Aeg on see, mis käest kipub lendama.
Täna juba kaks nädalat ja 1 päev on meie peres uus armastus, kes täidab meie päevi suure rõõmu ja armastusega.
Nii naudingi hetkelist vaikust, sest issi on tööl, Vunksu lasteaias ja vennake magab, et kasutada juhust ja panna natuke midagi kirja.
Nagu pealkiri juba ütleb, siis täna saab lugeda Anderi sündimisest, mis erineb mitmeid kordi Carola omast. Ehk lõpetuseks ka natuke kohanemisest ja suure õe rollist.
Kõigepealt olid mul 06.11 terves kehas just puusade ja tuhara piirkonnas sellised imelikud valud. Meenutasid natuke lihasvalu, mis on tekkinud peale trenni (kui jätad lihased venitamata). Need valud olid nii häirivad ja ebamugavad, sest istuda ja käia oli nii vastik ning iga samm, mis astusin andis kohe tunda. Nii kestis see valu hommikust kuni magama minekuni (23.30ni).
Terve päev oli ikka selline tunne, et midagi toimub ja ehk läheb asi asjaks, ning vennake otsustab ise sündima hakata. Kui ta ise sündinud poleks, siis 8-ndal oli mul uus arsti aeg, kus pidin saama esilekutsumise paberid, mis mind natuke endast välja viis, sest sama teed uuesti läbi käia oleks olnud kurnav. Nädalaid oleks selleks hetkeks olnud 40+4.
Õnneks läks kõik teisiti. Seda enam, et kodus on teine laps, kes oleks pidanud nii kaua emast eemal olema. Kindlasti oleks see tallegi kehvasti mõjunud. Seda enam, et paari päevane eemalolek oli talle natuke mõjunud. See tuli välja just kodus olles, sest ta ei ole enne selliseid asju teinud, mis ta siis tegi. Õnneks see kõik möödus ja nüüdseks on ta igati tubli suur õde.
Nüüd pisikese sünnist. Etteruttavalt, et mõni asi võib olla natuke häiriv või naljakas.
Läksin 23.30 paiku magama ja juba siis ütlesin Musununnule, et läheb vist asjaks, sest midagi toimub. Mingid imelikud valud käivad ja sees kõik nagu mulises ja liikus. Ei oskagi kohe seda tunnet kirjutada. Igatahes minu jaoks see normaalne polnud.
Nii püüdsingi unega pooleks kella vaadata, mis aja tagant valud käivad. Küll oli 5, 8 ja 10 minuti tagant. Isegi selles vahemikus suutsin tukkuma jääda kuni järgmise valuni, mis olid üsna valutud ning kergesti maha hingatavad.
Kella 1.20 paiku, kui tuhu maha hingasin, käis ühtäkki üks imelik plõks ja veed olid lahti. Õnneks jäi voodi kuivaks aga põrand lainetas kui meri.
Nii püüdsingi unega pooleks kella vaadata, mis aja tagant valud käivad. Küll oli 5, 8 ja 10 minuti tagant. Isegi selles vahemikus suutsin tukkuma jääda kuni järgmise valuni, mis olid üsna valutud ning kergesti maha hingatavad.
Kella 1.20 paiku, kui tuhu maha hingasin, käis ühtäkki üks imelik plõks ja veed olid lahti. Õnneks jäi voodi kuivaks aga põrand lainetas kui meri.
Nüüd läks natuke kiireks, sest haigla oli ka omajagu maad sõita ning väike hirm hinges, et ikka jõuaks enne haigla kui sündima hakkab.
Hakkasin, siis riideid otsima, mis ruttu selga panna. Pluus seljas ja pükse otsides hakkas mul äkki nii tohutult külm, et värisesin üle kere, mis lõppesid alles poolel teel haigla.
Riided seljas, kott ja dokumendid kaasas sõitsime haigla poole. Vunksut valvas Musununnu ema.
Koju ei hakanud me jääma, sest südames oli väikene kartus ka. Ennekõike sellepärast, et beebi enne ära ei sünni ning vererõhk ei hakkaks tõusma, mis oli küll kogu aeg normis, aga ikkagi. Õnneks oli see kuni sünnituse lõpuni korras.
Haiglasse sõites oli mul mitmeid kordi tuhud, aga üks valusamaid oli Sõle ristis, kus tegin isegi turvavöö lahti. Sel hetkel märkasin, et meist paremal Kristiine pool foori taga seisab politsei. Andri muidugi naeris, et nüüd tegid vöö lahti ja ment on meil selja taga, kes võtab meid veel maha ka.
Õnneks nii ei läinud ja saime rahus haigla juurde sõita.
Haiglasse jõudes läksin kohe vastuvõttu, kus küsiti igast küsimusi (mis kell veed tulid, mis aja tagant tuhud jne). Kuna ma olin ikka nii unine ja valutasin, siis kellast kui sellisest ei olnud mul õrna aimugi. Rääkisin nii palju kui suutsin ning meeles oli. Hea, et ma enne Musununnu käest küsisin, mis ajal veed tulid, sest ilma temata ei oleks ma osanud sellele vastata. Miks? Ajataju kui selline oli lihtsalt kadunud.
Küsimustele vastused antud kontrolliti avatust, milleks oli 3cm. Koju mind õnneks sellega ei saadetud. Seda enam, et mul on üks bakteri näitaja positiivne, mille puhul vajasin tilgutit, et beebi seda bakterit ei saaks.
Asjad aetud läksimegi sünni eelsesse, kus ootasime ja ootasime.
Külge pandi KTG, mis mõõtis tuhude vaheks 5minutit.
Nende tuhude maha hingamine oli ikka hulka valusam kui oli Carolaga. Kasutasin taaskord seda meetodit, et sisse hingates mõtlesin rõõmsale värvile (isegi kujutasin mõnda asja selle värviga ette), ning välja hingates tumedale värvile. Vahel kasutasin ka sisse hingamisel nn. kuuse otsa ronimise meetodit ja välja hingamisel sealt alla tulemist. Kes on käinud perekooli loengutes saavad aru, millest räägin.
Ühesõnaga see meetod küll aitas aga valud olid ikkagi valusmad kui Carolaga.
Lõpuks võeti KTG küljest ära ja nii ma siis valutasin, jalutasin, otsisin head asendit, pikutasin, jalutasin ja jälle otsisin head asendit. Kuidagi ei olnud hea, sest valud olid ikka valusamad. Isegi musununnu kaisus ja läheduses olles ei olnud mul hea olla.
Lõpuks sain mingi asendi, kui mul oli hea olla ja siis tuli üks arst. Algul ma ei saanud nagu arugi, mis ta mulle rääkima hakkas või öelda tahtis. Asi oli selles bakteris, mis vajas tilgutit. Tuli välja, et minule on kõik need proovid tehtud ja rasedaraamatusse on see sissekanne tehtud, et mul on see bakter positiivne, aga arvutist nad seda ei leidnud.
Olin natuke segaduses, sest kuidas saab nii olla, et nii tähtsat analüüsi ei ole arvutis? Kuna nad ei leidnudki seda vastust sealt, siis panid nad usalduse peale selle tilguti.
Ma ei taha isegi mõelda, mis oleks siis saanud kui ma poleks adekvaatne olnud ja mulle poleks seda tilgutit pandud, mis kaitseb mu last. Lihtsalt tänu sellele, et arst on jätnud sissekande tegemata.
Õnneks läks teisiti.
Tilguti käes valutasin edasi ning ootasin.
Ise muudkui Musununnule öeldes, et millal meie oma sünnib, sest kõik ümberringi sünnitavad ja meie oma ei taha tulla.
Musununnu küll lohutas, et küll ta varsti tuleb, ega ta tulemata jää. Ise olin muidugi valudes ja väsinud. Lõpuks istusin kaksiraksi voodil ja mul oli nii hea olla. Ma isegi ei tundnud nii suuri valusid. Midagi oli, aga need olid talutavad ja hästi maha hingatavad. Kuni...
Kuni hetkeni, mil tuli arst, kes kontrollis avatust. Kell oli selleks ajaks juba 06.00 läbi (palju täpselt seda ei tea, sest ajataju oli kadunud ja valude vahel ei olnud mahti seda vaadata).
Avatuseks mõõtis 7cm. Epiduraali enam teha ei saanud ning nüüd oli vaja lihtsalt viimaseid cmd oodata.
Avatus kontrollitud käskis ämmakas mul pikali minna, et KTG uuesti külge panna, mis sai olla ainult mõned hetked. Samal ajal kui ta lõpetas selle külge paneku küsisin valuvaigistit, sest valu (ju vist ikka tuhu) oli nii tohutu suur, et keegi oleks justkui kõhus noaga surkinud või keeranud. Seda valu ei oskagi kirjeldada. See oli igatahes nii valus, et karjusin (tegelikult isegi röökisin) ja käskisin kõik need aparaadid mu küljest ära võtta, sest need oleksid nagu põletanud.
Sel hetkel kui väänlesin voodis nagu uss ja röökisin, tundsin kuidas Musununnul oli hetkeline paanika või kartus, sest ta ei saanud aru, mida ma tahan ära võtta. See oli küll ainult väga väike hetk, aga sain aru, et midagi tal oli.
Järgmisel hetkel olid kõik aparaadid mu küljest läinud ja kästi külili keerata, sest vennake otsustas sündima hakata.
3*3 pressidega oligi vennake sündinud. Viimase pressiga oli küll juba selline tunne, et lõigake kuskilt katki, sest ma ei suuda enam. Pole ka midagi imestada miks mul selline tunne oli, sest vennake sündis käsi pea juures, mis andis omakorda cm juurde.
Peale selle, et mind presside ajal "kamandati", et tee nii ja nii ja hoia nii ja nii jne, siis ühel pressi hetkel oli mul nii valus, et hammustasin Musununnut isegi kõhust😁.
Õnneks tükki ma välja ei hammustanud ja jälge ka alles ei jäänud.
Kõik see protsess avatuse kontrollist kuni lõpuni käis nii kiiresti.
Õnneks lõppes sünnitus hästi ja meiega oli ja on kõik korras.
Beebsu kõhul jäin ootama kas seekord lõppeb ka asi narkoosiga või mitte. Õnneks mitte.
Samas oli see õmblemine ka üks ääretult ebamugav ja vastik asi, mida Carolaga ei tundnud, sest see tehti kõik narkoosi ajal ära. Õnneks.
Tänaseks päevaks olen juba enamvähem taastunud õmblustest ning saan ilusti istuda ja tunda end vabalt. Eks mõned kohad annavad veel tunda, aga üldiselt on enesetunne hea.
Haiglast saime koju reede lõunast. Arstid ei näinud põhjust meid kauem sees hoida, sest kaaluiive langus oli suhteliselt väike, ning ta sõi ilusti. Meie õnneks, sest pikemaks ei oleks tahtnud küll jääda.
Koju jõudes ootas mind ees aga üllatus. Just minu sisimuses, mitte kingituste või lillede näol, sest tundsin kuidas pean hakkama harjuma selle eluga, mis mind siin ees ootab. See oli nii imelik ja naljakas tunne. Samas olen ma oma kodus, kus ma olla tahan, aga ma ei oska siin olla. Olin olnud ju ainult vennakesega üks ühele ning pidin arvestama ainult temaga. Kodus pean suutma arvestada kõigiga pluss koduste töödega. Esimene päev kodus kulgeski nii, et olin justkui peata kana, sest ei osanud kuidagi olla ega käituda. Võib olla oli ka väike pinge langus, sest nüüd saan olla kodus ja teha asju nii nagu mina teen, mitte nii nagu arstid käsivad.
Tänaseks päevaks olen juba harjunud uue elukorraldusega. Püüdes jagada tähelepanu nii palju kui suudan. Vahel muidugi tunnen, et Vunksu jääb tagaplaanile, sest vennake tahab rohkem tähelepanu. Eks see kõik võtab veel aega, sest vennake alles nii tillu ja ta vajabki rohkem lähedust.
Usun ja loodan, et lõpuks saame kõik asjad nii jooksma, et kirik jääks keset küla ning kõik oleksid õnnelikud.
Kokkuvõtvalt oli Anderi sünd hulka kiirem ja stressi vabam kui Carola oma, aga kordades valusam.
Seda enam, et lubatud 3600gr asemel sündis meil 4490gr poja.
Lõpetuseks ka natuke suure õe rollist ning paar sõna lasteaiast.
Esimesel päeval kui nad issiga vennakest vaatama tulid ja minu küsimuse peale (kui vennakest näitasin): ,,Kes see on?". Vastas tema: "See on minu väike venna". Minul silmis muidugi pisarad, sest see oli nii armas, kuidas ta seda ütles.
Suur õde jagas vennakesele isegi oma esimesed paid.
Tänaseks päevaks on Carola oma vennakesega leppinud. Lasteaiast koju tulles hüüab juba ukse pealt:,, Tere emme, tere venna!". Kui riided on seljast võetud, siis kallistab ja musitab teda.
Kui ma vennal naba või peput puhastan, siis toob mulle asjad. Vahel kui lihtsalt mässut vahetan, siis toob juba vahendid, millega saab naba puhastada. Ta on meil üks igati abivalmis suur õde.
Pakub isegi vennakesele lutti kui ta nutab. Kui venna tudust ärkab ja nutab, siis Vunksu juba hüüab: "Appi, appi, venna tee nutu-nutu!".
Carola poeb isegi tema kõrvale kui venna on pikali. Seda muidugi meie valvsa pilgu all, et ta talle liiga ei teeks.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et Carola on antud hetkel oma vennakesest lummatud ja jagab talle oma hellust ning tähelepanu. Ta kutsub teda isegi juba mängima ja pakub talle mänguasju. Ise ei saa veel muidugi aru, et venna on nii väike ja ta ei mängi veel temaga.
Minu kartus ja hirm, et kuidas me hakkama saame on täneseks päevaks kadunud, sest minu kõrva on mees, kes aitab ja toetab mind. Jah tunnistan, et vahel on mul "sütik" lühike ja ma lähen ruttu marru, aga sama kiirelt kui see tunne tuleb, siis sama kiirelt see ka kaob.
Nagu mulle nädalavahetusel öeldi, et su lapsed on nii rahulikud, sest sa ise oled nii rahulik ja Andri on ka. Kui seda ütleb sulle inimene kellega sa igapäevaselt ei suhtle, siis järelikult nii see ongi. Öeldakse ju, et inimest ei pea tundma aastaid, vaid piisab paarist minutist, et anda hinnang.
Isegi haiglas ütles mu palatikaaslane, et sa oled nii rahulik ja sa suudad mind maha rahustada.
Tal tita nuttis juba pikalt ja ta ei osanud enam midagi teha, sest asendid ei sobinud ja gaasid tegid ka liiga. Nii jagasingi talle mõned soovitused ja ta kuulas mind ning püüdis nii teha. Lõpuks kui beebsu tudus ja ta natuke hinge tõmbas, siis ütles mulle: " Sa oled nii rahulik ja sa suutsid minu ka maha rahustada". Olin seda kuuldes üllatunud, aga järelikult olengi rahulik ja suudan seda ka teistega jagada.
Nüüd ongi õige aeg lõpetada see pikk postitus, sest Carola jõuab varsti lasteaiast koju, ning sel ajal ei taha ma väga arvutis olla.
Vunksutil läheb lasteaias hästi, oleme ilusti kohanenud ning läheb sinna rõõmuga. Vahel on ka nutuseid hommikuid, aga seda ennekõike sellepärast, et keegi nutab. Nagu öeldakse nutt on nakkav.
Muidu oleme rõõmsad ja roosad ning üks õnnelik perekond.
Sauki ja olge ikka minuga.
Hakkasin, siis riideid otsima, mis ruttu selga panna. Pluus seljas ja pükse otsides hakkas mul äkki nii tohutult külm, et värisesin üle kere, mis lõppesid alles poolel teel haigla.
Riided seljas, kott ja dokumendid kaasas sõitsime haigla poole. Vunksut valvas Musununnu ema.
Koju ei hakanud me jääma, sest südames oli väikene kartus ka. Ennekõike sellepärast, et beebi enne ära ei sünni ning vererõhk ei hakkaks tõusma, mis oli küll kogu aeg normis, aga ikkagi. Õnneks oli see kuni sünnituse lõpuni korras.
Haiglasse sõites oli mul mitmeid kordi tuhud, aga üks valusamaid oli Sõle ristis, kus tegin isegi turvavöö lahti. Sel hetkel märkasin, et meist paremal Kristiine pool foori taga seisab politsei. Andri muidugi naeris, et nüüd tegid vöö lahti ja ment on meil selja taga, kes võtab meid veel maha ka.
Õnneks nii ei läinud ja saime rahus haigla juurde sõita.
Haiglasse jõudes läksin kohe vastuvõttu, kus küsiti igast küsimusi (mis kell veed tulid, mis aja tagant tuhud jne). Kuna ma olin ikka nii unine ja valutasin, siis kellast kui sellisest ei olnud mul õrna aimugi. Rääkisin nii palju kui suutsin ning meeles oli. Hea, et ma enne Musununnu käest küsisin, mis ajal veed tulid, sest ilma temata ei oleks ma osanud sellele vastata. Miks? Ajataju kui selline oli lihtsalt kadunud.
Küsimustele vastused antud kontrolliti avatust, milleks oli 3cm. Koju mind õnneks sellega ei saadetud. Seda enam, et mul on üks bakteri näitaja positiivne, mille puhul vajasin tilgutit, et beebi seda bakterit ei saaks.
Asjad aetud läksimegi sünni eelsesse, kus ootasime ja ootasime.
Külge pandi KTG, mis mõõtis tuhude vaheks 5minutit.
Nende tuhude maha hingamine oli ikka hulka valusam kui oli Carolaga. Kasutasin taaskord seda meetodit, et sisse hingates mõtlesin rõõmsale värvile (isegi kujutasin mõnda asja selle värviga ette), ning välja hingates tumedale värvile. Vahel kasutasin ka sisse hingamisel nn. kuuse otsa ronimise meetodit ja välja hingamisel sealt alla tulemist. Kes on käinud perekooli loengutes saavad aru, millest räägin.
Ühesõnaga see meetod küll aitas aga valud olid ikkagi valusmad kui Carolaga.
Lõpuks võeti KTG küljest ära ja nii ma siis valutasin, jalutasin, otsisin head asendit, pikutasin, jalutasin ja jälle otsisin head asendit. Kuidagi ei olnud hea, sest valud olid ikka valusamad. Isegi musununnu kaisus ja läheduses olles ei olnud mul hea olla.
Lõpuks sain mingi asendi, kui mul oli hea olla ja siis tuli üks arst. Algul ma ei saanud nagu arugi, mis ta mulle rääkima hakkas või öelda tahtis. Asi oli selles bakteris, mis vajas tilgutit. Tuli välja, et minule on kõik need proovid tehtud ja rasedaraamatusse on see sissekanne tehtud, et mul on see bakter positiivne, aga arvutist nad seda ei leidnud.
Olin natuke segaduses, sest kuidas saab nii olla, et nii tähtsat analüüsi ei ole arvutis? Kuna nad ei leidnudki seda vastust sealt, siis panid nad usalduse peale selle tilguti.
Ma ei taha isegi mõelda, mis oleks siis saanud kui ma poleks adekvaatne olnud ja mulle poleks seda tilgutit pandud, mis kaitseb mu last. Lihtsalt tänu sellele, et arst on jätnud sissekande tegemata.
Õnneks läks teisiti.
Tilguti käes valutasin edasi ning ootasin.
Ise muudkui Musununnule öeldes, et millal meie oma sünnib, sest kõik ümberringi sünnitavad ja meie oma ei taha tulla.
Musununnu küll lohutas, et küll ta varsti tuleb, ega ta tulemata jää. Ise olin muidugi valudes ja väsinud. Lõpuks istusin kaksiraksi voodil ja mul oli nii hea olla. Ma isegi ei tundnud nii suuri valusid. Midagi oli, aga need olid talutavad ja hästi maha hingatavad. Kuni...
Kuni hetkeni, mil tuli arst, kes kontrollis avatust. Kell oli selleks ajaks juba 06.00 läbi (palju täpselt seda ei tea, sest ajataju oli kadunud ja valude vahel ei olnud mahti seda vaadata).
Avatuseks mõõtis 7cm. Epiduraali enam teha ei saanud ning nüüd oli vaja lihtsalt viimaseid cmd oodata.
Avatus kontrollitud käskis ämmakas mul pikali minna, et KTG uuesti külge panna, mis sai olla ainult mõned hetked. Samal ajal kui ta lõpetas selle külge paneku küsisin valuvaigistit, sest valu (ju vist ikka tuhu) oli nii tohutu suur, et keegi oleks justkui kõhus noaga surkinud või keeranud. Seda valu ei oskagi kirjeldada. See oli igatahes nii valus, et karjusin (tegelikult isegi röökisin) ja käskisin kõik need aparaadid mu küljest ära võtta, sest need oleksid nagu põletanud.
Sel hetkel kui väänlesin voodis nagu uss ja röökisin, tundsin kuidas Musununnul oli hetkeline paanika või kartus, sest ta ei saanud aru, mida ma tahan ära võtta. See oli küll ainult väga väike hetk, aga sain aru, et midagi tal oli.
Järgmisel hetkel olid kõik aparaadid mu küljest läinud ja kästi külili keerata, sest vennake otsustas sündima hakata.
3*3 pressidega oligi vennake sündinud. Viimase pressiga oli küll juba selline tunne, et lõigake kuskilt katki, sest ma ei suuda enam. Pole ka midagi imestada miks mul selline tunne oli, sest vennake sündis käsi pea juures, mis andis omakorda cm juurde.
Peale selle, et mind presside ajal "kamandati", et tee nii ja nii ja hoia nii ja nii jne, siis ühel pressi hetkel oli mul nii valus, et hammustasin Musununnut isegi kõhust😁.
Õnneks tükki ma välja ei hammustanud ja jälge ka alles ei jäänud.
Kõik see protsess avatuse kontrollist kuni lõpuni käis nii kiiresti.
Õnneks lõppes sünnitus hästi ja meiega oli ja on kõik korras.
Beebsu kõhul jäin ootama kas seekord lõppeb ka asi narkoosiga või mitte. Õnneks mitte.
Samas oli see õmblemine ka üks ääretult ebamugav ja vastik asi, mida Carolaga ei tundnud, sest see tehti kõik narkoosi ajal ära. Õnneks.
Tänaseks päevaks olen juba enamvähem taastunud õmblustest ning saan ilusti istuda ja tunda end vabalt. Eks mõned kohad annavad veel tunda, aga üldiselt on enesetunne hea.
Haiglast saime koju reede lõunast. Arstid ei näinud põhjust meid kauem sees hoida, sest kaaluiive langus oli suhteliselt väike, ning ta sõi ilusti. Meie õnneks, sest pikemaks ei oleks tahtnud küll jääda.
Koju jõudes ootas mind ees aga üllatus. Just minu sisimuses, mitte kingituste või lillede näol, sest tundsin kuidas pean hakkama harjuma selle eluga, mis mind siin ees ootab. See oli nii imelik ja naljakas tunne. Samas olen ma oma kodus, kus ma olla tahan, aga ma ei oska siin olla. Olin olnud ju ainult vennakesega üks ühele ning pidin arvestama ainult temaga. Kodus pean suutma arvestada kõigiga pluss koduste töödega. Esimene päev kodus kulgeski nii, et olin justkui peata kana, sest ei osanud kuidagi olla ega käituda. Võib olla oli ka väike pinge langus, sest nüüd saan olla kodus ja teha asju nii nagu mina teen, mitte nii nagu arstid käsivad.
Tänaseks päevaks olen juba harjunud uue elukorraldusega. Püüdes jagada tähelepanu nii palju kui suudan. Vahel muidugi tunnen, et Vunksu jääb tagaplaanile, sest vennake tahab rohkem tähelepanu. Eks see kõik võtab veel aega, sest vennake alles nii tillu ja ta vajabki rohkem lähedust.
Usun ja loodan, et lõpuks saame kõik asjad nii jooksma, et kirik jääks keset küla ning kõik oleksid õnnelikud.
Kokkuvõtvalt oli Anderi sünd hulka kiirem ja stressi vabam kui Carola oma, aga kordades valusam.
Seda enam, et lubatud 3600gr asemel sündis meil 4490gr poja.
Lõpetuseks ka natuke suure õe rollist ning paar sõna lasteaiast.
Esimesel päeval kui nad issiga vennakest vaatama tulid ja minu küsimuse peale (kui vennakest näitasin): ,,Kes see on?". Vastas tema: "See on minu väike venna". Minul silmis muidugi pisarad, sest see oli nii armas, kuidas ta seda ütles.
Suur õde jagas vennakesele isegi oma esimesed paid.
Tänaseks päevaks on Carola oma vennakesega leppinud. Lasteaiast koju tulles hüüab juba ukse pealt:,, Tere emme, tere venna!". Kui riided on seljast võetud, siis kallistab ja musitab teda.
Kui ma vennal naba või peput puhastan, siis toob mulle asjad. Vahel kui lihtsalt mässut vahetan, siis toob juba vahendid, millega saab naba puhastada. Ta on meil üks igati abivalmis suur õde.
Pakub isegi vennakesele lutti kui ta nutab. Kui venna tudust ärkab ja nutab, siis Vunksu juba hüüab: "Appi, appi, venna tee nutu-nutu!".
Carola poeb isegi tema kõrvale kui venna on pikali. Seda muidugi meie valvsa pilgu all, et ta talle liiga ei teeks.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et Carola on antud hetkel oma vennakesest lummatud ja jagab talle oma hellust ning tähelepanu. Ta kutsub teda isegi juba mängima ja pakub talle mänguasju. Ise ei saa veel muidugi aru, et venna on nii väike ja ta ei mängi veel temaga.
Minu kartus ja hirm, et kuidas me hakkama saame on täneseks päevaks kadunud, sest minu kõrva on mees, kes aitab ja toetab mind. Jah tunnistan, et vahel on mul "sütik" lühike ja ma lähen ruttu marru, aga sama kiirelt kui see tunne tuleb, siis sama kiirelt see ka kaob.
Nagu mulle nädalavahetusel öeldi, et su lapsed on nii rahulikud, sest sa ise oled nii rahulik ja Andri on ka. Kui seda ütleb sulle inimene kellega sa igapäevaselt ei suhtle, siis järelikult nii see ongi. Öeldakse ju, et inimest ei pea tundma aastaid, vaid piisab paarist minutist, et anda hinnang.
Isegi haiglas ütles mu palatikaaslane, et sa oled nii rahulik ja sa suudad mind maha rahustada.
Tal tita nuttis juba pikalt ja ta ei osanud enam midagi teha, sest asendid ei sobinud ja gaasid tegid ka liiga. Nii jagasingi talle mõned soovitused ja ta kuulas mind ning püüdis nii teha. Lõpuks kui beebsu tudus ja ta natuke hinge tõmbas, siis ütles mulle: " Sa oled nii rahulik ja sa suutsid minu ka maha rahustada". Olin seda kuuldes üllatunud, aga järelikult olengi rahulik ja suudan seda ka teistega jagada.
Nüüd ongi õige aeg lõpetada see pikk postitus, sest Carola jõuab varsti lasteaiast koju, ning sel ajal ei taha ma väga arvutis olla.
Vunksutil läheb lasteaias hästi, oleme ilusti kohanenud ning läheb sinna rõõmuga. Vahel on ka nutuseid hommikuid, aga seda ennekõike sellepärast, et keegi nutab. Nagu öeldakse nutt on nakkav.
Muidu oleme rõõmsad ja roosad ning üks õnnelik perekond.
Sauki ja olge ikka minuga.
