Täna tahan jagada Teiega ühte mõtet, mis mina tabas.
Hoiatan, et see on kirjutatud emotsiooni ajal. Seega võib seal olla midagi, mis Sulle ei meeldi või Sind häirib.
Hiljem kui seda ise loen, siis võib juhtuda see, et kustutan selle, sest asi tundub ikka hull.
Ehk olete kursis, et nädalavahetusel oli EBA ehk eesti blogiauhinnad. Kirjutan natuke sellest ja siis jätkan oma mõttega, mis mind tabas.
Tulles korra EBA juurde, siis ehk veel mäletate kui küsisin Instagrami storys, kas võiksin sellest osa võtta. Muidugi positiivset tagasisidet oli omajagu, aga siiski oli minus mingi kahtlus ja ma ei osalenud.
Mis kahtlus ja miks ei osalenud?
Mulle lihtsalt tundub, et mul ei ole maailmale midagi sellist jagada, millest saaksid teised õppida. Tean, et hetkel on ka neid lugejaid, kes arvavad teisiti. Ehk, et kirjutan nii, mis kutsub lugema, ning millest on ka midagi õppida.
Harva kirjutan ka selliseid negatiivsemaid postitusi, sest eluke sujub kuidagi hästi ja pole mille üle kurta. Eks vahel kurdame kõik millegi üle. Olgu selleks teada tuntud kehakaal või mõni viga siin/seal. Mina olen üldiselt rahul selle vaatega, mis peeglist vastu vaatab. Jah, kõhuke on hetkel küll suurem ja on näha ka, et teised asjad natuke suurenevad 😊, aga olen siiski rahul.
Eks ole näha võib olla järgmine aasta, sest sügisest algab meil uus eluke (Vunksu läheb ju lasteaeda) ja aasta lõpus on meid kolme asemel neli. Võib olla siis tekib tunne, et mul on midagi sellist, millest saavad ka teised õppida või mõni kogemus, mis kõrva taha jätta.
Jah, ma ei promo oma blogi väga, aga need lugejad, kes jälgivad... neid on omajagu. Olen õnnelik, et ikka ja jälle leiate tee mu blogisse.
Isegi kui Teid on kokku 100 olen ääretult õnnelik, sest järelikult on ikka ja jälle neid, keda huvitab mis toimetame.
Nüüd minu teema juurde...
Tahtsin kirjutada hoopis sellest, kui rõõmus ja õnnelik olen selle üle, et meid ja mu last ümbritsevad nii toredad inimesed.
Ma saan öelda, et tal on olemas vanaemad, vanaisa, tädid, onud ja sugulased, ning isegi juba mõned sõbrad, kellega saab oma päevi veeta, keda mõnel lapsel kahjuks pole. Muidugi suurim asi on see, et tal on olemas mõlemad vanemad, mida osadel lastel ka kahjuks pole. Ma ei hakka lahkama seda miks ei ole või mis põhjusel, sest neid on nii palju. Sama palju kui on inimesi sama palju on ka arvamusi/erimeelsusi, mis viib inimesi lahku.
Paar päeva tagasi jalkat kuulates ja oma last koos issiga diivanil istumas vaadates, tekkis mul äkki mõte, et kuidas saavad näiteks mõned mehed/naised teha vahet teise mehe/ naise lapsel. Seda enam kui see laps on, näiteks sama väike nagu meie Vunksu. Tema, kes ta on alles nii sõltuvuses täiskasvanust ning kes vajab igakülgset tuge ja hoolt. Jah, kõik ei ole sellised ja võtavad ka teised lapsed omaks, aga on ka neid, kes ei võta ja teevad vahet.
Võib olla tekkis see mõtte sellest, et issi võttis omale näksi ja Vunksu krabas selle temalt lihtsalt ära enda kätte. Onju küll neid peresid (loodan, et juba vähem), kus vanemad maiustavad hea ja paremaga ning lapsed saavad natuke või mitte midagi. Võib olla tekkis sellest see laste vahet tegemise mõte või vanema olemasolu tähtsus ei tea. Igatahes mina olen õnnelik, et minu laps saab kasvada koos oma isaga, sest lapsed vajavad neid väga. Ole sa siis poiss või tüdruk.
Eks sellised mõtted tulevad korra ja sama kiirelt kui sa oled saanud seda mõelda on see ka kadunud. Ma isegi ei tea miks see mõte mulle pähe tekkis. Õnneks oli see sealt sama kiirelt ka kadunud, sest nüüd emana saan aru kui tähtis on lapsele mõlema vanema olemasolu.
Jah, õpetajana sain ka sellest aru, aga mitte niimoodi, sest ma ei kuulnud, et keegi oleks mööda maja "Issi" karjunud nagu meie Vunksu, kui ta issit ei suuda leida. Olgu ta siis kuskil teises toas või õues. Sama on ka minuga. Kui ta mind ei näe/leia, siis hüüab "Emme". Jah lasteaias kuuled ka neid sõnu, aga hoopis teises kontekstis. Võib olla jäi selle lause mõte kuidagi arusaamatuks, aga kes tahtis sai aru, mis ma selle all mõtlen.
Miks hakkasin seda postitust üldse kirjutama?
Sellepärast, et olen tõesti õnnelik, et mul on kellega jagada nii enda kui ka oma lapse pilte ja tegemisi. Ennekõike lähtun ikka lapsest. Mul on olemas inimesed, kes teda vajadusel vaatavad. Meid ümbritsevad inimesed kellele saan isegi öösel helistada kui mul on abi vaja. Olgu ma, siis kodus või maal ema juures.
Jah, on olnud ka keerulisemaid aegu, kus on olnud üksteise eiramisi. Eks seda on igas peres, et vahel on periood, kus mingil põhjusel omavahel ei suhelda. Kõik see laabub kunagi või siis mitte, aga see teema selleks. Tulles tagasi mu mõtte juurde, siis olen tõesti õnnelik, et meid ümbritsevad inimesed, kellega saab suhelda ja kelle hoolde ma teda jätta saan. Teda ümbritsevad inimesed, kes teda armastavad ja hoolivad temast, ning toovad vahel ka kingitusi. Olgu selleks, siis mõni mänguasi, riided, jalatsid jne. Mul on ääretult hea meel, et mu lapsel on tekkinud inimesed, kelle nime kuuleme tihti. Järelikult nad tähendavad talle juba midagi või on jätnud mingi jälje. Kahjuks ei saa ma seda temalt küsida, sest ta ei oska veel nii palju rääkida.
Jah, olen nõus kui mõni inimene turtsatab selle lause peale ja ütleb, et mida sa ajad. Kuidas nii väiksele lapsele saab keegi midagi tähendada (va ema/isa). Jah, Sina kes sa nii arvad. Sul on ka õigus, sest ma ei saa seda väidet kuidagi tõestada. Antud olukorras käib jutt minu lapsest ja Sina kahjuks ei näe, millise emotsiooniga ta kellegi nime ütleb. Nüüd võib Sinus tekkida mõte, et mis emotsiooniga ta siis seda ütleb? Selle mõtte peale ütlen ainult seda, et kui sul on omal lapsed, siis Sa mõistad mind aga kui ei, siis mitte. Taaskord kasutan selles postituses läbi käinud mõtete, et sama palju kui on inimesi on ka arvamusi.
Peale selle on ilmas küll ja veel neid peresid, kes on 24/7 oma lapse ja mehega koos, ning tal ei ole kellegagi suhelda või last kellegagi jätta. Isegi kas või korraks poodi minnes. Jah, lapsed on meie elu osa ja elu käib nende järgi, aga olgem ausad, et vahepeal ilma lapseta/lasteta olla on väga hea. Isegi kui ta on sõbranna juures või sõbranna jalutab teda magama.
Eriti raske on veel selline olukord, kus laps on aktivist ja ei lase sul midagi teha või kuskil olla, ning tahabki ainult sinuga ninapidi koos olla. Raske, väga raske. Mina seda küll ette kujutaks. Jah, kui nii on, siis tuleb ja peab hakkama saama, aga kindlasti ei ole see kerge.
Taaskord pean tõdema, et mul on vedanud. Mul on vedanud, et mind ümbritsevad inimesed, kellega saan oma rõõme ja muresid jagada ning lastki kellegi hoolde jätta. Praegu on mul tõesti vedanud, et mul on tubli laps. Ma ei kiida teda, sest temalgi on asju, mida ta ei oska. Samas olen ääretult õnnelik, et ta on nii tubli ja asjalik.
Kogu see postitus on kirjutatud emotsiooni pealt ja sellepärast ka natuke hüplik. Selle postitusega ei taha ma öelda muud, kui seda et olen tõesti õnnelik, et meid ennekõike last ümbritsevad inimesed, kes mängivad temaga, viivad sõitma, kärutavad magama, jalutavad jne. Kõik see aitab kaasa lapse sotsialiseerumisele, mis on väga vajalik oskus.
Võib olla mulle selline emotsiooni pealt kirjutamine ei sobigi, aga Sina lugeja saad anda mulle tagasisidet, mis on igati teretulnud.
Päikest ja ootan meeleldi teie tagasisidet.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar