Luhta läinud nädala eesmärk.

Hei,

Täna, siis natuke ühest äpardusest ja sellest miks ma ei saa kirjutada tegelikult sellest, millest ma algselt tahtsin ja oli plaanis.

Eelmine nädal andsin iseendale lubaduse, et püüan hommikusöögiks putru teha, et see meile Nunnuga uuesti harjumuseks saaks, sest ühel hetkel otsustas Vunksu, et ei taha enam putru. 

Kokkuvõtvalt andis see katsetus tulemusi, sest pudru on jälle meie lemmik. Kahel hommikul sõime ka banaani kohupiimakooki, mis koosnes:

2 banaanist,

2 munast,

200gr kohupiimast. 

Segasin kõik massi kokku ja ahju. Väga lihtne ja hea. 

Pean tunnistama, et juba esimestel päevadel pudru söömise eesmärk toimis, sest õhtul mõtlesin juba hommikusöögile ja heale kohvile, sest see onju päeva alus. 

Jagasin ka pilte Insta storydes, et tegelikult on vahva teha kahele inimesele ühesuguse kujundusega toitu. Sain ka positiivset tagasisidet, et näevad head ja maitsvad välja. 

Lisaks ka mõne pildi, aga ei saa, sest mu IPhone otsustas saba anda. Õemees naera nüüd :). 

Lõpetasin emmega kõne ja peale seda oli telo ekraan tume. Märguandeid sain, aga ei näinud, kes saatis. Nüüdseks on telefon remonti viidud ja eks ole näha, mis saab.

Siinkohal ongi õige aeg kirjutada veel ühest luhta läinud nädala eesmärgist.

Ma võtsin plaani, et käin terve nädala õues ja pildistan erinevaid objekte, et anda, siis üks vahva ülevaade sellest, kui ilus on loodus lumega, ning kui ruttu võib loodus muutuda. 

Tegin pilte nii fotokaga kui ka telefoniga, no ja kiuste otsustas see viimane saba anda. Sain väga vahvaid pilte ja tahan seda kindlasti jagada, aga kahjuks peab see postitus ootama kuniks saan telo korda või pildi kätte. Millal see juhtu, kes seda teab?

Vot sellised kaks eesmärki oli mul eelmiseks nädalaks seatud, mis said täidetud. Nautisime väga ka lund, mis maha oli sadanud. Kahe päevaga said peaaegu kõik talverõõmud ära tehtud.

Kätte on jõudnud uus nädal ja püüame jätkata samas vaimus. 
Peale selle on ees ootamas veel väga toredad ajad, sest musununnul hakkab varsti, varsti puhkus. Mõned mõtted ja ideed on, mis sel puhkuse ajal teha, aga kõigest hiöjem.

Nüüd tõmban otsad kokku ja lisan lõpetuseks mõne pildikese sellest, mida arvas Vunks lumest.

Minu õe Maily lugu.

Kallid blogi lugejad,

Nüüdseks on kätte jõudnud see aeg, kus saan kergitada saladuseloori ja lõpuks kirjutada sellest, miks olen viimasel ajal rõhunud oma perele ja nende hoidmisele.

Olude sunnil ei ole ma sellest kirjutanud, aga nüüd pean, sest mängus on inimelu.

Juba etteruttavalt, et postitus on pikk, ning jutt käib minu kallist vanemast õest, kellel diagnoositi nüüdseks 3 aastat tagasi leukeemia, ning nüüd vajame väga Teie abi.

Teen väikese ülevaate enda sõnadega.

Minu õde Maily Luberg on 35-aastane noor naine, kellel on kaks väga vahvat poega, ning abikaasa, kes on toetanud teda kogu sellel raskel teekonnal.

Alustame, siis algusest.

Asi sai alguse nii, et ühel päeval oli ta väga väsinud. Ta ei suutnud midagi teha, isegi treppidest üles minnes pidi puhkama, sest jaksu polnud. Viiendale korrusele minek nõudis temalt väga suurt pingutust. Peale selle olid tekkinud ka kehale sinised laigud, mis panid teda ennastki imestama, et kuidas need nii kergesti tekivad. Ise aimamata, et asi on tegelikult väga hull.

Õemehe jaoks oli kõik see nii ebanormaalne, et ühel hetkel oli tema tugevast naisest saanud inimene, kelle jaoks oli ka kõige kergem pingutus väga raske, ning saatis ta arstile analüüse andma. Analüüside tulemused käes helistas perearst talle tagasi, et peab haiglasse minema, sest midagi on väga valesti. Uuriti ja puuriti, ning lõpuks saadi teada, et 95% tema kehast oli haiguse all.

17.10.2014 oli see saatuslik päev kui ta sai oma sünnipäeva hommikul teda, et tal on leukeemia.

Olime sõnatud, hämmingus, teadmatuses, sest ees ootas teadmatu tulevik, ning meelel ainult üks küsimus, mis saab edasi?

Kuni jõudiski kätte aeg, mil teda hakati ravima nii keemia kui tablettidega. Õudusega mõtlen, et ühel hetkel pidi ta neelama suurel hulgal ravimeid.

Siinkohal tahame kogu perega tänada neid annetajaid, kes annetasid ravimite ostmise jaoks raha, sest me ei teadnud, kui palju see kõik maksma läheb, sest ees ootas ju teadmatuses tulevik. Aitäh ka meie pereliikmete tööandjatele, kes oli igati nõus sellega, et jagame oma pere lugu, ning saaksime ehk üheskoos anda väikese panuse ravimite ostmise jaoks.

Nüüd tagasi ravi juurde.

Ta sai mitmeid kuure keemiat, millest taastumine ei läinud sugugi kergesti. Ta oli isegi ühe korra kopsupõletikus, mis ei ole üldse hea, sest sellest taastumine on lisakoormus. Keemiatest taastumine oli raske. Kohe meenuvad jõulud, kui tal ei seisnud midagi sees, ning ta oli enamus ajast pikali. Nii raske oli teda vaadata, sest oli näha, et tunneb end kehvasti ja jõuetult. Elujõulisest ja noorest naisest oli saanud ühtäkki inimene, kes sõltus arstidest ja ravimitest. Valus, väga valus, kuid aastatega asi muutus.

Korduvad keemiad, ravimid, taastumised, päevaravid, kontrollis käimine ja analüüside andmine, positiivne ellusuhtumine, toetav pere, sõbrad, tuttavad ning inimesed, tõid soovitud tulemused. Ta sai sellest haigusest võitu. Ta lahkus sellest mängust võitjana. 

Kuna käidud oli pikk tee oma tõusude ja mõõnadega, siis kontrolli mõttes jäi ta ikkagi jälgimise alla.

Võitjana nautis ta kogu elu. Meie elumutt Maily oli tagasi.

Kuni ühel 2017.aasta oktoobrikuu päeval tundis end jälle natuke halvemini, ning läks analüüse andma. Analüüsid käes tuli välja, et ta võit on jäänud kahjuks üürikeseks, sest haigus on tagasi.

Olime kõik pahviks löödus, sest kõik oli ju korras. Millest see tuli? Ei tea. Kas mängis siin rolli mingil määral tööstress, mida ise ei tajunud. Või veel mõni asi, seda me ei tea. Ega saagi teada. Fakt on see, et ta on jälle haige, ning see teadmin, mis seda põhjustas, ei anna meile midagi. Nüüd on käes aeg, kus vajame väga Teie abi. Ennekõike muidugi tema, sest ta tahab väga terveks saada. Tal on siin elus veel palju tegemata, nägemata.

Siiani on ta saanud Eestis olevat ravi, mis on andnud nii oodatud kui ka ootamatuid tulemusi.

Ta on saanud kolm keemiat, mis on läinud iga korraga kangemaks, aga sellest hoolimata ei ole haigus taandunud. Esimene ja teine keemia andsid oodatumast paremad tulemused, aga kolmas enam mitte. Kolmandast keemiast taastumine võttis kauem aega, sest näidud ei tahtnud tõusta. Sellepärast pidi ta veetma ka jõulud haiglas.

Õnneks (thui-thui-thui) on kõige selle eelneva ja selle ravi tagajärjel jäänud maks ja neerud puutumata, ning pole kahjustada saanud, mis on väga oluline. Seekordne taastumine keemiatest on minu meelest olnud ka kuidagi lihtsam kui esimesel korral.

Lõppkokkuvõttes on fakt see, et tema peal Eestis olev ravi ei toimi ega tööta ja me vajame selleks ühte kallist ravimit, mida ei saa ootama jääda, sest mängus on inimelu. Selleks, et ta terveks saaks on vaja ravimit nimega Blinatumomabi, mis ei kuulu haigekassa nimistusse. Selle ravimikuuri hinnaks on 57 000€. Millest peame ise kokku korjama 10% omaosalust.

Tean, et hulk inimesi on juba omapoolse annetuse teinud, mis on meile väga suureks abiks. See annab meile võimaluse kiiremini tegutseda ning teha sissemakse, et ravim saaks tellitud ja raviga saaks peale hakata nii kiiresti kui võimalik, sest aega pole raisata. Siinkohal tahame kogu perega tänada kõiki Teid tublisid annetajaid ja kõiki Teid, kes olete jaganud Maily lugu ning teinud omaalgatuslikud kogumised. Suur Aitäh Teile. Sõnadesse on seda väga raske panna kui palju see meile tähendab.

Ravikuur kujutab endast seda, et 4 nädalat tilgub iga päev see ravim. Kui ravim otsas tehakse analüüsid, et teada saada, kas ravi toimis ning kas luuüdi on puhas. Kui ei ole, siis saab veel ühe kuuri, mille jaoks on vaja uus summa koguda, aga see on juba tuleviku muusika. Ta saab esimese korraga terveks. Kui esimene kuur annab oodatud tulemusi ja luuüdi on puhas, siis läheb kohe Tartusse siirdamisele. Antud hetkel on olemas ka kolm doonorit, mis on väga hea. Kuidas see kõik edasi näeb ei tea, sest see on alles tulevik. Ehk kõigest sellest ka tulevikus.

Nüüd meie suur abipalve Teile mu armsad lugejad, teie sõbrad ja tuttavad ning tuttavate tuttavad. Selleks, et mu õde terveks saaks on meil vaja raha.

Praeguseks hetkeks oleme saanud ka jaatava vastuse vähiravifondilt „Kingitud elu“, kes toetab meid ravimi saamisel, kuid peame ka ise sinna panustama. Siinkohal on õige aeg jagada Maily lugu, et saaksite detailsema ülevaate tema haigusest, sest see lugu siin on minu silme läbi kirjutatud.

Kui see lugu Sind natukene liigutas ja Sa tahad teha head, siis igasugune rahaline annetus on teretulnud.

Kui Sa tahad teha otse annetuse omaosaluse jaoks, siis kirjuta mulle julgesti ja jagan pangakontornumbrit. 

Veel on Sul, Sinu perel, sõpradel, tuttavatel ja tuttavate tuttavatel võimalus toetada tema võitlust sihtotstarbelise annetusega märkides makse selgitusse „Maily“. Andmed leiad siit. 

Head teha on hea, sest kunagi me ei tea, millal me ise seda vajame.

„Kuniks on headus, seniks on elu…“

Mida oskab 1,4 aastale laps.

See kuu on kohe nii hästi alanud, et postitusi tuleb ka, nagu seeni peale vihma. 
Uue nädala alguses on oodata piltide rohket postitust.

Täna, aga saab lõpuks lugeda sellest, mida meie Tipsu selles eas oskab, ei oska, palju räägib (etteruttavalt, et palju). 

Etteruttavalt, et postitus on pikka.

Kõigepealt:

* ta magab ilusti oma voodis (magama jääb küll meie kaisus, aga kui ära tõstame magab ilusti edasi);

* ta magab oma toas (seda juba pikka aega. Meie juurest võõrutasime ta niimoodi ära, et panime oma voodisse magama, aga magasime tema voodi ees põrandal, et ta voodist alla ei keeraks või kui ärkab, siis oleme kohe olemas. No harjumise asju ju. Kõigile uus. Õnneks läks see suht libedalt ja tänaseks pole mingit probleemi);

* oleme pikka aega lutivabad (Seegi läks meil väga valutult, sest lõunauned hakkasid olema ilma lutita ning ühel õhtul piisas talle ainult lutipudeli lutist. Jõi oma pimpsutit ja magas. Sealt saigi alguse lutist võõrutamine, mis läks väga ilusti. Peale seda ei tunne ta ise luti vastu huvi ega pole pakkunud ka);

* ta jääb magama piimaga, mis teeme lutipudelisse (lutipudelit saab ainult õhtul magama minnes (vahel teen talle ka kaasa kui kuhugi kaugemale kodust lähme)(püüame sellest ka võõrutada, mis on andnud ka juba natuke tulemusi, sest väikese tõbisusega, mis meil on, olen pakkunud teed ja vett, mitte piima);

* ta sööb meil hea meelega kõike (muidugi on mõni asi mida ei söö, sest see on kibe või võõra maitsega)(kui süüa tahab ütleb "mämmi" kui juua "uaa"; juustu "jutu", viinerit "vinku", kook "kooki", putru "putu", saia "saia", sinki "siki";

* ta püüab end ise riide panna (ta teab kuhu käivad tukid ehk sokid, püksid, pluusid ja bodid, ta teab, mis on sall ja müts, saapad)(kui nt. pluusi, tudukad, bodi kätte saab, siis udib seda kaela ja kui kaelas, siis käib mööda tuba ringi; või püksid, sukad, retuusid kätte saab, siis udib neid jalga, kui kas või üks jalg on sees, siis jalutab sellega toas ringi ja näitab oma oskusi (vahel satuvad püksid ka pähe);

* ta teab, et kui õueriided võetakse, siis minnakse õue tuttu (ta magab meil väga hea meelega õues), ning on vaja kreemi või huulepulka panna (ise ütleb pulka, keemi);

* ta on ise hakanud huvi tundma poti vastu (teab, et seal istutakse ja tehakse piss, piss. Ise ütleb ka nii kui potile istuda tahab. Meie teda sundima ei hakka, sest olen lugenud omajagu lugusid, kus lapsed on väga tublid potil käiad ja siis ühel hetkel ei taha)(vahel keerab mõne asja tagurpidi kuhu istuda saab ja ütleb pissu, pissu);

* ta oskab viia asju prügikasti (meil on selline peberkott, kuhu käivad sorteeritud prügi (kiled, ajakirjad, pudelid jne), kui palume tal sinna midagi viia, siis viib hea meelega;

* ta tunneb huvi töökasvatusest (aitab tasse kööki viia kui suurestoas kohvi joome, võtab kapilt tolmu, püüab harjaga pühkida, aitab nii pesumasinat kui nõudepesumasinat täita/tühjendada, teab, kuidas ahju köetakse ning tuli on aiai, jäljendab söögi tegemist, aitab riideid kuivama panna ja sahtlitesse, teab kus on mässud ja toob kui ütleme jne). Ühesõnaga töökasvatus on meie igapäevane tegevus;

* ta tunneb huvi ka ise söömise vastu, mida laseme teha, aga vahel ikka toidame ka;

* talle väga meeldib ise suurele toolile ronida ja öelda "itu-itu" (naerame, et varsti saame söögitooli välja visata, sest tema ronib kohe suurele toolile, kui sööma hakkama), veel oskab ilusti diivanile ja sealt maha ronida;

* ta annab ise märku kui tal on kõht täis ja rohkem ei taha (tirib ise oma põlle kaelast ja kui küsime "kõik?", siis vastab "kõik") (kui suurel toolil istub, siis hakkab end ise maha libistama öeldes "maha");

* talle väga meeldib, et teda pildistatakse (ta läheb kohe edevaks ja hakkab hüüdma "piti, piti, piti");

* ta tunneb huvi trenni tegemise vastu, sest teeme seda koos ja ta püüab ka seda jäljendada (kui küsid, mis teed, siis vastan "tenni");

* ta tunneb huvi loovuse vastu (tahab väga joonistada, hüüdes "jooni, jooni". Laseme tal joonistada nii paberile kui kriidiseinale. Paberite eest peame tänama Maarja Liisi, kes meid ikka varustab);

* ta tunneb huvi muusika vastu, kui laul teda köidab, siis püüab seda järgi ümiseda või tantsib;

* ta teab, mis tehakse hüppeloomaga. Ise seda meie juurde tuues ja öeldes "üppi, üppi", ning kiikhobusega tehakse "kiika"

* tal on selge, kuidas telefoniga räägitakse (imiteerib seda mängutelefonil, ning kui mamma ehk minu ema helistab, siis läheb täitsa pööraseks ja hüüab "Mamma, mamma, mamma" ja kui telefoni enda kätte ei saa, siis järgneb väga suur ja halastamatu nutt. Tuleb ja kisub kohe telefoni ära ja paneb selle endale kõrva äärde. Ükskõik, kes helistab, siis kõik on mammad. Ükspäev imiteeris helistamist öeldes :,,Mamma, sau", ning kui mu telefon laadis ja ta selle avastas, siis karjus "mida, mida, mida? millele järgnes veel valjuhäälne jutt (tema keeles));

* ta oskab teha telefoniga pilti, ise öeldes "piti, piti";,

* ta oskab kasutada pulti ja endale sealt Peppa kordust panna. Kohe teab, kus nupule vajutada, ise hüüded Peppa, Peppa. Oskab ilusti multikaid küsida "muti, muti";

* ta saab väga hästi aru erinevatest käsklustest (te issile kalli, kalli, muah; too mässu (ise ütleb ka mäss ja toob oma toast sahtlist); too joogitops (kui küsib juua, aga joogitops on teises toas); vii see asi sinna; kus su see või see asi on; 

* ta kiidab end ise selle eest, kui ta midagi ära tegi (teeb endale pai ja ise ütleb ka "pai, pai, pai")(muidugi kiidame meie ka teda ja siis kiidab kohe ka ennast);

* ta teab, et issi läheb kohe töölt tulles pessu (paneb talle tule põlema, hüüab "tuki, tuki" need on sokid, sest need on vaja ära võtta ja siis järgneb sõna pessu, sest issi käib alati pesus kui töölt tuleb);

* ta teab, et kui vannituppa on minek, siis sellele järgneb pesu. Ise ütleb ka kohe "pesu, pesu";

* ta teab, et kammiga kammitakse juukseid, ise öeldes "ammi, ammi";

* ta oskab kohvimasinal vajutada õigeid nuppe (sisse ja kohvi tegemise), pluss nõudepesumasina ja pesumasina nuppu (muidugi meiega koos), pluss ressiiveri nuppu oskab välja lülitada, sest teen seda alati kui tuttu lähme (kui mainid talle sõna tuttu, siis esimese asjana vajutatakse seda nuppu);

* ta oskab piltide järgi ära tunda loomi (mõne häält oskab isegi imiteerida, (nt.mjäu, auh). Ta tunneb ära sea (ütleb sika ja teeb öhh,öhh), koera (koe), kassi (kass), hobuse (obu), lind (lind), hiir (ei oska öelda), lammas (mamma), jänes (nännu), karu (mõmmi). Püüab isegi traktor öelda (tato). Neid sõnu on õppinud raamatust "Ott ja tema traktor";

* ta oskab öelda "nina" (näitab), "naba" (näitab), "kõhh" ehk kõrv (näitab), "sii-sii" on silm (näitab), öelda ei oska, aga kui küsida, kus on varbad/käed/suu/juuksed/põsed, siis näitab ja püüab järgi korrata (nt. põsk "põse");

* ta väga ei võõrasta;

* tal võtab aega uues kohas kohanemine;

See loetelu sai nüüd küll väga pikk, aga neid asju oskab ta teha. Võib olla jäi isegi midagi kirja panemata, aga kirja sai palju.

Kõik need asjad, muutused, õpingud on toimunud koostöös meie südame hääle, sisetunde ning Tipsuga. Ma õigemini me ei ole talle midagi peale sundinud/surunud. Kõik asjad on tulnud omal ajal. Last pole mõtet sundida kui ta selleks valmis pole.

Milliseid sõnu ta oskab:

Oeh, neid on kohe nii palju. Enamik loetlesin vist juba iga oskuse juurde ära. Sellises vanuses laps oskab väga hästi kuulata ja ära õppida ka sõnu, mis ei ole rasked. 

Ükspäev panime talle bodi selga ja ütlesime "kitseke". Tema ütles kohe "kiseke". 

Jõulude ajal olid väga hästi selge "kink", "päka" ehk päkapikk, vaatasime iga päev "Jõulutaadi suured saladused" ja ütlesin kas "juttu" vaatame, siis kordas iga päev "uttu". 

Ei maininud (võib olla käis isegi mõni järgnevatest sõnadest läbi9, aga veel oskab öelda;

* auto,
* saku-saku (kasutan kui kuivatan tal juukseid. Ise imiteerib ka seda kui rätiku kätte saab),
* tita,
* tuli ehk tui,
* tädi, onu oskab öelda,
* piiti ehk pult,
* tantsu-tantsu,
* sõidu-sõidu,
* sõnad hammas, mamma on tema jaoks sama, mis lammas (eks selle kõla pärast),
* nuku (on vahel ka tita),
* pall,
* kui enne oli, et "mimi" sajab, siis nüüd on "umi" ehk lumi,
* kui enne oli "Eppa", siis nüüd on "Peppa",
* oskab öelda oma sõbranna Saskia hüüdnime "Sassu",
* oota ehk oota,
* oi-oi-oi, kui mingi pahanduse teeb,
* kukkus,
* "pini" ehk pirni,
* tekk "tekki", padi "padi",
* tuttu tähendabki tuttu minekut,
* "maka" ehk maga,
* kaissu (ütleb kui tahab meie kaissu tulla),
* "kõõki" ehk kööki,
* ilmselgelt oskab öelda emme ja issi.

Sai päris pikk loetelu. Võib olla jäi isegi midagi kirja panemata, aga niipalju kui mõtisklesin, tulid sellised mõtted.

Siinkohal ongi õige aeg lõpetada ühe toreda lausega, mis mu ema nädalavahetusel Carola kohta ütles, kui avastas, et tal peas mitu pöörist; ,,Temast tuleb vist tark tüdruk".
Eks iga vanema jaoks on tema laps kõige tublim, aga kui need mõtted nüüd kõik kirja said, siis sellesvanuses laps on tõesti tubli.
Ise naerame, et võib minna sügisest lasteaeda.

Vot selline asjaline on meie 1,4 aastane ja 19 päevane tüdrukutirts.

Vot niimoodi vaadatakse Peppat💕

Nüüd lähme Vunksuga kribinal, krabinal lund ja päikest nautima.

Teatrist ja möödunud nädalavahetusest

Kasutan juhust ja panen ruttu kirja mõned mõtted, et siis Vunksu kõrval tukkuma minna.

Aeg on taaskord nii kiiresti kadunud. Postitus Vunksu oskustest ootab oma järge, aga see võtab veel natuke aega, sest mitte ei ole jaksu ja tahmist arvuti taga olla, sest väike külmetus on teinud oma töö.

Nüüd natuke eelmisest ja sellest nädalast.

Eelmine nädal käisime ühel päeval perega väljasõidul. Käisime üle pika aja kõik koos Raplas. Seal kohtasin isegi ühte tuttavat, kes on samast kohast pärit, kus mina. Eesti on ikka väike.
Meil oli väga tore, sest saime natuke aega iseendale, ning käisime ka Meie pubis söömas. Soovitan seda kohta soojalt, sest praed on suured ja hinnad head. Tellisime Vunksule eraldi prae, milleks oli kartulipuder viineritega (kõrvale oli veel natuke porgandisalatit ja kaste), mille eest maksime 2€. 

Nädalavahetuse veetsime Nunnuga maal, sest musu oli tööl ja nii otsustasimegi natukeseks end tuulutada. Maal oli väga tore. Saime mu vennanaisega tuttavaks, käisime šoppamas ning sai ka sõbrannadel külas käia ja niisama jutustada. Koju tulime alles esmaspäeval.
Nüüd oleme väikese külmetuse saanud ja põeme siin. 

Lubasin kirjutada ka teatrist, mis toimus 16.01. Draamateatris pealkirjaks "Finaal". Käisime seal musununnu õe ja tema kutiga. Näitlejad olid muidugi head. Alustades Ita Everiga ja lõpetades Mait Malmsteniga, kes on mu ühed lemmiknäitlejad.

Tükk ise jäi nagu segaseks, ei saanud päris täpselt aru, mis toimub. Ühesõnaga mingi segane perekonna lugu. No ja kirss tordil oli isa. kes istus diivanil ja ei öelnud ühtegi sõna, kui siis alles lõpus.
Tohutult häiris mind veel see, et üks osatäitjatest tegi suitsu, mis tungis päris kiiresti ninna. 
No ja see lõpp. Kui laval on ikka Eesti teatri grand old lady Ita Ever, siis juba sellepärast oli see tükk vaatamist väärt. 
Lõpuks oli rahvas püsti ja plaksutasid. Minul muidugi silmad märjad. Usun, et ma ei olnud ainuke, sest see lõpp oli tõesti võimas.

Vend ja õde (äärtes) oma kaasadega (keskel)

Nautige neid talviseid kargeid ilmasid. Oleme neid ju kaua oodanud.

Sauki ja olge tublid.

Eilne uusaasta õhtusöök

Täna, siis meie eilsest mõnusast õhtusöögist ja miks me selle korraldasime.

Teatud põhjustel ei saanud osa pereliikmetest meiega jõulude ajal olla. Nii mõtlesimegi, et korraldame ühe uusaasta õhtusöögi, kus saame hetkeks aja maha võtta ja lihtsalt olla.

Õhtusöögiks tahtsime pakkuda midagi eriti head ja kõike seda meie uutelt nõudelt, mis IKEAst tellisime.

Nii pakkusimegi eelroaks Cesari salatit, mille Musununnu täitsa ise tegi. Isegi kastme, mis oli nii hea.

Pearoaks oli ürdikartul koos ahjulihaga, mis oli väga maitsev ja pehme, ning lausa sulas suus.

Magustoiduks oli šokolaadikook (retsepti sain Musununnu onunaiselt) koos pirekese maasikamoosiga.

Kõiki neid ettevalmistusi tehes ja lauda sättides oli selline hea ja soe tunne nii hinges kui südames, sest kõik see toimus meie soojas kodus, nagu meile on öeldud (mitte temperatuuri mõttes, vaid selles teises mõttes. Raske seletada, aga ehk saate aru). Ootasin seda õhtusööki väga ja lõpuks see oligi käes.
Peale selle, et saime üheskoos mõned tunnid istuda, naerda ja jutustada, tähistasime ka õe pere talu ostu. 

See eilne õhtu oli minu jaoks nii suure tähendusega, sest minule väga kallid inimesed (üks osa kallitest) olid ühe laua taga koos.
Jah, ma olen viimasel ajal väga rõhunud lähedastele inimestele ja perele, aga selleks on ka põhjust. Iga asi omal ajal, et miks ma sellele nii palju rõhun, aga sellised väikesed asjad on need, mis liidavad nii pere kui sõpru.

Kvaliteet pole just kiita, aga hetk on oluline

Mõnusat pühapäev jätku Teile.

Kui see aasta juba nii hästi algab, siis kuidas see veel lõppeb?

Enne kui alustan enda ja oma pere maagilise päeva kirja panemisega, tahan Teid tänada mu lugejad, kes olete mu facebooki kutsetele vastanud või ise lisanud mu lehele like. Teid on seal juba omajagu palju, mis on väga tore. 
Aitäh Teile. 

Plaanisin küll meie Nunnu oskustest kirjutada, sest tal on täna "sünnipäev". Ta sai meil juba 1,4 aastaseks. Postitust kirjutama hakates pidin tõdeda, et natuke on vaja mõtiskleda, ning tahan mõne mõtte taha kommentaari lisada. Nii otsustasingi, et löön kaks postitust lahku, sest muidu läheks see liiga pikaks.

Nüüd, aga meie haruldase ja ajaloolise päeva juurde. 

Hommikul saime teada õigemini lõpliku kinnituse, et mu õde ja õemees on nüüdsest taluomanikud, mis on väga, väga vahva uudis, sest nüüd on meil veel üks koht, kus puhkamas, telkimas ning abis käia. 

Peale selle on õepoja autojuhiload ühe sammu kaugusel. Minu sünnipäeva päeval sai oma autokooliga ühele poole (14.12) ja täna teooriaga. See 4 on vist tema maagiline number.

Lõpetuseks saan öelda, et ka meie sissekirjutuse asjad hakkasid liikuma. Avaldused ootavad teatud lünkade täitmist, allkirjastamist, kohale viimist ning ongi valmis.

Meie Tipsugi saab lõpuks lasteaia nimekirja pandud, sest sügisest peaks see tee tema jaoks alguse saama.

Kokkuvõtvalt võingi öelda, et täna on igas mõttes üks suurte otsuste ja elu muutuste päev. 

Kui see aasta on juba nii hästi alanud, siis kuidas see küll lõppeb? Kindlasti sama hästi või paremini.

Nüüd kribinal krabinal diivanile teed jooma ja "Titanicut" vaatama.

Vana ja uue aasta mõtted

Sau,

Lahkunud on aasta vana,
kätte jõudnud aasta uus.

Head uut aasta Teile mu lugejad ja aitäh, et hoiate mu blogil ikka silma peal.

Enamik blogijaid on juba kirjutanud, mis sai eelmisel aastal täitetud või, mis jäi täitmata. Nii nagu alustasin eelmist uut aastat, et ei anna ühtegi lubadust ega sea ühtegi eesmärki, sai täidetud. Juba etteruttavalt, et see aasta on samamoodi. Ma ei anna ühtegi lubadust, sest sellel on minu jaoks väga lihtne seletus.

Elu on õpetanud, et võime oma elu eesmärgistada, aga mingil põhjusel ei saa need täidetud. Olen alati seda meelt olnud, et elu tuleb elada hetkes. See eesmärkide ja saavutuste seadmine on tulevikus elamine. Muidugi kui Sa oled hull sportlane, siis sa seadki uued eesmärgid, et ikka paremaid tulemusi saada või kohti, aga mina räägin tavainimestes. 
Kunagi on isegi üks selgeltnägija öelnud, et inimeste suurim viga on elada tulevikus. Olen kahe käega selle mõtte poolt, sest sa ei tea kunagi, mis Sulle see aasta toob. Sa võid plaanida palju asju, kui see sinu “eluraamatusse” sisse kirjutatud pole, siis järelikult ei pea ega saa see eesmärk ka täidetud. Oh seda õnnetust, kui plaanitud eesmärgid jäid täitmata. Mis see annab kui ei täitunud? Juhtub sellest midagi? Tegelikult ju mitte. Elu on elamiseks ja nautimiseks, mitte enda piitsutamiseks.
 Sa ei tea isegi seda kas sa üldse homset päeva näed. 
Selline imelihtne selgitus on minul kogu selle eesmärkide seadmise peale. Eks igaühel on siin ilmas oma arusaamine elust, elamisest ja kõigest sellest. 
See on ainult minu arvamus. Võib olla on isegi mõni lugeja minu mõttega nõus ja toetab seda, aga eks seda saab igaüks ise otsustada. 

Sellest hoolimata õpetas, tuletas meelde, kinnistas, mulle eelmine aasta midagi. Panen mõned mõtted kirja. 

* Kõigepealt on ääretult tähtis, et Sa suhtled oma perega ning oled alati olemas, kui Sul on vaja või keegi teine vajab Sinu tuge. Ühtehoidmine nii heas kui halvas on üks eelmise aasta põhimõtteid ja see tuleb ka uude aastasse kaasa.

* Raskused siin ilmas antakse meile selleks, et neid ületada, ning nendest õppida.

* Tuleb usaldada oma sisetunnet ning südamehäält. Seda mõtet kinnistab ennekõike meie pisipiiga. 

* Elu tuleb elada üks päev korraga ning tunda rõõmu sellest, et jälle on hommik.

* Inimesi tuleb tunnustada, sest see mõjub neile positiivselt ja loob hea enesetunde.

* Õiged inimesed Sinu ümber loovad õige enesetunde. 

* Sinu ellu tulevad uued inimesed mingil põhjusel. Kas siis õpetama või kohta kätte näitama. Kõik see oleneb juba inimestest endist. 

* Elada tuleb nii, et sa tunned enda üle uhkust ja oled rõõmus selle üle, mis sul on, mitte kogu aeg viriseda ja halada. 

* Endale tuleb tunnistada tehtud vigu, ning vajadusel vabandust paluda, sest veritsevad haavad ei kasva ise kinni kui selleks ei anta põhjust.

* Inimesed sinu ümber ei ole tegelikult sellised nagu nad näitavad olevat. Kui saaksid lööksid noa selga ja piinaksid mitme piitsaga.

* Kuhugi ei ole kadunud kahepalgelisus ja kadedus.

* Sõnal või sõnadel on ääretult suur jõud. Öeldud või kirjutatud sõnu/mõtet ei saa tagasi võtta.

* Eelmise aasta ning nende mõtete lõpetuseks jagan Teiega ühte ääretult armast mõtet endast.
Ma pidavat olema nii haruldane inimene. Küsides selle mõtte juurde küsimus, mismoodi? On vastuseks, et igas mõttes, ning seda on väga raske sõnadesse panna. Sinus on midagi sellist, mida kõigis ei ole. 
Minu üks väga kallis pereliige ütles: ,,Tead Marve, kui mul oleks Sind kellelegi eeskujuks tuua, siis ma teeks seda, sest sa oled selle igati ära teeninud." 

Need olid mõned mõtted. Peale selle sai tehtud veel:
* kõikides tubades remont,
* leidsin aega käsitöö tegemiseks, mida plaanin ka uuel aastal,
* abistasin abivajajaid ja teen seda ka uuel aastal,
* tegin heategusid,
* tegelesin natuke spordiga,
* muidugi jäid ka aja nappuse tõttu mõned asjad unarusse, poolikuks või sootuks ainult mõtteks,
* saime telkimas käia, puhata ja spad külastatud nagu igal aastal, ning isegi reisil (küll Rootsis, aga ikkagi reisil).
* käisime musununnuga isegi teatris,
* maha sai peetud meie piiga päris esimene suur sünnipäev.

Kindlasti oli veel toimetusi, mis tehtud sai, aga rohkem ei meenu. 

Kokkuvõtvalt oli meil tegelikult üks ääretult tore aasta. Oli nuttu, aga samas väga palju naeru. Me olime terved jo loodame, et ka see aasta. 
Kindlasti on sellel aastal meile toredaid seiklusi pakkuda. Jääme huviga ootama. 

Teile mu lugejad, soovin ilusat uut aastat.
Äkki jäi Sulle isegi kõrvu kõlama mõni mõte, mis kirja panin, ja tahaksid seda enda juures muuta, sest maailma muutmist tuleb alustada iseendast.