka ääretult õnnelik.
Kõigepealt sellest, mida oleme vahepeal teinud:
* valmistusime talveks: korjates mustikaid; keetsime maasika-mustika-mustsõstramoosi
* meisterdanud karbikesi,
* valmistusime talveks: korjates mustikaid; keetsime maasika-mustika-mustsõstramoosi
* meisterdanud karbikesi,
* puhanud, sest pikali asend on ikka kõige parem,
* oleme kolmekesi, ning kõhubeebiga nautinud Eesti paikasid, metsi, merd, loodust. Käisime Hiiumaal ning tuuritasime Haapsalus, kus tutvusime rongidega, bussidega.
* oleme käinud laatadel,
* nautinud vett nii meres kui koduses basseinis,
* aidanud emmel marju korjata ja aurutada,
* oleme käinud laatadel,
* nautinud vett nii meres kui koduses basseinis,
* aidanud emmel marju korjata ja aurutada,
* grillinud ja nautinud Eestimaa kuuma suve,
* teinud ka elementaarseid koduseid toimetusi,
* veetnud lihtsalt aega koos lähedastega ja sõpradega,
* kuulnud ja saanud kingitusi/meeneid lähedaste reisidelt,
* teinud ka elementaarseid koduseid toimetusi,
* veetnud lihtsalt aega koos lähedastega ja sõpradega,
* kuulnud ja saanud kingitusi/meeneid lähedaste reisidelt,
* valmistunud vaikselt lasteaiaks, millest tuleb ka tänane postitus.
Enne seda aga väike sissejuhatus eilsest mõnusast istumisest õemehe venna juures, kus Carolal oli nii äge. Pean tunnistama, et mul endal ka. Peale selle, et saime lihtsalt koos grillida tulid sinna ka meie sõbrad. Carola oli nii leilis kui nägi Elisabethi, kes saab alles poole aastaseks. Ta ikka katsus ta käsi ja jalakesi ning isegi kallista. Sannust, Ketust ja onu Marekist rääkimata, kes kinkis talle ämbri koos plastiliinidega ja vormidega.
Kõigepealt kui neile külla jõudsime võtsid meid vast koer ja viis kiisupoega. Appi, kui ägedad nad olid. Carola oli neist nii leilis. Mina muidugi ka, sest selline vaatepilt ei ole enam tavaline, et nii palju kiisusid saab ühel hoovil nii vabalt joosta. Peale seda nägime kukkesid ja kanu, kellel oli nii äge kollane akendega maja nagu nukumaja. Carola kuulis esimest korda päris enda lähedal kuke kiremist, mis teda natuke ehmatas, aga samas pakkus nalja ka. Saime ka peremehe käes olevale kukele pai teha. Vunksu ise ütles endale: "Ei karda", ning ta ei kartnudki. Tegi ilusti pai ja käis mitmeid kordi ikka neid kanu ja kukki vaatamas. Veel sai mängida ühe poisiga, kes ta ühel hetkel pealaest jalatallani mullaga üle viskas. Muidugi sel hetkel ka igasugune mäng lõppes, sest Vunksu oli nii õnnetu. Õhtu lõppeski mõnusa grilliga, jutustamisega ning maja ekskursiooniga.
Täna käisin aga seda glükoositesti tegemas, mis pidavat ikka hull olema. Siinkohal pean tänama Maarja-Liisi, kes soovitas mul selle joogi külma panna. Nii pidavat natuke leebem seda juua olla. Mõeldud tehtud. Pean siinkohal ütlema, et tal oli igati õigus, sest külm sidrunisiirup, mis oli natuke hapukas ja külm oli täitsa joodav, aga peale selle joomist... Ühel hetkel oli kurgus klomp, mis tegi selle olemise eriti kehvaks. Enne teise vere võtmist ehk tund pärast selle joogi joomist tundsin end nii kehvasti, sest mul oli palav ja klomp oli kuskil kinni, mis ei tahtnud kuhugi kaduda. Veri võetud istusin veel tunnikeseks toolile, et viimane vereproov ära oodata, mis ei olnud ka sugugi mõnus. Oleks võinud nende vereproovide võtmise ajaks ajaks panna kanüülikese, et proovid kätte saada, et ei peaks kogu aeg seda torkimist taluma. Aga noh, palju tahad vähe saad. See torkimine ja kolmest kohast vere võtmine oli ka omamoodi, sest ma väga ei kannata kui veenist verd võetakse. Mitte, et see keerukas oleks, aga lihtsalt see on nii ebamugav ja vastik. Kaks tundi möödus tegelikkult kiiresti, sest jutustasin seal ühe naisega ning vahepeal sai ka telefonis ringi surhvatud.
Selle hommiku tegi eriliseks see, et kui kaks tundi mööda sai, siis see naine ütles mulle, et mul on tunne, et me veel kohtume. Justkui selgeltnägija.
Protseduur läbi läksin õemehe juurde, kus Sannu ja Ketu vaatasid Carolat. Öö veetsime ka seal, sest nii oli mul hommikul hea lihtne arstile minna ja Carola sai hommikul ilusti magada ka nii kaua kui jaksas. Laste sõnul oli ta väga, väga tubli laps olnud, mis minule kui emale teeb ainult heameelt.
Nüüd aga sellest lasteaiaks harjutamisest.
Kes meist vahel ei võrdleks oma last teisega, kes oskab näiteks rääkida rohkem, kes paneb juba ise riide, kes sööb ilusti kahvli/lusikaga või käib juba potil.
Mina püüan suhteliselt vähe Carolat kellegagi võrrelda, sest lapsed ja nende areng on erinevad. Mina olen lähtunud tema kasvatamisel pigem oma südamehäälest. Juba väikesest peale on see nii olnud. Kui mina või laps uueks muutuseks valmis ei ole, siis ei tule sellest ka midagi välja.
Nii kuulasingi ükspäev oma südant ja hakkasime proovima mässu vaba elu ehk potitamist.
Esimene nädal oli ikka see, kus enamik pissit tuli püksi. Nii magas ka uned mässuga, sest pidamine puudus. Olgem ausad, et lõpuks ajas ikka harja punaseks küll, sest ise ütleb, et pissi käib potti, aga teeb ise su silme alla püksi.
Saan aru, et ta on alles väike ja uute asjadega harjumine võtab aega, aga mul hakkas lõpuks ikka kannatus katkema, sest ta ei saanud kuidagi aru, et piss käib potti mitte püksi. Ju ta ei olnud selleks muutuseks veel ise valmis või lihtsalt puudus arusaam, mis see pott on ja mis selle peal tehakse. Ega ma jonni ka jätnud. Lasin tal edasi püksi pissida ja isegi natuke tunda seda ebamugavustunnet, et äkki hakkab aru saama kui vastik on piss püksis tunne.
Nädal ja paar päeva peale tegi ta ise selle üllatuse, et küsis potile ning pissis ilusti potti (10. juulil). Mina muidugi kiitsin teda, et on väga tubli ja lasin tal selle ise ära valada. See päev oli saatusliku tähendusega, sest sel päeval hakkas ilusti potil käima. Ta teadis, mis teda ees ootab kui on potti pissinud. Vahepeal juhtus muidugi ka õnnetusi, sest ta ei saanud ikka aru kas on pissu häda või mitte. Nüü võin öelda, et ta on kaks nädalat ja kaks päeva ilusti potil käinud ja mulle tundub, et ta on sellega "sina" peal.
Pikematele sõitudele oleme mässu pannud, mis talle üldse ei meeldi, sest on harjunud potil käima mitte püksi. Alati kui mässusse teeb, siis vaatab, et pissu mööda jalgu maha ei jookseks. Kuigi see tuleb tal ikka jalalt jalale tammudes ning nuttes.
Reedel proovisime juba lõunaune magada ilma mässuta, mida olen kasutanud tänaseni. Thuithuithui kiita ei tohi aga pesud, voodi ja vanker on jäänud ilusti kuivaks. Jah, ta magab mul siiani vankris ja õues, sestr ise avaldab selleks soovi. Öeldes mulle: "Vanki tuttu".
Eile proovisime ka esimese autosõidu ilma mässuta teha. Loomulikult kile oli pepu all, kui peaks õnnetus juhtuma. Ei juhtunudki midagi. Pepu ja pesu jäi ilusti kuivaks. Koju tagasi sõites olime ka ilma mässuta ja kõik jäi kuivaks. Eile õhtul sõitsime Tallinna ja sealt edasi Kakumäele. Uurisime ja vaatasime seal neid loomakesi ja siis lõpuks pissisime ilusti potti, mida tassin igale poole kaasa :). Õhtul sõitsime sealt Puhangusse ja kõik oli kuiv. Täna sõitsime linnast koju ja ta jäi autos magama ning taaskord oli pepu kuiv. Muidugi kohe kui ta ärkab küsib ta ise pissile. Kui ma selle ära unustan, siis läheb ise. Oskab ilusti pesu alla tõmmata ja teeb oma toimetused ära.
Nii palju südant mul veel ei ole, et ta öösel ilma mässuta jätta, sest hommikul on natuke ikka midagi mässus. Aga ta on juba nii tubli, et võtab ise hommikul mässu ära, viskab selle prügikasti ja kasutab edaspidi potti.
Peale selle kui ta on pissi või kaka ilusti potti teinud kiidame teda ja ta ise tunneb ennast ka nii õnneliku ja tublina. Ta kohe kiidab ka ennast, öeldes endale: ,,Väga, väga tubli!".
Usun, et mõni vanem, kes seda postitust loeb mõtleb, et laps juba nii vana ja alles nüüd hakkas potil käima. Mina tunnistan seda, et olen kõiki neid uusi asju ja muudatusi teinud koostöös oma südamega ning Vunksuga. Kui meist üks ei ole selleks ikka valmis, siis ma ei hakka seda peale suruma, sest tean, et lõpuks on see, et mõlemad oleme pahurad, trotsis ja nutame, ning sellest ei tule midagi välja.
Järelikult oli ta selleks lõpuks ise valmis ja tahab olla ilma mässuta. Võib olla aitavad kaasa ka need kuumad ilmad, mis on olnud, sest ta on saanud olla palja pepuga ning pole midagi, mis teda häiriks. No ja kindlasti on see tema tahtmine, sest ööunne minnes on meil suur riid, sest ta ei taha mässut. Eks ühel päeval tuleb ka see, et oleme valmis mässudest täitsa loobuma. Praegu ma sellepärast ei muretse.
Kokkuvõtvalt on potitamine kulgenud suurema stressi ja paanikata ning pealesurumiseta nii minule kui Vunksule, mis on minu jaoks tähtis. Kes meist tahaks olla uut asja õppides või katsetades stressis, kurnatud ja hirmul. Usun, et mittekeegi. Nii ei taha ma seda ka oma lapsele.
Igatahes mina olen õnnelik selle üle, et suurema stressita ja paanikata on hakanud Vunksu ilusti potil käima ja ta ei karda seda.
Muidugi on selle potitamise juures ka üks suur miinus, milleks on wc-paberi suurem kulu :D, sest nüüd tarbivad seda juba kolm inimest :D.
Minu jaoks on see taaskord üks suur oskus, millega saab laps ise lasteaias hakkama. Loodan ainult, et tal ei teki ühel hetkel poti stressi. Thuithuithui kiita ei tohi aga praegu käib ta seal rõõmuga.
Nüüdseks sauki ja aitäh, et olete ikka minuga.
Loodan nüüd blogimise reele tagasi saada.
Enne seda aga väike sissejuhatus eilsest mõnusast istumisest õemehe venna juures, kus Carolal oli nii äge. Pean tunnistama, et mul endal ka. Peale selle, et saime lihtsalt koos grillida tulid sinna ka meie sõbrad. Carola oli nii leilis kui nägi Elisabethi, kes saab alles poole aastaseks. Ta ikka katsus ta käsi ja jalakesi ning isegi kallista. Sannust, Ketust ja onu Marekist rääkimata, kes kinkis talle ämbri koos plastiliinidega ja vormidega.
Kõigepealt kui neile külla jõudsime võtsid meid vast koer ja viis kiisupoega. Appi, kui ägedad nad olid. Carola oli neist nii leilis. Mina muidugi ka, sest selline vaatepilt ei ole enam tavaline, et nii palju kiisusid saab ühel hoovil nii vabalt joosta. Peale seda nägime kukkesid ja kanu, kellel oli nii äge kollane akendega maja nagu nukumaja. Carola kuulis esimest korda päris enda lähedal kuke kiremist, mis teda natuke ehmatas, aga samas pakkus nalja ka. Saime ka peremehe käes olevale kukele pai teha. Vunksu ise ütles endale: "Ei karda", ning ta ei kartnudki. Tegi ilusti pai ja käis mitmeid kordi ikka neid kanu ja kukki vaatamas. Veel sai mängida ühe poisiga, kes ta ühel hetkel pealaest jalatallani mullaga üle viskas. Muidugi sel hetkel ka igasugune mäng lõppes, sest Vunksu oli nii õnnetu. Õhtu lõppeski mõnusa grilliga, jutustamisega ning maja ekskursiooniga.
Täna käisin aga seda glükoositesti tegemas, mis pidavat ikka hull olema. Siinkohal pean tänama Maarja-Liisi, kes soovitas mul selle joogi külma panna. Nii pidavat natuke leebem seda juua olla. Mõeldud tehtud. Pean siinkohal ütlema, et tal oli igati õigus, sest külm sidrunisiirup, mis oli natuke hapukas ja külm oli täitsa joodav, aga peale selle joomist... Ühel hetkel oli kurgus klomp, mis tegi selle olemise eriti kehvaks. Enne teise vere võtmist ehk tund pärast selle joogi joomist tundsin end nii kehvasti, sest mul oli palav ja klomp oli kuskil kinni, mis ei tahtnud kuhugi kaduda. Veri võetud istusin veel tunnikeseks toolile, et viimane vereproov ära oodata, mis ei olnud ka sugugi mõnus. Oleks võinud nende vereproovide võtmise ajaks ajaks panna kanüülikese, et proovid kätte saada, et ei peaks kogu aeg seda torkimist taluma. Aga noh, palju tahad vähe saad. See torkimine ja kolmest kohast vere võtmine oli ka omamoodi, sest ma väga ei kannata kui veenist verd võetakse. Mitte, et see keerukas oleks, aga lihtsalt see on nii ebamugav ja vastik. Kaks tundi möödus tegelikkult kiiresti, sest jutustasin seal ühe naisega ning vahepeal sai ka telefonis ringi surhvatud.
Selle hommiku tegi eriliseks see, et kui kaks tundi mööda sai, siis see naine ütles mulle, et mul on tunne, et me veel kohtume. Justkui selgeltnägija.
Protseduur läbi läksin õemehe juurde, kus Sannu ja Ketu vaatasid Carolat. Öö veetsime ka seal, sest nii oli mul hommikul hea lihtne arstile minna ja Carola sai hommikul ilusti magada ka nii kaua kui jaksas. Laste sõnul oli ta väga, väga tubli laps olnud, mis minule kui emale teeb ainult heameelt.
Nüüd aga sellest lasteaiaks harjutamisest.
Kes meist vahel ei võrdleks oma last teisega, kes oskab näiteks rääkida rohkem, kes paneb juba ise riide, kes sööb ilusti kahvli/lusikaga või käib juba potil.
Mina püüan suhteliselt vähe Carolat kellegagi võrrelda, sest lapsed ja nende areng on erinevad. Mina olen lähtunud tema kasvatamisel pigem oma südamehäälest. Juba väikesest peale on see nii olnud. Kui mina või laps uueks muutuseks valmis ei ole, siis ei tule sellest ka midagi välja.
Nii kuulasingi ükspäev oma südant ja hakkasime proovima mässu vaba elu ehk potitamist.
Esimene nädal oli ikka see, kus enamik pissit tuli püksi. Nii magas ka uned mässuga, sest pidamine puudus. Olgem ausad, et lõpuks ajas ikka harja punaseks küll, sest ise ütleb, et pissi käib potti, aga teeb ise su silme alla püksi.
Saan aru, et ta on alles väike ja uute asjadega harjumine võtab aega, aga mul hakkas lõpuks ikka kannatus katkema, sest ta ei saanud kuidagi aru, et piss käib potti mitte püksi. Ju ta ei olnud selleks muutuseks veel ise valmis või lihtsalt puudus arusaam, mis see pott on ja mis selle peal tehakse. Ega ma jonni ka jätnud. Lasin tal edasi püksi pissida ja isegi natuke tunda seda ebamugavustunnet, et äkki hakkab aru saama kui vastik on piss püksis tunne.
Nädal ja paar päeva peale tegi ta ise selle üllatuse, et küsis potile ning pissis ilusti potti (10. juulil). Mina muidugi kiitsin teda, et on väga tubli ja lasin tal selle ise ära valada. See päev oli saatusliku tähendusega, sest sel päeval hakkas ilusti potil käima. Ta teadis, mis teda ees ootab kui on potti pissinud. Vahepeal juhtus muidugi ka õnnetusi, sest ta ei saanud ikka aru kas on pissu häda või mitte. Nüü võin öelda, et ta on kaks nädalat ja kaks päeva ilusti potil käinud ja mulle tundub, et ta on sellega "sina" peal.
Pikematele sõitudele oleme mässu pannud, mis talle üldse ei meeldi, sest on harjunud potil käima mitte püksi. Alati kui mässusse teeb, siis vaatab, et pissu mööda jalgu maha ei jookseks. Kuigi see tuleb tal ikka jalalt jalale tammudes ning nuttes.
Reedel proovisime juba lõunaune magada ilma mässuta, mida olen kasutanud tänaseni. Thuithuithui kiita ei tohi aga pesud, voodi ja vanker on jäänud ilusti kuivaks. Jah, ta magab mul siiani vankris ja õues, sestr ise avaldab selleks soovi. Öeldes mulle: "Vanki tuttu".
Eile proovisime ka esimese autosõidu ilma mässuta teha. Loomulikult kile oli pepu all, kui peaks õnnetus juhtuma. Ei juhtunudki midagi. Pepu ja pesu jäi ilusti kuivaks. Koju tagasi sõites olime ka ilma mässuta ja kõik jäi kuivaks. Eile õhtul sõitsime Tallinna ja sealt edasi Kakumäele. Uurisime ja vaatasime seal neid loomakesi ja siis lõpuks pissisime ilusti potti, mida tassin igale poole kaasa :). Õhtul sõitsime sealt Puhangusse ja kõik oli kuiv. Täna sõitsime linnast koju ja ta jäi autos magama ning taaskord oli pepu kuiv. Muidugi kohe kui ta ärkab küsib ta ise pissile. Kui ma selle ära unustan, siis läheb ise. Oskab ilusti pesu alla tõmmata ja teeb oma toimetused ära.
Nii palju südant mul veel ei ole, et ta öösel ilma mässuta jätta, sest hommikul on natuke ikka midagi mässus. Aga ta on juba nii tubli, et võtab ise hommikul mässu ära, viskab selle prügikasti ja kasutab edaspidi potti.
Peale selle kui ta on pissi või kaka ilusti potti teinud kiidame teda ja ta ise tunneb ennast ka nii õnneliku ja tublina. Ta kohe kiidab ka ennast, öeldes endale: ,,Väga, väga tubli!".
Usun, et mõni vanem, kes seda postitust loeb mõtleb, et laps juba nii vana ja alles nüüd hakkas potil käima. Mina tunnistan seda, et olen kõiki neid uusi asju ja muudatusi teinud koostöös oma südamega ning Vunksuga. Kui meist üks ei ole selleks ikka valmis, siis ma ei hakka seda peale suruma, sest tean, et lõpuks on see, et mõlemad oleme pahurad, trotsis ja nutame, ning sellest ei tule midagi välja.
Järelikult oli ta selleks lõpuks ise valmis ja tahab olla ilma mässuta. Võib olla aitavad kaasa ka need kuumad ilmad, mis on olnud, sest ta on saanud olla palja pepuga ning pole midagi, mis teda häiriks. No ja kindlasti on see tema tahtmine, sest ööunne minnes on meil suur riid, sest ta ei taha mässut. Eks ühel päeval tuleb ka see, et oleme valmis mässudest täitsa loobuma. Praegu ma sellepärast ei muretse.
Kokkuvõtvalt on potitamine kulgenud suurema stressi ja paanikata ning pealesurumiseta nii minule kui Vunksule, mis on minu jaoks tähtis. Kes meist tahaks olla uut asja õppides või katsetades stressis, kurnatud ja hirmul. Usun, et mittekeegi. Nii ei taha ma seda ka oma lapsele.
Igatahes mina olen õnnelik selle üle, et suurema stressita ja paanikata on hakanud Vunksu ilusti potil käima ja ta ei karda seda.
Muidugi on selle potitamise juures ka üks suur miinus, milleks on wc-paberi suurem kulu :D, sest nüüd tarbivad seda juba kolm inimest :D.
Minu jaoks on see taaskord üks suur oskus, millega saab laps ise lasteaias hakkama. Loodan ainult, et tal ei teki ühel hetkel poti stressi. Thuithuithui kiita ei tohi aga praegu käib ta seal rõõmuga.
Nüüdseks sauki ja aitäh, et olete ikka minuga.
Loodan nüüd blogimise reele tagasi saada.
 |
| Lõpetuseks üks pildike meist. Pisipõnn on 26 nädalane, kes tunneb end emme kõhus hästi. |
