Hip-hip huraaaa

Hip-hip huraaaa,

Kõigepealt annan lugejatele/ vaatajatele tagasisideks seda, et seekord oligi Teid rohkem minu üllatuseks. Teen kraapsu ja ütlen Teile AITÄH.

Eelmine postitus lõppes sellega, et järgmine kord saab lugeda lõpetamisest ja meie esimesest telkimisest sellel suvel. Kuna need kaks juttu võivad minna väga pikaks, siis teen need postitused eraldi.

Meie reis sai kodust alguse kell 08.30. Tartu sõitsime koos Andri vanematega ja tema õe sõbranna Monikaga. Reis sinna kulges hästi ja omavahel suhtlesime raadiosaatjatega. Kuna Andri õde kolis Tartust koju, siis läksime sinna eraldi autodega.

Kohale jõudsime natuke peale 11.00. Peale seda hakkasime riide panema (ma olin kaval värvisin end autos ära, et aega kokku hoida ja tulemusega jäin väga rahule), et varem kohal olla, sest lõpetajaid oli palju. Kohale jõudes saime isegi istuma, sest olime juba nii vara kohal. Selle ürituse juures häiris mind tohutult see, et aktus ei toimunud Ülikooli aulas vaid kuskil mujal ning lõpetajad olid meie poole seljaga. Ma ei tulnud siia selleks, et nende soenguid vaadata. Muidu oli ilus aktus ja sõnavõtud olid väga õiged. Mina, kes ma lõpetasin aasta tagasi võin kinnitada, et kõik mis räägiti oli õige.

Pidulik aktus läbi võtsime suuna õue, et lõpetajat õnnitleda. Õnnitlused ja lilled üle antud võtsime suuna Tartu Ülikooli poole, et saaks kohustuslikke pilte teha. Kuna aega kulus palju, siis viimased pildid tehti lausa vihma käes.

Pildid tehtud läksime Andri õe üürikasse, et väike istumine teha. Riided vahetatud laud valmis sätitud pidas Laura (Andri õde) väikese kõne. Kuna meie Andriga ostsime talle ka ühe väikese kingituse, siis leidsime, et see on õige aeg talle üle anda. Nii istusime ja nautisime sööki ning torti. Peale seda tuli mõnus unekas ja nii me istusimegi Liisuga (Andri onutütar) diivanil. Tarmo (Andri onupoeg) oli aga juba  nii suss, et see keeras Laura voodi magama :).

Õhtul käisime tutvumas Tartu eluga ja külastasime mõningaid kohti. Meie seiklus sai alguse Trepist, kus sai nalja rohkem kui rubla eest. Tore oli näha, et nii noored kui vanad (Andri vanemad ja Liisu vanemad ning Andri tädi) tundsid ennast vabalt ning nautisid õhtut. Seal jõin oma elu esimese hot shoti (kuna ma ei ole väga selliste kohtade külastaja, siis pole imestada midagi). Ma istusin Liisu ja tema isa vahel, mis oli täiega äga, sest ma sain naerda nii, et kõht valutas. Tore oli näha kui vabalt kõik ennast tundsid ja nalja viskasid. Peale seda jalutasime natuke Tartu vahel. Meie tegime Andriga suudlevate tudengite juures pilti, mis on saanud juba nagu kohustuslikuks kui Tartus käime. Seal oli ka soovide puu kuhu inimesed olid kirjutanud oma soovid. Soovide puul oli üks armas soov, mida saab vaadata allolevast galeriist.

Nii nagu ikka kui joonud oled, siis tahaks mingi aeg juba süüa ka, siis läksimegi ühte wrapi söögikohta. Seal sai ka nalja rohkem kui rubla eest, sest kõik tundsi end vabalt ja ei lasknud end häirida kui keegi lollusi tegi. Peale seda kui wrapid söödud saatsime vanemad nende ööbimiskohta ja ise läksime veel ühte kohta istuma. Meiega ühinesid veel Andri isa ning tädi, sest nemad on tegelikult hingelt noored. Kuna päev oli pikk, siis kaua me seal ei olnud, sest uni hakkas silma tikkuma ja Laura juurde oli vaja jalutada ka natuke. Ilusti kohal tegime voodi ära ja keerasime magama. Öö möödus väga rahulikult ja ilusti (õnneks ei ole mul seda probleemi, et ma võõras kohas ei magaks).

Hommikusöök söödud hakkasime magamisaseme asju kokku paneme, et edasi liikuda. Me olime kavalad ka lasime enne jalga kui kolima hakati :).

Vot selline päev Tartus. Nüüd mõned pildid ka meie seiklustest ja lõpetamisest.

Meie väike aga armas ja tore pesakond

Lilled lõpetajale. Karikakrad korjasin ise, sest ma olen lihte

Lollitada me oskame. Üks tore selfi

Lihtsalt ilusad lilled

Lõpetajaga

Üks armas soov soovide puul

Üks tore friendsy öises Tartus

Liisuga oleme valmis lõpetamisele minema

Ootasime lõpetajat

Kuna postituse pealkiri on hip-hip huraaaaaa, siis ma kasutan seda pealkirja ära ja kirjutan eilsest pulma aastapäevast. Mu õel Mailyl ja tema mehel Marekil täitus eile 14 aasta armastust.

Soovin teile palju, palju, palju õnne ja kordaminekuid. Soovin teile palju armastust ning üksteisemõistmist. Olete meile suureks eeskujuks ning näidanud kuidas üheskoos ületatakse kõik tõkked olgu need lihtsamad või raskemad.

Kuna mulle meeldib teha kingitusi, mida ma ise ka sooviks, et mulle tehakse, siis tegin neil ühe armsa ja lihtsa kaardi, korjasin karikakraid ja puhusin õhupalle. Karikakraid korjasin ma ka päev enne nende pulmi ja nii tuligi mul mõte seda korrata.

Väike istumine oli meil naabrinaise aiamaal, kus me grillisime ja tegime lõket. Väga mõnus oli lõkke ääres istuda ja lihtsalt lobiseda ning kuulata, mis Nigulas uut. Kuna Marek suudab ikka ja jälle kuskil poel endale liiga teha, siis seekordki suutis ta omale sädeme tüki krae vahele saada kui lõkket sättis. Hea meel oli mul selle üle, et Maily suutis meiega seal nii kaua olla ning pidas ilusti vastu, sest koju tulime alles kell 01.00.

Nüüd mõned pildid meie väikesest pulma aastapäeva peost.

Maily poputab meest, kes põletas söega oma kukla

Õnne lepatriinud

Lihtsuses peitub võlu

Meie mõnus lõke

NB: pildid ei ole gronoloogilises järjekorras.

Järgmine kord juba sellest kuidas möödus meie tore tripp ning jaanid maal.


Vihmast jaanipäeva Teile ja ärge pead norgu laske küll see suvi ükskord tuleb.

Marve