Juba nädala pärast...

Sauki,

Täna on lihtsalt selline ilm, mis kutsub kirjutama.
Algatuseks on meil olnud väga toredad ajad, sest oleme puhanud, käinud reisil, sain täita tädi kohustusi, meisterdanud ning lihtsalt olnud ja nautinud seda suve, mis veel järgi on jäänud. 

Hetkel on taustaks tiksumas hea muusika ning kõrval tass kohvi, mis sobib nagu valatult ja Vunksugi, kes toimetab oma mänguasjadega. 

Nii tahangi Teiega jagada hoopis seda kui ärevil ja põnevil olen, ning mis meid juba nädala pärast ees ootab. Tunnen end kui laps, kes on saanud kommi, mida sööb ja naudib.

See oli üle-eelmine nädal 16.08, kui käisime Carolaga ja issiga lasteaias tutvumas nii laste kui ka uute vanematega.
See oli minu jaoks nii põnev, sest ees on ootamas teekond, mis õpetajana on mulle tuttav, aga lapsevanemana võõras ning huvitav. 
Kindlasti saavad need aastad olema ka rasked. Just emotsionaalses mõttes, sest näha oma last, näiteks teiste lastega koos esinemas, on vanemale ääretult suur rõõm ja emotsionaalselt ka kindlasti armas. Või saada mõni kingitus, mis ta ise on teinud ja suutnud seda kuni viimase hetkeni saladuses hoida. Ühesõnaga igas mõttes üks põnev teekond on meid ees ootamas.  

Üle kahe aasta lasteaiast eemal olek on läinud nii kiiresti, et pole arugi saanud, sest päevad saavad nii kiiresti otsa, et ei saa arugi kui juba on õhtu käes.
Kindlasti on olnud need ühed armastust täis päevad, sest näha kasvamas ja sirgumas oma last, on suur kingitus ja rõõm. 

Ja nüüd... Nüüd oma last lasteaeda saates mõtlen, et see oli alles kui koju jäin. Aga ma ei taha sellest kirjutada, vaid hoopis sellest kui elevil olen.

Juba peale seda 16.08. olen mõelnud sellele, mida Vunksule lasteaeda on vaja ning mida veel peab ostma. Tänane päev on möödunud samamoodi lasteaiale mõeldes ning asju üles kirjutades, sest juba järgmise nädala esmaspäeval läheb ta lasteaeda. Jah, juba nädala pärast algab tema teekond lasteaias. 

Tunne on hetkel muidugi selline, et hakkaks ise kuhugi minema. 
Kindlasti meenub Sulle see tunne kui ootasid uut kooliaastat, sest uued kooliasjad ootasid täitmist ning sai neid ikka mitmeid ja mitmeid kordi üle vaadatud, ning mõeldud millisesse tundi millise vihiku võtan. Või proovisid ikka ja jälle uusi riideid. Minul on hetkel sama tunne, aga emana. Olen nii põnevil ja elevil, sest ees on ootamas nii palju uut ja huvitavat. 

Minult on küsitud kas olen selleks valmis, et mu laps läheb lasteaeda?
Jah, olen selleks valmis, ning räägin sellest ka Carolale. Praegu on ta nii põnevil sellest kui talle ütlen, et sa lähed varsti lasteaeda. Kindlasti ei hakka ta seal igapäev käima. Teen talle ikka vabu päevi ka. Aga sellest juba tulevikus.  

Miks ma seda teen, et räägin talle?
Sellega anna talle teada, mis teda ees ootab, ning mis seal tehakse. Hetkel ei ole seda küll tihti teinud aga juba järgmine nädal hakkan talle igapäevaselt rääkima, mis teda ees ootab. Öeldakse küll, et lapsed on väga taibukad, aga kas ta ka sellest kõigest aru saab, mis räägin on iseasi.

Miks räägin? 
Nagu kirjutasin, siis see annab lapsele hea ülevaate sellest, mis teda päeval ees ootab, ning uued asjad ei tule üllatusena. Pluss see, et ta teab, mis päev toob. Jah, vahel võib tulla mõni asi üllatusena, et pole sellest kuulnud. Nii võimegi vanematena ka lapsele öelda kui midagi uut on toimumas, mida mina ka ei tea, siis õpetaja kindlasti räägib sellest. 
Õpetajana ütlen, et lapsele on väga tähtis, et ta teaks, mis teda päeval ees ootab, ning kindlasti peame vanematena lapsele antud lubadustest kinni pidama. 
Lapse jaoks peab saama lasteaed turvaliseks ja mõnusaks kohaks kuhu ta tahab tulla aj minna. Kui iga päev on kõik uus ja laps ei tea, mis teda ees ootab, siis lõppeb see stressi ja trotsiga. Laps ei taha ühel hetkel sinna enam minna, sest ta ei suuda oma emotsioonide ja kõige sellega toime tulla. 

Kuidas end selleks ette valmistan?
See ei ole enam saladus, et ma ei lähe veel see sügis tööle, vaid jään varsti pisikesega koju. See on minu jaoks juba üks suur pluss, sest nii olen iga kell olemas, kui midagi vaja. Jah, issi on ka iga hetk olemas, aga ei taha teda iga väikse asja pärast töölt ära kutsuda.

Peale selle saan olla temaga kodus kui ta peaks haigeks jääma. Ma ei pea muretsema, kes temaga on ja kuidas tal on. 
Hetkel on see alguse asi natuke lihtsam, sest beebsu on veel sündimata ja saan keskenduda sellel, et Carolal läheks uue kesk- ja seltskonnaga harjumine ladusamalt, ning saan jagada ka hellust, mis jääb päeval saamata kui ta seda soovib. 
Eks tulevik muidugi näitab, kuidas see praktikas kõik olema saab. 

Olen ka lahti lasknud mõttest, et lasteaed on üks vastik ja paha koht, kus peaks kogu aeg oma last kontrollima, sest Jumal teab, mis temaga seal juhtuda võib jne.
Meie vanematena peame suutma "lahti lasta" oma lastest, ning harjuma mõttega, et tal on seal ääretult tore ja vahva, ning see on sama tore ja vahva koht, kus saab teistega koos mängida. Mitte kogu aeg muretsema. 

Õpetajana ütlen ka, et kohanemine läheb kiiremini ja valutumalt, kui suudetakse "lapsest lahti" lasta ja talle räägitakse kui ägeda kohaga on tegu. 
Selles osas olen mina end juba ette valmistanud ja olen valmis, et ta läheb sinna sõpru saama ja sotsialiseeruma ning õppima ja uusi kogemusi saama, mida mina ei suuda tallekodus pakkuda. Näiteks võimlemis- ja laulutunnid, pidudeks õppimine, ühesed jalutus- või õppekäigud jne. 

See on ka üks põhjus miks me ta juba kaheselt lasteaeda panen. Ta saab lihtsalt kodusest keskkonnast natuke eemale ning õpib enda vanustega arvestama. 

Peale selle, et ta läheb juba järgmine esmaspäev lasteaeda on meil tulemas ka Vunksu sünnipäev. Ühesõnaga üks emotsionaalne nädal on tuleb, sest ootamas on nii palju uut ja huvitavat. 
Eks sellest kõigest juba järgmine kord.

Nüüd ongi õige aeg oma väike mõtisklus lõpetada ning teha lõplikult valmis üks pooleli olev karbike beebipoisile. Päris esimene magnetiga karp, mille valmis saamist ja tagasisidet juba väga ootan. 
Ehk saan selle karbi valmimise algusest lõpuni ka Teieni tuua. Luba on selleks olemas, aga kas Teid mu armsad lugejad huvitab, kuidas valmib üks karp?

Päikest ja kohtumiseni.

Maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik.

Hei-hei,

Täna natuke kõhubeebiga arstil käigust, testi tulemustest ning meenutusi Mailyst. 

Arstil läks meil hästi. Kõik on nii nagu peab. Mõõdud ja näidud on vastavuses ning korras.
Nüüd testist, mis oli ka korras. Kui näpust võetud veri oli 4,5, siis veeni oma oli söömata /joomata olekus 3,8. Peale siirupi joomist oli esimene näit 8 kopikatega ja teine 5 kopikatega. Arsti sõnul on see väga ok.

Nüüd olen ka valmis natuke Mailyst kirjutama. 

Uskumatu, et täna 40 päeva tagasi käisime ka arstil ning nägime teda veel viimast korda, ning saime talle beebi uudiseid rääkida. Täna, aga ei saa talle sellest rääkida, vaid saan ainult kirjutada. Tean, et ta on kuskil meiega ja ta on kõigega kursis, aga see pole see. 
Jah, tal sai/saab täna 40 päeva täis, et lahkuda maalt taevasse Inglite juurde. Kõik oli nagu alles ja juba üle kuu aja möödas. 

Etteruttavalt, et see postitus võib olla natuke hüplik ja pikk, sest mõtteid on omajagu, mida on ehk natuke raskegi kirja panna.

Nagu ma just kirjutasin, et seda postitust on raske kirjutada, siis nii see on, sest kogu see lugu on niivõrd uskumatu, nagu uni, mis võiks lõppeda kui ärkad. Kahjuks see pole nii. 

Vaadates tema pilti, siis ei taha mitte kuidagi uskuda ja endale tunnistada, et teda ei ole enam ning me ei saa talle helistada või kirjutada, mida oli harjunud siis tegema kui ise tahtsin. Me ei saa ka Carolaga talle videokõnet teha, mis Vunksule väga meeldis. Ta oli alati kohe platsis, kui rääkisime ning hüüdis: "Tädi Maii, tädi Maii". Vahel ei saanud isegi omavahel rääkidagi, sest Carolal oli midagi tähtsamat talle öelda.  
Samas ma mõtlen tema pilti vaadates alati koos veedetud ajale, ning asjadele mida saime veel viimases lõpus koos teha. Kui peaks mõni teda meenutav laul tulema, siis silm on ikka märg, mis kaob suhteliselt ruttu, sest ta ei olnud väga nutja tüüpi. Pigem rõõmsameelne ja positiivne ning nägi kõiges midagi head. Nii tulebki mul alati ka alateadvuses mõte, et ta ju tegelikult ei taha, et tema pärast nutame, sest ta oli, on ja jääb meie mälestusse ja südamesse, mida ei saa keegi kustutada.
Peale selle on mul hinges ja südames rahu ning soojus, sest sain talle sellel viimasel päeval öelda kõik selle, mis soovisin, tahtsin. Seda ka selle ärasaatmise päeval, kus saime olla enne teiste tulekut koos perega tema juures.

Ma ei taha pikalt kirjutada sellest, kuidas oli viimane lõpp. Põhiline oli see, et perekond ja sõbrad olid temaga ning käisid teda vaatama, kes vähegi sai. 
Kuigi tean, et ta ei paneks seda pahaks, sest eelmiste postituste kõik laused, lõigud ja mõtted kiitis ta heaks. Mõned laused oleme küll välja jätnud, aga ta ei peljanud ega kartnud kunagi rääkida oma haigusest. Pigem oli ta väga avameelne ja avatud. 

Kuna see on tema mälestuseks kirjutatud postitus, siis ei hakka ka kirjutama asju, mis oleme välja jätnud. 

Lõpp saabus meie jaoks muidugi ääretult kiiresti. Loomulikult olime kuskil oma sisimas valmis selleks, et ühel päeval võib see juhtuda. Muidugi uskusime ja lootsime, et seekordki saab haigusest võitu, aga ... Isegi kui see kallis ravim tema peal ei toiminud, lootsime, et mingi väljapääs on olemas. Me ei andnud alla... 

Siinkohal tahame tänada kogu perega kõiki neid anntejaid ja Vähiravifondi "Kingitud Elu", kes andsid meile juurde palju lootust, et Maily saab terveks. Selle ravimi ja ravi saamine tähendas meie jaoks palju. Aitäh Teile kõigile. 

Nagu kirjutasin, siis see kallis ravim ei toiminud, ning nii otsustasid hakata kasutama alternatiivravi, mis tegelikkuses toimis väga hästi. See andis meile nii palju lootust ja usku juurde, et äkki ongi võimalik taaskord võitjana väljuda, sest näidud ja analüüsid paranesid väga ilusti. Isegi arst imestas kui ilusaks need on läinud.

Kahjuks jääb minu mälestusse see päev, kui tal oli meeletu ninaverejooks, mis ei tahtnud kuidagi lõppeda ja kinni jääda. Samas oli see üks armas nädalavahetus, kus saime kõik koos maja peal toimetada ja natuke koristada.
Kahjuks sai ta sel nädalavahetusel külma, mille tagajärjel ta haigestus, ning pidi jääma haigla. Sel hetkel tuli katkestada ka ravi, mis saigi kahjuks saatuslikuks. Haigus suutis end nii palju taastada, et hiljem ta sellele ravile enam ei allunud.

Sel hetkel ei tahtnud ma seda kuidagi uskuda. Tundsin, et minu silmade, kõrvade ees on klapid, mis ei lase seda infot talletada, sest lootus ja usk olid need, mis ei lasknud seda teha. Muidugi ma ei kahelnud kordagi õemehe sõnades, mis ta meile rääkis. Isegi sel lõpufaasi teisipäeva õhtul (19.06) ei tahtnud uskuda, mis ta rääkis. Ma ei tahtnud uskuda, et tal on tõesti jäänud ainult mõned päevad. See tundus kõik nii ebaloogiline, ebaaus, mõistmatu jne, sest 14.06., kui teda vaatamas käisime oli ta nii kõbus. Ta oleks isegi koju saanud, aga kindluse mõttes jäid haigla, et ehk uue nädala algul saab juba koju, aga ... Kõik hakkas niiiii kiiresti allamäge minema, et ta ei saanudki lõpuks koju.
Käies kõik need viimased päevad tema juures koos Carolaga... Tegelikkuses nägin, et olukord on kehvake, ning ta hääbub iga päevaga, aga ikkagi säilis mingi lootusekübe kuni hetkeni, mil kohtusime arstiga. 

See oli 22.06.2018 hommik kui käisime kõhubeebiga UH-s, et teada saada, kuidas tal on, ning kas saame tüdruku või poisi. Seegi hommik jääb minu mälestustesse üheks armsamaks hommikuks. 

Ma sain teada, et kõhubeebiga on kõik korras ning näidud on sellised nagu peavad.
Kõik tehtud läksime haiglasse Maily juurde, et tallegi uudistest rääkida. Me ei olnud küll kaua, sest talle oli oodata veel palju külalisi. Helistama ma talle ei hakanud, sest mingi sisemine hääl ütles, et ta ei ole selleks võimeline ja see väike hetk sinna minna ei võta tükki küljest. Mõeldud, tehtud. Perekondlik visiit Maily juurde oli seda väärt.

Sel hommikul oli neil ka 17.pulma-aastapäev, mille puhul viisime neile lillekese, kallistasime ja soovisime õnne. Istusime ja jutustasime seal kuni ta ise küsis: ,,Kuidas meil arstil läks.?" Jah, tal oli mõistus kuni viimaste hetkedeni selge ja ta sai aru, mis toimub. Olin ja olen ääretult õnnelik, et saime talle seda kolmekesi koos teatada.

Saime seal ikka hulk aega istuda, kui kuulsime ees toas võõraid hääli ja sisse astus arst koos õega...

Arsti esimesed sõnad olid peale minu õlale patsutamist: ,,Tore, et te Mailyt ikka vaatama tulite ja, et sul Maily ikka külalisi käib". 
Peale seda hakkas arst Mailyga rääkima ja asju küsima. Ja, siis tundsin mismoodi mu sees hakkas see lootuse loss lössi vajuma. Ma ei tahtnud uskuda seda, mis ta rääkis, aga tunnistasin endale, et ta on arst ja teab, mida räägib. Seda enam, et ta rääkis kõigest nii avatud kaartidega. Jah, ega mida tal ka varjata, sest asju tuleb rääkida nii nagu need on. Sel hetkel oli see väga valus tõde!

Sel hetkel kui arst koos õega väljus ja uued külalised ukse taga ootasid, sain mina talle öelda veel oma viimased mõtted. Püüdsin jääda tugevaks, et mitte nutta, aga ma ei suutnud. Ma hakkasin nutma, ning samal ajal püüdsin rääkida, millest ei tulnud midagi välja, sest ta ei saanud minust midagi aru. Nii hingasingi paar korda sisse välja, kogusin end natuke, ning püüdsin edasi rääkida, mis ka õnnestus.
Pean tunnistama, et seda vestlust oli ääretult raske alustada, sest sel hetkel sain aru, et see võib olla meie päris, päris viimane vestlus. Lõpu kallidki oli tugevad ning silitused Carola peale tulevad kohe silme ette. Sain aru, et need jäävad viimasteks.
Õhtul ema ja venda kuulates, mis seal päeval oli olnud, ning et õemees jäi ööseks haigla... Nendel hetkedel sai mulle pilt päris selgeks, et enam ei ole kahjuks midagi teha. 

Praegu mõeldes sellele laupäeva hommikule, kui õemees tuli ja teatas... See oli raske, ääretult raske, aga samas suutsin säilitada rahu. Kas seda suutis teha kõhubeebi või mõni muu tegur seda ma ei tea. Taaskord suutsin jääda rahulikuks nagu sel hommikul kui kuulsin, et issit enam pole. Jah, hinges ja südames oli meeletu valu ja tühjus, ning meeltes mõte, mida tunnevad lapsed ja õemees. Siiani mõtlen, et kuidas nad hakkama saavad. Jah, elu peab edasi minema ja elama, aga kuidas on see võimalik kui iga nurgake, toake, asjake tuletab teda meelde?
Kui kellegi on mõni väga hea soovitus või mõte, siis olen seda meeleldi nõus kuulama. 

Juba kirjutasin sellest, et mul on siiani tahtmine lihtsalt helistada ja küsida, kuidas läheb või mis ta teeb. Neil külaski käies on tunne, et ta kohe tuleb ja astub uksest sisse. Kuid kui pilk jääb püsima tema väikeses mälestuste nurgakeses nende kodus, siis saad aru, et see ei ole nii. Raske, väga raske.

Sel korral ajas asju õemees, et kõik saaks ikka nii nagu ta sooviks ja tahaks. See ei tähendanud aga seda, et jätsime ta üksi kõigi nende asjadega. Ikka ja jälle kirjutasime või helistasime, ning olime mõtetes temaga. Peaaegu iga päev suhtlesime, et kas sai midagi juba tehtud või targemaks, ning kuidas lihtsalt olemine. 
Jah, sel nädalal tundsin isegi ennest väsinuna ja kohati andis kõhubeebigi tunda, et olen natuke pinges. Õnneks küll midagi hullu ei olnud, aga ebamugavast tundest kõhus piisas, et mina end pinges tunneks.

Pean tunnistama, et sel nädalala jagati minuga nii palju häid mõtteid, mis tegid iga päeva natuke rõõmsamaks.
Nagu mulle öeldi ja kirjutati mitmeid kordi, et suudan sellises raskes olukorras olla väga suureks eeskujuks. Tegelikkuses te ei tea kui palju need sõnad mulle sellel hetkel tähendasid. See on loomulik, et sellises olukorras toetatakse inimesi, aga oli ka neid, kellega igapäevaselt ei suhtle ja nad kirjutasid mulle.

Sina, kes Sa jagasid mulle ühe kirikuõpetaja vastuse küsimustele - miks elu on nii ebaõiglane? Vastus küsimusele oli minu jaoks väga suure tähendusega, sest võtsin sealt mõned mõtted omaks sellel raskel hetkel, ning tundsin end kuidagi natukene kergemini.
Ma olen seda mõtet enne kasutanud ja kasutan ka edaspidi endale kallite inimeste puhul, et Sinu kodu on nüüd seal, kus linnutee. See mõte rahustas ja rahustab mind siiani, ning toob ka naeratuse suule, sest nii teadvustan endale, et Maily lendleb kuskil taevas, mitte põrgus. 

Asjaajamiste nädal kulges omasoodu. Mõtete, pisarate ja eksisteerimise tähe all. Päev enne matuseid oli mul võimalus Mailyt näha. Kasutasin seda võimalust, sest sisimas tundsin, et see on hea variant end järgmiseks päevaks ette valmistada. Nii juba teadsin, mis mind ees ootab. Jah, raske oli see nii või naa, aga mul oli selle võrra natuke kergem seda enam, et tulemas oli ka üsna palju inimesi. Mõeldes beebi heaolule, tegin õigesti.

Laupäev kulges omasoodu. Jah, meil oli sellega väga, väga raske leppida ja teda seal kirstukeses lamamas vaadata.
Kuna tegu oli kirikliku matusega, siis see tegi selle päeva kuidagi... eriliseks, armsaks. Kui nii võib üldse matuste kohta öelda.  
Kirikuõpetaja tegi selle hinge lahkumise maalt kuidagi arusaadavamaks ja ilusamaks, sest seal ei rõhutud surmale, vaid tulevasele elule, mis teda ees ootab. 
Kes on seda ise kogenud või sellest osa saanud, siis oskavad ehk aimata kuhu ma sihin. Võib olla vale öelda, aga see kirikust ärasaatmine oli kuidagi armas ja südamlikum. 

Usun, et nüüdseks on ta lahkunud taevasse, et meid pilvepiirilt kaitsta ja valvata. Kunagi me kindlasti kohtume ja saame koos olla. Nii nagu ütlevad laulusõnad "Maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik".

Siinkohal ongi õige aeg sellele pikale postitusele punkt panna, ning lõpetada see ühe armsa luuletusega, mille õemees Maily ärasaatmise päeva jaoks kirjutas. 
Minu jaoks on selles luuletuses öeldud kõik, sest usun sellesse positiivsesse ellu pärast surma. 

Sa lahkusid öös ja maha jäi valu,
nii tohutu see, et ära ei talu.
Sa oled me õnn ja me südame aare,
nüüd taevasse suundud Sa vikerkaarel.

Tuleb aeg, mil kohtume kindlasti taas,
siis kui lõppemas sügis ja lumi on maas.
Seniks hoia ja kaitse meid pilvede pealt,
lihtsalt oota ja istu ning naerata sealt.

Elad edasi lilledes, rohus ja puudes,
oled südamerõõm ja valu mu luudes.
Kaks tugevat õit jäid sust kasvama maha,
nendest kiirgab vaid headust ja ei midagi paha. 

Sinu lõpmatu headus ja silmade sära,
me südamest iial saa kaduda ära.
Sind usaldan tagasi Jumala hoolde,
saad rahus Sa lahkuda teisele poole. 

Kallis Maily, jääme Sind alatiseks igatsema.