Küsimuste ja vastuste sadu

Terekest,

Jälle pikk aeg viimasest postitusest möödas. Ega midagi suurt nagu juhtunud ka pole, millest kirjutada.

Etteruttavalt juba, et tänagi 40+6 nädalat olen veel ühes tükis. Loodan, et järgmine postitus juba sellest, kuidas sünnitus kulges ja kõik see.

Tujud ja meeleolud on olnud nii ja naa. Ennekõike ikka head. Energiaga on lood nagu on ... Vahel jaksan midagi teha ja vahel olen lihtsalt pika päeva diivanil teleka ees või loen midagi. No ja päeval tõmbab keegi "juhtme stepsli" välja, sest väike uinak käib ikka iga päeva juurde.

Nüüd väike küsimuste ja vastuste sadu :).

Kuidas magada saan?
Pean tunnistama, et viimasel ajal olen maganud diivanil, sest seal kuidagi mõnusam, parem ja kõvem. Kasski on härra hüljanud, sest magab kõik päevad minu jalge otsas :). 
Eks ma arvestan härraga ka, kes peab saama puhata, sel ajal kui ma wc-d külastan või joomas käin. Tean, et ta iga minu kõpsu peale siiski üleval, sest äkki on minek. 

Kuidas ma tunnen ennast?
Tunne on selline, et nagu läheks sünnitama ja samas nagu ei läheks ka. 
Täna tegime aga avastuse, et preili on issiga kokkuleppe teinud, et haigla saab, siis minna kui issil vaba päev. Nii, et ... Või tuleb sama kangekaelne nagu õepoeg, kes ei tahtnud välja tulla :).

Peale selle löövad veel imelikud valud igale poole. Kord jalga, siis selga, siis kõhtu jne. Ei saa mina aru ... 

Peale selle haakisin esmaspäeval endale külge mingi külmetuse. Kurk oli valus, nina kinni ja nohu ka. Täna on õnneks juba olukord parem. Nüüd eile olen saanud veel ohatise ka. Täis loto võit kohe. Teisipäeval ämmaemanda vastuvõtul käies oli temagi üllatus suur, et ma haige. Olen olnud ju terve raseduse nagu raamatu rase ja nüüd lõpus sellised jamad. Eks selliseid olukordi jagataksegi selleks, et neid ületada. 

Kas ma kardan?
Ütlen ausalt, ei karda, sest pääsu ju pole. Olen sõlminud iseendaga rahu. Tean, et reaalselt võib kõik olla teisiti, aga praegu olen sellel lainel, et kõik läheb hästi ja me saame hakkama.
Asi, mida ma kardan on esilekutsumine. See tundub minu jaoks õõvastav. Aga ma sünnitan ise. 

Kas meil on kõik asjad olemas?
Kuna ma ei ole kunagi olnud "tulevikus" elaja, siis praegu mõeldes Nunnu asjadele võin öelda, et meil on kõik asjad olemas. Eks "töö" käigus selgub, mida oleks juurde vaja.


Siinkohal ongi õige aeg lõpetada ja öelda Teile mu lugejad, et mul on hea meel, et teid nii palju on, kes mu tegemistel silma peal hoiavad.

Nii tore on tõdeda, et meil on nii palju tuttavaid, kes ikka iga päev tunnevad huvi selle vastu, kuidas meil läheb, ning kas ma olen sünnitanud. Aitäh Teile, see tähendab meile palju. 

Vahepeal jõuab kindlasti 01. septembergi tulla. Siinkohal soovingi juba ette kõigile ilusat saabuvat õppe- ning kooliaastat. 

Ühel ilusal juuli õhtul käisime kõhubeebit jäädvustamas.
Foto: Kerli Luts

Päikest,
Marve.