Me saime hakkama.

Sauki,

Kell saab 4 minuti pärast 06.00 ja minul on juba Tipsu pudru valmis tehtud ning naudin kohvet muusika ja kirjutamise taustal. 

Kõigepealt natuke meie Tipsust, kes on ikka nii äge ja vahva laps. Ikka iga päev õpib midagi juurde. Eile õppisime näiteks sõna onu. See sõna tuleb tal nii toredasti, sest ajab oma huuled torusse nagu tahaks O tähte öelda ja siis lõpuks püüabki öelda. 
On näha, et ta õpib ja avastab iga päev maailma, mis teda ümbritseb.

Peale selle tahab ta olla juba suur, sest temagi tahab koos meiega diivanil istuda. Veel naerame, et ta on üks linnupojake kellel on suu alati pärani, kui sa midagi sööd. Olgu selleks jäätis, komm, võileib vm. Nii ei jäägi muud üle kui pead talle ka andma, sest jorin ja jonn on kerged tulema.

Peale selle, et talle maitsevad igasugused asjad, isegi maasikad, mis ei tekita enam allergiat, oleme me rinnast vabad. Jah, ma ei anna enam rinda. Nüüdseks juba 2 nädalat oleme tissu vabad. 

Kuidas see alguse sai ning kas laabus probleemideta?

Ma olen korra juba proovinud teda võõrutada (ta oli 9 kuud ja paar päeva peale), aga see ei andnud tulemusi, sest ma tundsin, et olen paha ema, ning ausalt öeldes ei olnud ma sisemiselt valmis. Jah, mu sisetunne ja südametunnistus ei olnud rahul, et ma sellise otsuse päeva pealt tegin, et nüüd hakkan võõrutama. Hale oli kuulata, kuidas ta nuttis. Nii ei pidanudki mu süda vastu ja otsustasin, et praegu ei ole õige aeg. Andsin edasi kuni ühel hetkel ta hammustas mind nii valusasti, et mul käis kuum jutt kogu kehast läbi. Peale selle suutis ta selle ka verele hammustada😬. Vot see oli valus. Andsin kuni sai 10 kuuseks (mõned päevad veel peale), ning peale seda otsustasin, et aitab küll. Jah, seekord olin ka sisemiselt valmis uuesti proovima ja katsetama. 

Kuidas ma seda tegin?
Algatuseks ei lugenud ma ühtegi arvamust selle kohta, sest minu meelest on see nii intiimne teema ning igal ühel erinev. Lõpuks võid hulluks minna nende katsetustega, sest ei tea kas sobib või mitte. Mina uskusin oma sisetunnet ning proovisin teha nii nagu mu oma õde rääkis. See tundus mulle lihtsalt kõige meelepärasem ning hea variant.

Mis ma siis tegin ja mida teen praegu?
Kõigepealt otsustasin hommikul, et tänasest ma enam ei anna (seda enam, et päeval ta seda nagu nii ei tahtnud ja sundima ei hakanud). Väike hirm õhtu ees suutsin end maha rahustada, et kui ei proovi ei saa teada. Toonitan, et seekord oli mu sisetunne ja vaim selleks loobumiseks valmis. Tundus, et ka Tipsul. Ma andsin talle enne tuttu jäämist viinamarja õuna mehu ning öösel ka. See maitses talle väga. Öö ilusti möödas jõudis kätte hommik. See oli ka viimane hommik kui ma talle natuke rinda andsin, sest see nutt oli halastamatu. Õhtul ja öösel sai jälle sama mehu ning teise päeva hommik algas igasuguste viperusteta. Jah, rinnad valutasid, sest olid pimpsu täis, aga elasin üle. Pigistasin aga piima välja ning tänaseks on rinnad ilusti pehmed ning ei tooda piima. 
Nüüd olemegi kuni tänaseni ilusti hakkama saanud. Annan öösel nii mehu kui piimasegu (ärkvel olles seda ei taha😊, kui unine, siis sööb isuga), millele panen natuke hulka mannasuppi. Sööb kohe isuga. 
Ühel hetkel tahan selle veega asendada. Ehk peab õe teooria paika ja nii ei ärka enam öösel mitu korda üles. 
Pean tunnistama, et peale selle tissutamise ära jätmist ärkab ta mul ikka üles. Ta tõuseb oma voodis püsti, seisab voodi najal, joriseb natuke. Tõstan ta enda juurde, annan lutupudeli pihku, sööb ära (kusjuures ainult natuke), tõstan oma voodi tagasi. Vahel magame ka hommikuni kolmekesi õigemini neljakesi (kass ju ka), sest jään enne magama😃, kui ta mämmimise lõpetab. 
Öised ärkamised on ka ajaliselt veninud pikemaks. 

Ühesõnaga praegu diivanil istudes võin öelda, et me saime hakkama. Olen alati uskunud oma sisetunnet ning jälle võin öelda, et see ei vedanud mind alt. Uskuge ja tehke tööd oma sisetundega. 

Peale selle, et olen koduseid toimetusi teinud ootab meid ees väike puhkus. Lähme see nädalavahetus lastega (Sannu ja Kretaga) Kurkse puhkama. Olen juba nii põnevil, sest see on meie Tipsu esimene pikem puhkus telgis. Ühe öö on ta meil telgis maganud aga nüüd ootab ees 2 öine uni. Eks sellest juba järgmine kord, kuidas see meil möödus. 

Tund ongi märkamatult möödas ja ma kirjutan viimaseid ridu.

Nüüd ongi õige aeg lõpetuseks mõned pildid lisada.

Üks päev saabusid meile pildid, mis Tipsu tähelepanu köitsid

Vana pink sai uue kuue. Kahjuks ma ei teinud kulunud pingist pilti

Vaipade pesemine väsitas ära

Talvevarud

Family smuuti time

Käisime karikakraid korjamas

Päikest.

Meie 10 kuune Nunnu.

Heihopsti,

Nunnu magab ja nüüd on õige aeg oma mõtted kirja panna. Päeval ei ole lihtsalt aega. Räägitakse küll, et kodustel emmedel aega küll, aga nii see ei ole. See on üks eraldi teema. 

Nüüd, aga tänase postituse juurde.

Kõigepealt sai meie Nunnu kaks päeva tagasi 10 kuuseks. 
Ta oskab:
* endisel kiiresti käputada ja edasi liikuda,
* ajab isegi käpuli olles pepu püsti,
* oskab öelda sõnu aitäh, õue, ass (kass), emme, iss, mämm-mämm,
* suus on neli kikut, millega oskab väga ilusti süüa,
* meeldib end tugede najal püsti ajada ning tugede najal kõndida(väga hea meelega kõnniks emme või issi käest kinni hoides),
* armastab väga mannaputru just eriti hommikusöögiks,
* ühesõnaga üks asjalik ja tubli tüdruku tirtsuke, kes tunneb maailma vastu huvi.
* magama jääb siis kui meie. Ehk, siis alles õhtul hilja. Ju see peab nii oleme, et ta nii hilja jääb 😊.

Kuhu see aeg küll kaob?😞

Sünnipäev möödus meil vaikselt. Nunnule tulid külla vanaema ja -isa ning Andri onu pere. 
Tegime selleks puhuks õepoja Marcusega kooki ja kass Arturit. Küll oli ikka hää. Isegi Nunnu sai koogist osa, sest seal oli mustikad ja vaarikad peal, mis talle väga maitsesid.

Vanaisa ja -ema tõid talle kingituseks koogikese, millest sai ka tükikese. 

Peale koogikese sai ta veel kingitusteks Peppa palli, 8 topsikesest koosneva tornikese, printsessi kroobi, kleidikese ning väikese nukukese.

Eile oli meil taaskord tehnokas. Saime jälle mõõdud (lisan ka sünni mõõdud, et vaadata kui palju ta, siis kasvanud):

Kaal: 8,820 kg. (4,345kg). Juures 4,475 kg. 
Pikkus: 75cm. (53cm). Juures 22cm. 
Peaümbermõõt: 44cm. (35cm). Juures 9cm.

Nunnu on oma mõõtudega graafikute keskel nii nagu peab. 

Arst oli meiega väga rahul. Selle puhul ostis issi Tipsule esimese päris enda jäätise, mille üle oli ülimalt rõõmus. Isegi selge kõva häälega ütles: ,,Aitäh.", kui oma jäätise sai.

Meil on saanud ka iga õhtuseks traditsiooniks (kui vähegi ilm lubab), et käime Carolaga jalutades kasvuhooneid kinni panemas. Talle nii meeldib see. 
Kasvuhoone kinni läksime liumäele, et alla lasta. See oli Tipsu esimene sõit.

Täna oli mul aga aiamaa päev. Toimetasin seal üsna pikka aega, sest Marcus ja Musununnu olid Carolaga toas. 

Nüüd, aga head ööd.

Eestlane olla on uhke ja hää.

Laps magab ja nüüd on taaskord aeg oma hinge jäänud mõte kirja panna. 

Täna oli tantsupidu.

Ma ei olnud küll kohapeal, aga kodus diivanil oli seda kõike väga armas vaadata. Need tantsijad olid lihtsalt nii võrratud. Jah, ilm oli küll kehv ja kole, aga sellest hoolimata paistis see siiras õnn ja rõõm iga tantsija näost juba kaugele.

Te võite naerda, aga ma tundsin südames sellist soojust. Vaadates neid tublisid lapsi, kes olid kõik need tantsud selgeks saanud, proovid üle elanud ning lõpuks ka esinesid. Kõigest sellest hoolimata olid nad rõõmsad ja suutsid kaasa ka laulda. Isegi äpardused (keegi kaotas tantsu ajal oma pastla) ei lasknud tujul langeda. 

Äraütlemata ägedad olid need mustrid, mis iga tantsu lõpetasid. Kõik olid omapärased ning oma tähendusega. Peale selle olid need kunstiliselt  natuke lopergused, mis andsid nendele mustritele sellise pehmuse. See on ikka töö, et need kõik saaks just nii nagu planeeritud.

Igati läbi mõeldud ja üles ehitatud pidu. 

Ka meie Tibu sai teleka vahendusel tantsupeost osa. Vaadates ja uurides, mis sealt tuleb ning mida tehakse. Samal ajal ka oma mänguasjadega mängides.
See oli tema esimene tantsupidu.

Miks aga selline pealkiri?
Vaadates seda pidu või oma kodu aknast välja, ei ole vaja karta, et keegi kukuks kuskil pommitama või vulkaan hakkaks purskama. 
Jah, kindlasti olid peol mõned ohud olemas, aga need ei ole nii hullud, et meil peaks suur sõjavägi asja kontrollima ja turvama. 

Teleka vahendusel jäi mulle mulje, et presidentki istus vabalt rahva seas. Kindlasti oli kuskil kaitse valvamas, aga Ta tundis end vabalt ja mõnusalt. 
Ta ei olnud ümbritsetud raudrüüdes meestega, relvade või kahuritega. Ta sai tunda end vabalt, mis on väga oluline. Usun, et ta ei pidanud tundma hirmu millegi pärast. Ta sai nautida meie maa pidu. 

Sellepärast ongi eestlane olla uhke ja hää, sest ma saan tunda oma kodumaal vabadust ning turvatunnet. 
Ma saan olla uhke selle üle, et meil on selline eriline pidu nagu tantsu- ja laulupidu. 

Hoidkem üksteist.

Õnnelikus kodus elavad õnnelikud inimesed.

Sauki,

Istun diivanil ja naudin taustaks tantsupidu ning hetkelist puhkust, sest laps magab.

Nagu Te teate, siis meil on remont. 
Köögi ja magamistoa saime juba ammu valmis. Nüüd oleme ka suuretoaga peaaegu valmis. 

Pean tunnistama, et nüüd on hinges päris oma kodu tunne. Jah, see oli enne ka, aga praegu on eriti, sest kõik on nii nagu meie oleme tahtnud, soovinud, plaaninud.

Kuna täna on selline sompus ja jahe ilm, siis sorteerisin ka arvutis pilte mida tellida Picture Happyst. 

Pilte sorteerides tekkis selline helluse hetk, sest nii tore oli vaadata kui ägedad ja toredad inimesed mind ümbritsevad ning kui armas pere mul on.

Peale selle, et Te mul olemas olete, on mul ka lõpuks päris oma armas koduke, kus ma olen ääretult õnnelik ning hoitud. 
See on minu pesake kuhu ma tahan alati tulla ja kus olla. 
Hetkel räägin küll enda eest aga tean, et musununnu ühineb minu mõtetega, sest seda soojust ja armastust ning õhinat on kaugele tunda, kuidas ta meie kodu kujundamisse suhtub.

Üheskoos oma ideede ja mõtete elluviimine on nii äge. Saame diskuteerida, mida kuhu paneme või ostame. 
Saame luua just sellise kodu nagu ise tahame ja oleme unistanud. Tundes selle juures rõõmu ja uhkust, sest üksteise nõu ja jõuga saavutame soovitud tulemuse. 

Lõpetuseks saangi öelda ühe mõttetera, mida lugesin ühelt sildilt, et õnnelikus kodus elavad õnnelikud inimesed. 

Mulle tohutult meeldib see lause, sest see lause ütleb kõik. Ma olen õnnelik oma kodus, sest see on minu kindlus ning peidupaik. 
Kui omas kodus ei ole asjad korras, siis seda on kaugele tunda. Ma tean mida ma räägin, sest minu elus on olnud hetk, kui ma ei taha minna oma koju ja see on vastik tunne. 

Peale selle olen ma oma kodus õnnelik oma armastava mehe ja lapsega. 

Selles peitubki minu õnn, et mu kõrval on iga päev inimesed, kes teevad mind õnnelikuks. 

Täna, siis selline natuke ninnu-nännu postitus, sest see on kirjutatud minu hetke emotsioonide põhjal. 

Hoidke oma lähedasi ja hinnake oma kodu soojust,

Puhtas armastuses peitub õnn💕👪

Marve