Üks kole lugu...

Hei, hei.

Homme on lihavõtted ja minagi valmistun nendeks tehas endale ja musununnule head ning maitsvat süüa. Kuna selleks oli vaja poodi minna, siis kirjutangi ühe loo sellest, mis mind poes marru ajas. 

Lugu juhtus Keila Maximas. 

Enne mind ja minu ees olevat klienti olid üks vanaema ja vanaisa koos oma lapselapsega. Ma arvan vähemalt nii. Lapselaps leidis poest endale ühe ilusa jänese ja vanaema palus kassapidajalt, et ta selle varem läbi lööks, et saaks lapsele anda. Selle peale kassapidaja:,, Oodake! Ma saan aru, et laps tahab seda. Löön selle siis läbi kui ma selleni jõuan." Nii olidki vanaema ja -isa sõnatud ning ei osanud aad ega ood öelda. Kassapidaja veel selle peale: ,,Ma saan aru, et ta on laps aga oodaku." Lõpuks veel:" Ärge olge mu peale pahased!" Nagu mida :O ???

Ega sellest veel vähe olnud. Minu ees seisis üks erivajadusega noor naine. Temagi valmistus pühadeks, sest ostis omale mingid kommid, kus oli jänesed ja tibud peal. See oli ta ainuke ost kuni kassani. Kassa juures leidis veel ühe hügieenilise huulepulga, mille soovis ka endale osta. Ma isegi ei mäleta, mis see arve tal kokku oli, aga ta andis müüjale väikeste vahedega sente, et oma arve makstud saaks. Raha on raha. Vahepeal müüja toonitas talle, et kullake raha on veel juurde vaja. 

Minu jaoks läks asi nilbeks kui akende juurde ilmus ühel hetkel turvamees ning ta kuulis kuidas müüja sente juurde küsis. Nii vaatasidki nad üksteisele (müüja ja turvamees) otsa ja naersid. Müüja nõudis samal ajal sente juurde. Ma küll ta pihku ei näinud palju tal seal oli aga 0,32 senti oli see raha, mida müüja nõudis öeldes talle:" Kulla naine, raha on veel ja veel juurde vaja!" Nii vaataski see noor naine kord müüjale ja kord mulle otsa samal ajal letile oma punaseid sendikesi ladudes. Müüja küsis aga raha juurde muutudes ise selle juures juba kärsituks. Lõpuks andsin need puuduvad sendid sellele müüjale, et see noor naine saaks oma asjad kätte. Oleks see raha suitsust või viinast puudu jäänud, siis ma ei oleks andnud. Aga jah... 

Müüja vaatas mulle aga imelikult otsa ja tegi selle peale oma suuga erinevaid miimikaid kui ma need sendid andsin. No pagan küll. See noor naine ei saanud lõpuke enam mõhkugi aru. Müüja aga:" Võtke nüüd ometi oma asjad ja võite minna!" Mina ei oodanudki sellelt noorelt naiselt tänu, sest ta oli juba nii segadusse aetud selle müüja poolt. No ja selle turva nägu vajus ka ära kui see noor naine sai oma asjad kätte ja võis poest lahkuda. 

Meil kõigil on mingid erivajadused, kelle paistavad need välja, kellel mitte. Keegi meist ei ole ideaalne. Inimesed kellel on erivajadus on samasugused inimesed nagu meie. Kui meie nad hukka mõistame ja nende üle naerame, siis kuidas nad saavadki elujõulised ja positiivsed olla!? 

Minu meelest oli see väga inetu ja kohatu käitumine selle müüja poolt. Kaasaarvatud see turvamees. 

Tundsin, et tahan seda lugu teiega jagada, sest nii ei saa ja ei tohi käituda ükski klienditeenindaja.

Teile aga ilusaid saabuvaid pühi. Värvige ja koksige palju mune ning hoidke ning armastage neid, kes teile kallid.

Marve.