Täna on õues nii ilus talvine karge ilm. Samas päikseline aga jaheda tuulega.
Nii istungi hetkeks arvuti taha kohvitass ees ja mõnus muusika taustaks, ning jagan Teiega oma eilset toredat päeva.
Enne kui tänase teema juurde lähen, siis meil olid lapsed külas. Nii vahva ja tore, et nad ikka käivad. Said Carolaga tegeleda ja mängida. Oli näha, et Carolale väga meeldis nende seltskond. Käisid teda tudule panemas ja niisama jalutamas. Nii said emme ja issi ka natuke puhata. Kuigi see jalutamine pole nii raske. Meie saame seda igapäev teha, aga nemad mitte, sest neil muud kohustused.
Nüüd, siis eilsest.
Algatuseks saime Keilas töökaaslastega kokku. Me vahel ikka korraldame selliseid kokkusaamisi. Seekord oli Anneli tubli ja vedas organiseerimise rongi.
Ühtlasi käisime ka kõhubeebit kaemas, kes peaks varsti, varsti meie sekka tulema. Meie Carolaga juba väga ootame.
Kari naisi ja kaks last, muud polnudki vaja. Saime maast ja ilmast räägitud ning kuulsime ka uudiseid. Sellises vahvas ja toredas seltskonnas kaob igasugune ajataju, sest kogu aeg on millestki rääkida.
Mõnus aeg veedetud tulime koju, et meie noored Sannu ja Kreta koju viia. Panime juba üleeile plaani, et viime nad koju ja joome tassi kohvi. Mõeldud tehtud.
Kreta ema oli vaeva näinud ning lauakese katnud. Mõtlesime küll, et oleme natuke aega, aga kus sa sellega. Koju jõudsime alles 21.30 paiku.
Kõik see veedetud aeg oli seda väärt, sest meil oli ääretult tore ja lahe. Sõime kõik koos nagu ühtne pere suure laua taga ning naised rüüpasid veini. Ups, aga see oli lihtsalt nii hea ja nagu rusikas silma auku selle päeval.
Rääkisime ka kõigest. Mulle väga meeldis selle pika jutuajamise juures mitmeid kordi läbi käinud mõte, et kõik meiega toimuv on meie peas kinni. Ja nii see on.
Nagu ma juba ammu olen öelnud õigemini kirjutanud, et oleksime juba nagu pikka aega tuttavad, siis kinnitan seda veelkord. Me läksime sinna ning tundsime end nagu kodus. Selline vaba õhk ja seltskond ning see lihtsus.
Me tundsime end tõesti väga koduselt. Isegi Carola, kes kilkas ja naeris ning ei võõrastanud. Ta klappis väga hästi Kreta perega. Carola käis isegi Kreta venna toas, kes näitas talle oma lahedat laelampi. Nii see meie preili siis jalutas seal kord Kreta tuppa ja siis ta venna tuppa.
Ühesõnaga üks väga vahva ja tore pere. Mul on ääretult hea meel, et Sannul on selline armas tüdruk ning selline ääretult, ääretult sõbralik perekond, kes on samas väga lihtsad aga elegantsed.
Nüüd ongi õige aeg punkt panna, puud tuppa tuua ning laps tuppa tuua.
Lõpetuseks veel ühed pildikesed sellest ilusast kargest ilmast.
Päikest.
Marve
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar