Eestlane olla on uhke ja hää.

Laps magab ja nüüd on taaskord aeg oma hinge jäänud mõte kirja panna. 

Täna oli tantsupidu.

Ma ei olnud küll kohapeal, aga kodus diivanil oli seda kõike väga armas vaadata. Need tantsijad olid lihtsalt nii võrratud. Jah, ilm oli küll kehv ja kole, aga sellest hoolimata paistis see siiras õnn ja rõõm iga tantsija näost juba kaugele.

Te võite naerda, aga ma tundsin südames sellist soojust. Vaadates neid tublisid lapsi, kes olid kõik need tantsud selgeks saanud, proovid üle elanud ning lõpuks ka esinesid. Kõigest sellest hoolimata olid nad rõõmsad ja suutsid kaasa ka laulda. Isegi äpardused (keegi kaotas tantsu ajal oma pastla) ei lasknud tujul langeda. 

Äraütlemata ägedad olid need mustrid, mis iga tantsu lõpetasid. Kõik olid omapärased ning oma tähendusega. Peale selle olid need kunstiliselt  natuke lopergused, mis andsid nendele mustritele sellise pehmuse. See on ikka töö, et need kõik saaks just nii nagu planeeritud.

Igati läbi mõeldud ja üles ehitatud pidu. 

Ka meie Tibu sai teleka vahendusel tantsupeost osa. Vaadates ja uurides, mis sealt tuleb ning mida tehakse. Samal ajal ka oma mänguasjadega mängides.
See oli tema esimene tantsupidu.

Miks aga selline pealkiri?
Vaadates seda pidu või oma kodu aknast välja, ei ole vaja karta, et keegi kukuks kuskil pommitama või vulkaan hakkaks purskama. 
Jah, kindlasti olid peol mõned ohud olemas, aga need ei ole nii hullud, et meil peaks suur sõjavägi asja kontrollima ja turvama. 

Teleka vahendusel jäi mulle mulje, et presidentki istus vabalt rahva seas. Kindlasti oli kuskil kaitse valvamas, aga Ta tundis end vabalt ja mõnusalt. 
Ta ei olnud ümbritsetud raudrüüdes meestega, relvade või kahuritega. Ta sai tunda end vabalt, mis on väga oluline. Usun, et ta ei pidanud tundma hirmu millegi pärast. Ta sai nautida meie maa pidu. 

Sellepärast ongi eestlane olla uhke ja hää, sest ma saan tunda oma kodumaal vabadust ning turvatunnet. 
Ma saan olla uhke selle üle, et meil on selline eriline pidu nagu tantsu- ja laulupidu. 

Hoidkem üksteist.