Meie nunnust ja natuke rasedusest.

Hei-hei.

Eelmine nädal möödus nii kiiresti ja ei saanudki aega, et postitus kirjutada. 
Nüüd võtan selle aja ja teen selle ära, sest täna sai meie nunnu juba 24 nädalaseks ehk 6 kuuseks.

Käisime härraga eelmine teisipäev ämmaemanda juures. Muidu läks meil seal kõik väga, väga hästi. Ämmaemand ütles, et mul on lausa ideaalne rasedus. Meil oli härraga seda ikka hea kuulda. 

Välja arvatud see, et olin esmaspäeval selle eest väga kurb ja õnnetu. Miks? Mul oli alakõhus mingi imelik valu. Kuna olen püüdnud igast tablettidest hoiduda, siis ilmselgelt ei võtnud ma valu leevendamiseks mingit valuvaigistit. Nii kannatasingi valu.
Praegu mõeldes olin ma ikka loll, sest ma oleks võinud meile sellega väga liiga teha. 
Kuna teisipäeval oli ämmakas, siis ma suhtusin kuidagi rahulikult sellesse valusse. Ju sellepärast, et homme saan ju uurida, mis see olla võis. Valu meenutas natuke nagu päevade valu, aga esmaspäeval ei osanud ma seda kuidagi sellega seostada.
Hirm ja ärevus saatsid mind ööselgi.

Järgmisel päeval rääkisin sellest ka ämmakale. Tema soovitas mul no spad võtta, sest nunnu kasvab ja ta surub lihastele, mis tekitavad emakas pingeid. See leevendab pingeid ja lihaseid. 

Kõik asjad korda aetud läksime härraga "Ampsu" hommikust sööma, et peale seda saaks rohtu võtta. Rohud sees, magasin natuke ja oh seda imet. Valu oli kadunud. SEE TOIMIS.
Tean, et olin rumal, et sellele kohe tähelepanu ei pööranud. Eks arvasin, et see gaasivalu. Õnneks lõppes kõik hästi.

Esmaspäeval rääkisin lastele ka miks mind teisipäeval ei ole. Kolmapäeva hommikul sööma minnes küsis kohe üks tüdruk: ,,Õpetaja, kuidas sul eile arsti juures läks?" Tore oli see, et kõik lapsed jäid kuulama. Rääkisin, et kõik läks hästi ja beebiga on ka kõik korras ning ta kasvab ilusti. Mille peale ütles üks poiss:,, On näha jah, et ta kasvab, sest sul on kõhuke juba näha." Samal ajal vaatas poiss mulle silma ja suul oli selline armas naeratus. See siiras pilk ja naeratus on kirjeldamatud.
Pean tõdema, et lapsed hoiavad mind väga ja nad jagavad minuga oma hellust.

Nüüd aga natuke rasedusest.

Üldiselt on rasedus kulgenud hästi. Kaalus olen juurde võtnud 6 kuuga 6kg. Vererõhk on korras. Emakapõhja mõõdud korras. Nunnuga on ka kõik korras, mis on meie jaoks väga tähtis.

Nüüdki kuulati nunnu südamelööke. Seekord ta ei olnudki pätu ja ei pannudki jooksu. Ämmakas sai esimese korraga kohe kuulatud. Ju ta magas veel magusat hommikuund.

Kirjutasin, et käisime 07.04 ultrahelis. Nüüd saime selle uuringu vastused. Ütlen ausalt ma olin suht hämmingus seda paberit lugedes. Miks? Uuringu käigus nähti maksa, magu, sapipõit, neere, kusepõit jne. Ma ei saanud seekord isegi aru, kus tal käed ja jalad olid, aga arst vaatas juba selliseid asju :). 

Üks kõige armsamaid asju on siiski tema liigutused ja minu kasvav kõhuke. 
Eks oma liigutustega näitab ta ikka iseloomu ka. Kui talle ikka ei meeldi, et ma selle külje peal olen, siis taob ikka nii kaua kuni pööran ennast. No ja ilmselgelt teeb ta seda kõige magusamal hetkel, kui mina hakkan magama jääma. 
Kõhukesega olen ma harjunud. Ikka iga päev silitan ja paitan seda ning räägin oma nunnuga. 
Kõhuli magamine on ainult see, mille järgi ma väga puudust tunnen. Püüan küll mingit alternatiivi leida aga see pole see.
Kuna nunnu kasvab, siis minu jaoks on harjumatu pinges kõhunahk, mis venib. Tahaks kohe külje pealt luku lahti teha ja nahka järgi anda :).

Üks armas kaardike, mille sisu tahan Teiega jagada.

Seekord, siis selline pikk postitus. 

Loodan, et suutsite ikka lõpuni lugeda.

Päikest Teile,

Marve.