Kas Sina saad öelda, et Sa oled õnnelik?

Hei-hei,

Täna tahan jagada Teiega ühte mõtet, mis mina tabas. 
Hoiatan, et see on kirjutatud emotsiooni ajal. Seega võib seal olla midagi, mis Sulle ei meeldi või Sind häirib. 
Hiljem kui seda ise loen, siis võib juhtuda see, et kustutan selle, sest asi tundub ikka hull. 

Ehk olete kursis, et nädalavahetusel oli EBA ehk eesti blogiauhinnad. Kirjutan natuke sellest ja siis jätkan oma mõttega, mis mind tabas.
Tulles korra EBA juurde, siis ehk veel mäletate kui küsisin Instagrami storys, kas võiksin sellest osa võtta. Muidugi positiivset tagasisidet oli omajagu, aga siiski oli minus mingi kahtlus ja ma ei osalenud.

Mis kahtlus ja miks ei osalenud?

Mulle lihtsalt tundub, et mul ei ole maailmale midagi sellist jagada, millest saaksid teised õppida. Tean, et hetkel on ka neid lugejaid, kes arvavad teisiti. Ehk, et kirjutan nii, mis kutsub lugema, ning millest on ka midagi õppida.
Harva kirjutan ka selliseid negatiivsemaid postitusi, sest eluke sujub kuidagi hästi ja pole mille üle kurta. Eks vahel kurdame kõik millegi üle. Olgu selleks teada tuntud kehakaal või mõni viga siin/seal. Mina olen üldiselt rahul selle vaatega, mis peeglist vastu vaatab. Jah, kõhuke on hetkel küll suurem ja on näha ka, et teised asjad natuke suurenevad 😊, aga olen siiski rahul.
Eks ole näha võib olla järgmine aasta, sest sügisest algab meil uus eluke (Vunksu läheb ju lasteaeda) ja aasta lõpus on meid kolme asemel neli. Võib olla siis tekib tunne, et mul on midagi sellist, millest saavad ka teised õppida või mõni kogemus, mis kõrva taha jätta.
Jah, ma ei promo oma blogi väga, aga need lugejad, kes jälgivad... neid on omajagu. Olen õnnelik, et ikka ja jälle leiate tee mu blogisse.
Isegi kui Teid on kokku 100 olen ääretult õnnelik, sest järelikult on ikka ja jälle neid, keda huvitab mis toimetame. 

Nüüd minu teema juurde...
Tahtsin kirjutada hoopis sellest, kui rõõmus ja õnnelik olen selle üle, et meid ja mu last ümbritsevad nii toredad inimesed.
Ma saan öelda, et tal on olemas vanaemad, vanaisa, tädid, onud ja sugulased, ning isegi juba mõned sõbrad, kellega saab oma päevi veeta, keda mõnel lapsel kahjuks pole. Muidugi suurim asi on see, et tal on olemas mõlemad vanemad, mida osadel lastel ka kahjuks pole. Ma ei hakka lahkama seda miks ei ole või mis põhjusel, sest neid on nii palju. Sama palju kui on inimesi sama palju on ka arvamusi/erimeelsusi, mis viib inimesi lahku. 

Paar päeva tagasi jalkat kuulates ja oma last koos issiga diivanil istumas vaadates, tekkis mul äkki mõte, et kuidas saavad näiteks mõned mehed/naised teha vahet teise mehe/ naise lapsel. Seda enam kui see laps on, näiteks sama väike nagu meie Vunksu. Tema, kes ta on alles nii sõltuvuses täiskasvanust ning kes vajab igakülgset tuge ja hoolt. Jah, kõik ei ole sellised ja võtavad ka teised lapsed omaks, aga on ka neid, kes ei võta ja teevad vahet. 
Võib olla tekkis see mõtte sellest, et issi võttis omale näksi ja Vunksu krabas selle temalt lihtsalt ära enda kätte. Onju küll neid peresid (loodan, et juba vähem), kus vanemad maiustavad hea ja paremaga ning lapsed saavad natuke või mitte midagi. Võib olla tekkis sellest see laste vahet tegemise mõte või vanema olemasolu tähtsus ei tea. Igatahes mina olen õnnelik, et minu laps saab kasvada koos oma isaga, sest lapsed vajavad neid väga. Ole sa siis poiss või tüdruk. 

Eks sellised mõtted tulevad korra ja sama kiirelt kui sa oled saanud seda mõelda on see ka kadunud. Ma isegi ei tea miks see mõte mulle pähe tekkis. Õnneks oli see sealt sama kiirelt ka kadunud, sest nüüd emana saan aru kui tähtis on lapsele mõlema vanema olemasolu. 
Jah, õpetajana sain ka sellest aru, aga mitte niimoodi, sest ma ei kuulnud, et keegi oleks mööda maja "Issi" karjunud nagu meie Vunksu, kui ta issit ei suuda leida. Olgu ta siis kuskil teises toas või õues. Sama on ka minuga. Kui ta mind ei näe/leia, siis hüüab "Emme". Jah lasteaias kuuled ka neid sõnu, aga hoopis teises kontekstis. Võib olla jäi selle lause mõte kuidagi arusaamatuks, aga kes tahtis sai aru, mis ma selle all mõtlen. 

Miks hakkasin seda postitust üldse kirjutama?

Sellepärast, et olen tõesti õnnelik, et mul on kellega jagada nii enda kui ka oma lapse pilte ja tegemisi. Ennekõike lähtun ikka lapsest. Mul on olemas inimesed, kes teda vajadusel vaatavad. Meid ümbritsevad inimesed kellele saan isegi öösel helistada kui mul on abi vaja. Olgu ma, siis kodus või maal ema juures. 
Jah, on olnud ka keerulisemaid aegu, kus on olnud üksteise eiramisi. Eks seda on igas peres, et vahel on periood, kus mingil põhjusel omavahel ei suhelda. Kõik see laabub kunagi või siis mitte, aga see teema selleks. Tulles tagasi mu mõtte juurde, siis olen tõesti õnnelik, et meid ümbritsevad inimesed, kellega saab suhelda ja kelle hoolde ma teda jätta saan. Teda ümbritsevad inimesed, kes teda armastavad ja hoolivad temast, ning toovad vahel ka kingitusi. Olgu selleks, siis mõni mänguasi, riided, jalatsid jne. Mul on ääretult hea meel, et mu lapsel on tekkinud inimesed, kelle nime kuuleme tihti. Järelikult nad tähendavad talle juba midagi või on jätnud mingi jälje. Kahjuks ei saa ma seda temalt küsida, sest ta ei oska veel nii palju rääkida. 
Jah, olen nõus kui mõni inimene turtsatab selle lause peale ja ütleb, et mida sa ajad. Kuidas nii väiksele lapsele saab keegi midagi tähendada (va ema/isa). Jah, Sina kes sa nii arvad. Sul on ka õigus, sest ma ei saa seda väidet kuidagi tõestada. Antud olukorras käib jutt minu lapsest ja Sina kahjuks ei näe, millise emotsiooniga ta kellegi nime ütleb. Nüüd võib Sinus tekkida mõte, et mis emotsiooniga ta siis seda ütleb? Selle mõtte peale ütlen ainult seda, et kui sul on omal lapsed, siis Sa mõistad mind aga kui ei, siis mitte. Taaskord kasutan selles postituses läbi käinud mõtete, et sama palju kui on inimesi on ka arvamusi. 

Peale selle on ilmas küll ja veel neid peresid, kes on 24/7 oma lapse ja mehega koos, ning tal ei ole kellegagi suhelda või last kellegagi jätta. Isegi kas või korraks poodi minnes. Jah, lapsed on meie elu osa ja elu käib nende järgi, aga olgem ausad, et vahepeal ilma lapseta/lasteta olla on väga hea. Isegi kui ta on sõbranna juures või sõbranna jalutab teda magama. 
Eriti raske on veel selline olukord, kus laps on aktivist ja ei lase sul midagi teha või kuskil olla, ning tahabki ainult sinuga ninapidi koos olla. Raske, väga raske. Mina seda küll ette kujutaks. Jah, kui nii on, siis tuleb ja peab hakkama saama, aga kindlasti ei ole see kerge. 
Taaskord pean tõdema, et mul on vedanud. Mul on vedanud, et mind ümbritsevad inimesed, kellega saan oma rõõme ja muresid jagada ning lastki kellegi hoolde jätta. Praegu on mul tõesti vedanud, et mul on tubli laps. Ma ei kiida teda, sest temalgi on asju, mida ta ei oska. Samas olen ääretult õnnelik, et ta on nii tubli ja asjalik. 

Kogu see postitus on kirjutatud emotsiooni pealt ja sellepärast ka natuke hüplik. Selle postitusega ei taha ma öelda muud, kui seda et olen tõesti õnnelik, et meid ennekõike last ümbritsevad inimesed, kes mängivad temaga, viivad sõitma, kärutavad magama, jalutavad jne. Kõik see aitab kaasa lapse sotsialiseerumisele, mis on väga vajalik oskus. 

Võib olla mulle selline emotsiooni pealt kirjutamine ei sobigi, aga Sina lugeja saad anda mulle tagasisidet, mis on igati teretulnud. 

Päikest ja ootan meeleldi teie tagasisidet. 

Meenutused

Sauki,

Kell on alles suhteliselt olematu ja kindlasti normaalsed inimesed alles magavad. Kell on alles 05:45 ja mina istun arvuti taga. Nüüdseks on kell juba 07:45 ja olen ikka arvuti taga, sest piltide kokku panek ja kirjutatu kontrollimine on võtnud oma aja. 

Nii vara üleval, sest Vunksu tegi häält, pugesin talle kaissu, aga uni ei tahtnud kuidagi peale tulla. Nii mõtlesingi kirja panna ühe pikalt ootama pidanud postituse. 

Täna, siis natuke aiamaast, koolikokkutulekust, emadepäevast ja mõned toimetused veel.

Mida oleme aiamaal korda saatnud?

Tegelikult ikka üsna palju.
Juba vana kasvuhoone maha lammutamine ja uue paika panemine võttis omajagu aega. Alustades muidugi sellest, et Lätist tellitud kasvuhoone kohale ei jõudnud ning hiljem selgus, et neil polegi 4*2m kasvuhoonet. Kui olime juba Eestist ära tellinud helistati, et kas te sooviksite kasvuhoonet. Ühesõnaga üks suur segadus, mõttetu ootamine ning aja raiskamine.

See aasta sai maha pandud:
* tomatid,
* kurki,
* herneid (varaseid ja hiliseid, mis emme andis),
* redist,
* peterselli (seemnest, mis ei ole üles tulnud),
* türgiube,
* sibulad,
* erinevad lilled (astrid, petuuniad, peiulill ehk tagetes).

Kasvatasin esimest korda seemnest omajagu petuuniaid, mis jäid ka kuidagi hiliseks, aga nüüdseks on igaüks leidnud oma kohakese amplikeses ja on ilusti kosunud. Jah, ma olen neid vist liiga vähe näpistanud, sest kuidagi nii püstised ja väheste õitega. Aga ma ei nurise, sest siiski esimesed, mis olen ise seemnest kasvatanud.

Nüüdseks on aiamaa aeg juba nii kaugel, et saame sealt natuke saaki. Alustades maasikatest. Ma ei ole sellel alal veel väga pädev, aga igasugused tarkused vanematelt inimestelt on teretulnud. Maasikad, mis ümber istutasin kevade poole isegi kannavad saaki kuigi arvasin, et äkki olen hiljaks jäänud, aga õnneks mitte. Nüüd on meie Vunksul mida süüa. Aiamaale saabudes on esimene sõna: ,,Maasud" ja kohe suundub nende juurde. Redised ja sibuladki on ära maitstud. 
Kurgikesed alles tulevad, sest said liiga hilja kasvuhoonde.

Nüüdseks kuu aega tagasi oli ka Taebla gümnaasiumi 170.aastapäeva kokkutulek. 
Kokkutulek algas juba hommikul sportlike võistlustega. Kuna minu ja õhubeebi jaoks oli natuke liiga kuum väljas, siis otsustasin hommikul, et seekord jätan sinna minemata. 
Selle asemel läksime emmega aiamaale, et teda seal natuke aidata, sest vajadusel sain kohe varju istuda ja puhata.
Sel paaril tunnil sai palju tehtud. Jõudsime vennaga isegi kasvuhoone kile ära vahetada ja natuke asju maha panna. 
Kella 17.00ks oli meid kutsutud valla saali, kus toimus väike kontsert, mis oli igati armas ja tore ning ennekõike emadele pühendatud, sest tulemas oli emadepäev.
Kontsert läbi oodati meid koolimajja, kus saime veel viimast korda ringi jalutada ja vanu aegu meenutada, sest seda hakatakse lammutama. 
Ringkäik koolimajas oli tore, sest oli mida meenutada. 
Kohe kui kirjutasin sõna meenutada, siis meenub üks tore seik, kus minu juurde astus üks härrasmees ja küsis mu nime. Ahjaa, kui koolimajja jõudsime, siis anti meile valge kleepsuga paber kuhu kirjutasime oma nimed ja lõpetamise aasta. Kuna see mul kuidagi rinnas seista ei tahtnud, siis kleepisin selle kotile. Ühesõnaga ta küsis mu nime ja kui olin selle öelnud, siis teatas, et tema on see, kes mind esimesse klassi viis😮. Ma olin ikka väga imestunud, aga samas rõõmus, et nüüdseks 21 aastat hiljem, kus aeg on teinud oma töö, kohtusime ja saime paar sõna rääkida. 

Mõned õpikud ja töövihikud, millest ma õppisin

Pühapäeva hommikul oli emadepäev. Selle päeva puhuks küpsetasin talle šokolaadikoogi ning ostsin hortensia. Carola kinkis ühe südamekestega õhupalli. Koogi kaunistamisega ja peidus hoidmisega aitasid mind venna pere. Hommikul kui emme kasvuhooneid lahti tegema läks sain koogi ja lilled kätte ning sättisin need lauale. 
Kuna musununnu oli tööl, siis ma ei pidanud koju väga kiirustama. Saime teha rahus tööd ja olla niisama. 

Meie Vunksu lemmikloomaks on mamma (mine ema) kass Pässu

Kuu lõpus poole värvisime mingi aeg ära ka meie puukuuri, mis said 9 aastat tagasi uue kuue.
Veel käisime Sannu ja Kretaga maal emmel abis ning asju maha panemas, põõsaid istutamas ning lihtsalt kevade ilu nautimas.

Nüüdseks on aeg lõpetada, sest enne musununnu minekut saab veel natuke tukastada.
Tean, et kui oled juba korra üles ärganud ja kui uuesti voodi tagasi lähed, siis hiljem on meeletult raske end kuidagi käima saada. 
Võib olla ei lähe vaid teen hoopis ühe kohvi ja hakkan uut postitust kirjutama. 

Sauki ja ilusat algavat hommikut. 

Kõhubeebiga arstil käigust ja liigsest ravimi tarvitamisest

Terekest taas,

Täna natuke minu toredast nädalavahetusest ning ennekõike arstil käigust/ käikudest.

Alustame, siis viimasest arstil käigust, mis oli 31.05. Seal oli tavaline vaatlus nagu ikka. Mõõdeti vererõhku, küsitu tervisliku seisundi kohta, mõõdeti emakapõhja kõrgus ning kuulati kõhubeebi südant, mis oli väga ilusti kuulda. 
Miks arstil käigust? Sellepärast, et mul mõõdeti esimesel visiidil (aprilli alguses) kõrge vererühk (tegelikkuses oli see suhteliselt piiri peal 145/92) ning arvati, et ma ei peaks käima mitte ämmaemanda vaid arsti vastuvõtul. Mind määrati kohe ka kõrge riskigrupiga rasedaks. 

Muidu kõigub rõhk 110-120/ 69-80 vahel (visiidil mõõtes nt. 125/83 ja 131/84 >kõrgemad), siis ma üldse ei imesta miks see mul nii kõrgeks esimesel korral läks. Kui su ees istub ikka neli naist (2 assistenti> ühele õpetatakse, arst, kes kirjutab ja ämmaemand) ja nad kõik vaatavad sind ja teevad nägusid vastuste peale, vaatavad sind niisama või sosistavad midagi, siis teeb ikka ärevaks küll. See selleks aga põhiline, et meie pisikesega oli kõik kõige paremas korras. 

Kõrge vererõhk on minu puhul muidugi riski näitaja, sest Carolaga oli preeklampsia oht, mis ongi seotud kõrge vererõhuga. Kellel soov selle kohta lugeda, siis kliki siia.
Peale selle ei ole mul kunagi olnud probleeme vererõhuga (thui-thuio-thui kiita ei tohi), siis oli minu imestus suur kui pidin hakkama 3x päevas Trandatet võtma. Nii otsustas arst, kes mõõtis rõhuks 145/92. Ega mul midagi vastu ka vaielda polnud, sest see on arsti otsus mitte minu. 
Peale selle oli meil ka üks suur segadus, sest arst ütles, et pean enne rõhu mõõtmist olema 15 tundi rahulikult. Jah 15 tundi. Seda ei kuulnud ainult mina, vaid ka musununnu. Hiljem arst parandas ennast ja ütles ikka, et 15 minutit peab rahulikult olema, ning pean mõõtma 1x nädalas. Hiljem oma arsti juurde saades ütles ta, et sa oleksid pidanud iga päev mõõtma. Võib olla tahtis arst öelda, et mõõdaksin 1x päevas, aga ütles 1x nädalas. Võta kinni. Nüüdseks enam vahet ei ole, sest need kolme nädala näidud olid oma arsti sõnul ka madalad. Seega oli kõik korras. Ahjaa minu arstiks on Edikai Arulaane.

Liigne ravim tarvitamine?

Võib olla mäletate, et olin mingi aeg suhteliselt väsinud ja tukkusin koos Carolaga. Algul ei osanud seda suurt väsimust millegagi seostada (eks ikka kas oli halb öö või mõni muu põhjus). Nüüd enne arstile minekut torkas äkki pähe, et äkitselt see võis olla sellest rohust, mida tarbisin liiga palju, sest see tõmbas niigi madala vererõhu veel alla. Arst kinnitas mu mõtet, et see võib seda tekitada küll. 

Miks see mõte alles nüüd tekkis?

Sellepärast, et ühel hetkel vähendasin tablettide kogust. Seda muidugi arstiga kooskõlas. Peale seda kui olin kogust vähendanud hakkasin tundma end kohe paremini.

Nii hakkasingi 07.05. 2 tabletti võtma (2 nädalat) ja siis proovisin kord nädalas. Nüüd arstil käies ja oma näite näidates ütles (seekord mõõtsin juba 2x päevas), et sul kõik näidud korras ja isegi madalad. Arst arvas, et võime roovida üldse trandate ära jätta, sest hommikune Hjertemagnyl (määrati aprillis ja isegi ei öeldud kaua ma seda võtma pean. Hiljem oma arst ütles, et 35-nda nädalani) peaks ka kõrget rõhku ennetama. Nii olengi juba 01.06. saadik ilma Trandateta olnud ja näidud on nii nagu peavad (thui-thui-thui kiita ei tohi).

Nii kirjutangi, et käin arstil mitte ämmaemanda juures. Ahjaa... oma arst arvas, et kui järgmine kord ka näidud korras, siis võib olla saan ämmaemanda juurde, mis oleks tegelikult väga tore. Miks? Selle lapsega on see algus kuidagi nii hirmus olnud. No ja, mis saaks olla veel toredam kui saaksin minna sama ämmaemanda juurde, kes oli Carolala. 

Kokkuvõtvalt algas selle raseduse tuvastamine minu jaoks nii pingeliselt, et tundsin end väga kehvasti kui arsti uksest välja astusin. Edaspidised visiidid läksid õnneks paremini ja oma arst kinnitas mu mõtet, et nad määrasid mulle liiga rutakalt nii suure koguse rohtu.
Selle tagajärjel pean nüüd igapäevaselt rõhku mõõtma 2x päevas. Jah see on minu ja mu lapse heaolu nimel, aga kui enesetunne ikka hea, siis ei näe vajadust mõõta, aga pean. 

31.05. seisuga on meie väike kõhubeebi (Tita, Beebi):
* 17+4 nädalane, 
* emakapõhja kõrgus 17,
* loote südamelöögid 148-154.
* tunnen ka liigutusi💓 (tegelikult tundsin juba esimesi liigutusi kui oli 15 nädalane).

Nüüd natuke meie nädalavahetusest.

Reede hommik algas toreda sõnumiga, kus meile sooviti ilusat lastekaitsepäeva. 
Veel tegin prooviks kuusevõrsesiirupit. Panin võrsed meega kihiti purki ning jahedasse. Nüüd peab 2 nädalat ootama, et tulemust näha. Juba täna oli seal muutus toimunud. Võrsed ei olnud enam rohelised ning oli ka natuke siirupit. Jääme ootama tulemust, aga nüüd tagasi nädalavahetuse juurde. 

Issi oli meil muidugi taaskord tööl, mis oli natuke kurb, aga sellest hoolimata oli meil väga tore, sest lapsed tulid külla. Sannu ja Kreta pidid mulle ühte asja tooma tulema, aga selle tuleku juures oli veel toredam, et Marcus ehk Maku tuli nendega kaasa. Carola juba mitu aega nõuab mu käest Makut. Ohh seda õnne kui Carola ta lõpuks ära tundis, sest soenguga poisist oli saanud kiilakas, kes kannab nokamütsi. 

Terve nädalavahetus oli tuba nalja, naeru ja kilkeid täis. Küll mängiti palli, ehitati maja, vaadati telekat või elati mängule kaasa. Õueski oli meil nii vahva. Küll joosti ja aeti kassi taga, puhuti võililli, mängiti kulli, kiiguti (nii tore oli kuulata kuidas Makuga ütlesid korda mööda kiiga-kaaga), lõpuks sõime ka jäätist, mis Sannu ja Ketu tõid. Carola käis isegi Makuga poes. 

Ahjaa... Carolale toodi lastekaitsepäeva puhul kingituseks üks värviline jumpsuit ja maasikaid. 
Reede õhtu lõppes meil teleka ees mõnuledes ning niisama jutustades ja naerdes. Nii nagu ikka.

Laupäeva hommik algas meil suhteliselt hilja, sest magasin kuni jaksasin. Peale seda hakkas Sannu meile pannkooke tegema, mis kadusid peale valmimist nagu soojad saiad. 

Ühel hetkel läksid ka Sannu ja Kreta ära, sest neil olid õhtuks omad plaanid. Õnneks Maku jäi veel meile, ning Carolala oli ka huvitavam. 
Õhtu lõppes Jänese baaris musununnu vanematega ja ta onu perega. Istusime niisama ja lobisesime ning sõime Musu ema tehtud pannakaid ning isa tehtud suitsukana, mis oli nii hea, maitsev ja mahlane. Taaskord üks tore päev.

... ja jõudiski kätte pühapäev. See teeb alati natuke kurvaks, sest paratamatult lähevad kõik oma kodudesse, kes on kuskil külas. Nii läks ka Maku. 
Algul pidi küll rongiga minema, aga selgus, et kuskil remont ja nii pidi ema-isa ära ootama, kes tulid ka alles õhtu poole. Selle moega nägin ka õde ja õemeest ning kuulsin natuke uudiseid, mis paneb hindama igat päeva endale kallite inimestega. 

Nüüd ongi õige aeg see postitus lõpetada ühe pildiga, mis tuli mulle ühte testi tehes. Pühapäeva õhtusse oli see nagu kirss tordil. 

Mõne jaoks ei tähenda kirjutatud tekst midagi, aga minu jaoks palju.

Päikest Teile.