Minu hirmud

Hei, hei,

Olen mõelnud mitmeid postitusi jagada, aga nii kui arvuti taha istun ja neid kirjutama hakkan pean need mingil põhjusel pooleli jätma. Nii ongi pooleli Vunksu sünnipäeva ja käsitöö teemaline postitus.
Ehk jõuan ka need mingi aeg valmis kirjutada.

Täna tahan kirjutada hoopis sellest, millised on minu hirmud.
See ei ole enam ammu saladus, et meie perre sünnib varsti, varsti pisike vennake/pojake. Nüüd juba suhteliselt viimases lõpus hakkavad ilmnema mõningased hirmud, millele ma ei ole ennem nii suurt tähelepanu pööranud. 

Minu käest on ikka küsitud, kuidas ma ennast tunnen ja kas ma natuke kardan ka. Olen siiani vastanud, et kõik on hästi ja karta pole midagi, kuid nüüd...

See oli üleeile öösel, kus olime Andriga hulluks minemas. Jah, ta ei näidanud seda väga välja, aga sain aru, et ühel hetkel lendas temalgi "kaas" pealt minema. Tema, kes ta on üks vana rahu ise, aga jah...

Mis, siis õigupoolest juhtus?

Tegelikult ei olnud see midagi nii hullu, aga sel hetkel sai mõistus lihtsalt otsa... Piiga võttis lihtsalt kätte ja hakkas keset ööd nutma. See ei olnudki nagu nutt, vaid pigem jonn. Muudkui lasi: ,,Emme opatii, emme opatii!". Võtsin ta sülle, siis oma kaissu, siis püüdsin temaga rääkida, mis lahti, aga tulutult. Tema muudkui "Emme opatii ja emme opatii". Issit ei tunnistanud mitte grammigi. Ainult emme ja emme.

Lõpuks tundsin, et ma ei jaksa seda enam kuulata ja tõusin voodist püsti ning jätsin ta korraks issiga, et kaheks hetkeks sellest eemale saada. See tegi aga asja tema jaoks veel hullemaks. Muidugi ka minu jaoks, sest see pisarateta nutt läks veel hullemaks, mida oli veel raskem maha rahustada.
Ma ei läinud ära mitte sellepärast, et ei hooli temast, vaid lihtsalt seda kõike sai minu jaoks liiga palju. Nii tundsin, et pean hetkeks end sellest välja lülitama, ning parim moodus oli korraks teise tuppa minna. 

Nagu kirjutasin, siis selle aja jooksul läks nutt (ilma pisarateta) hullemaks, ning ta oli end veel rohkem üles kütnud. Võib olla mõtles, et emme läkski nüüd ära. Ega me ju näe sinna pisikesse peakesse. Umbes 1,5 - 2 tundi jonni ja rahulolematust lõppes sellega, et istusin voodil rätsepaistes, tema minu süles ning kiigutasin teda. Lõpuks jäi isegi magama.

Selleks hetkeks olin mina muidugi juba nii kurnatud, sest nii suure kõhuga ja lapsega, kellele miski ei sobinud, ning lõpuks püüdes säilitada ka rahu, oli paras katsumus. 

Sel hetkel kui ta lõpuks magama jäi ja mina voodi sain heita mõtlesin, kuidas oleks olukord olnud praegu kahe lapsega? 

Olen püüdnud Musununnut säästa, et ta ei peaks öösel väga Vunksuga tegelema, et saaks hommikuks ilusti välja puhata. Jah, oleme küll mõlemad võrdsed lapsevanemad, aga mõtlen ka temale. Muidugi kui palun tal minna, siis ta ei ütle, et mine ise ma pean homme tööle minema. 
Muidugi on ka suureks miinuseks, et tema ei saa lõuna ajal pikutada, kui tahaks. Minul on see võimalus, aga olemas kui Vunksut tuttu panen. Jah, kohati tunnen ka süümekaid, et Musununnu rabab tööd ja mina lihtsalt magan. 
Kui see teema meil jutuks tuleb, siis saab minust aru, ning lohutab mind.

Sellest ööst tulenevalt tahtsingi kirjutada, millised hirmud on mul viimasel ajal tekkinud?

* kas ja kuidas harjub Vunksu vennakesega,
* kas Vunksu võtab teda kui pereliiget mitte konkurenti, kes tahab temalt tema emme ja issi ära võtta,
* kas lasteaias käimine saab peale vennakese sündi unistuseks,
* kas sealt on oodata suuremat tagasilööki käimise ja olemise osas,
* kas on oodata veel mingeid tagasilööke, millele ma ei oska praegu isegi mõelda,
* kas ja kuidas suudame Musununnuga tagada Vunksule piisavalt tähelepanu ja lähedust,
* kas Vunksu lepib issi lähedusega kui ma ei saa hetkel temaga tegeleda,
* kuidas Vunksu käituma hakkab kui saab aru, et mul ei pruugi alati kohe tema jaoks aega olla kui ta seda tahab,
* kas suudan jääda rahulikuks kui mind ei jätku kahele (tahan teha Vunksule ikka vabu päevi ka lasteaiast),
* kuidas suudame ise uue elukorraldusega harjuda? 

Jah, mulle on korduvalt öeldud, et olen nii tubli ja hakkaja, ning saan kõigega ilusti hakkama. Aga praegusel hetkel tunnen end natuke ebakindlalt, sest kaks väikest last, kes sõltuvad igal hetkel oma vanematest, on ikka paras katsumus.

Jah, Carola on väga tubli ja asjalik laps, aga me ei tea, kuidas talle mõjub vennakese sünd. 
Sisimas tunnen, et midagi hullu ei ole tulemas, aga midagi ikka. Eks seda näitab aeg kas sisetunne peab paika või mitte.

Õnneks tahab Vunksu minna hea meelega lasteaeda, aga mis saab peale vennakese sündi? Oeh... ei taha sellele mõelda, aga paratamatult rändavad mõtted sinna. 
Seda enam, et see lõpp läheneb kuidagi nii kiiresti. Kui Vunksuga muudkui ootasin ja ootasin, et millal kõik, siis hetkel tunnen, kuidas saaksin sündimise aega veel pikendada. Tean, et ei saa seda teha, aga jah... hetkel tunnen, et kõike saab kuidagi liiga palju. 

Eks see meeleolu kõikumine võib tulla kuufaasist või lihtsalt rasedusest.

Kuid selle aja jooksul ei ole kordagi kahetsenud beebsu tulekut ja Carola lasteaeda panekut, sest kõik need asjad on juhtunud mingil põhjusel, ning nendel on mingi eesmärk minu elus. Need raskused on antud meile selleks, et nendest õppida ja teha omad järeldused. 

Kindlasti jätkan seda joont, et elan üks päev korraga ja ei mõtle homsele, sest see ülemõtlemine ei vii kuhugi.

Oeh... kohe natuke kergem hakkas, kui sain oma mõtted kirja. Lõpp läks küll kuidagi väga hüplikuks, aga ju see peab nii olema.
Usun, et nii mõnigi ema, kes seda postitust loeb tunneb ennast ära. 

Loodan ainult, et ma lõpuks kuskil hullumajas ei lõpeta. 

Päikest. 

Kui kellelgi mõned head näpunäited minu hirmude osas, siis võib neid meeleldi jagada.

Kuidas meil lasteaias läheb?

Hei, hei.

Istun siin "uhkes" üksinduses ja mõtlesin, et kasutan seda hommikut natuke kirjutamiseks.
Vunksu kõrvalt on seda natuke raskem teha, sest ta tahab ja vajab tähelepanu, hellust ja lähedust. Püüan seda talle nii palju jagada kui saan, sest ühel hetkel sünnib ka venna, ning siis läheb asi keerukamaks. 
Kõik see on aga tuleviku teema, millele ma hetkel ei keskendu.

Täna kirjutan hoopis sellest, kuidas meil lasteaias läheb.

Nüüdseks on ta selle kahe nädala jooksul käinud aias kokku täpselt viis päeva. Need päevad on olnud küll poole päevased, aga see ongi normaalne, sest ta on veel väike. Iga asi tuleb omal ajal. Kas siis natuke varem või hiljem. 

Kuidas meil on läinud?

Eelmine esmaspäev läksime suure rõõmu ja õhinaga. Ta jäi mul juba üksinda. Ma olin ise sel päeval küll majas, sest rääkisin kolleegidega ja soovisin ilusat õppeaastat. Kiikasin teda eemalt, mida tema aga tähele ei pannud.
Sel päeval oli ka lasteaia sünnipäev. Selleks puhuks oli neile külla tulnud Jänku Juss ja Johanna. 
Päev oli täis üllatusi, trilli ja tralli.
Koju sõites oli Carola muidugi nii väsinud, et ei jaksanud väga midagi rääkida. Seda ta suutis ikka rääkida, et Juss oli ja mullid, ning kui küsisin, mis sa sõid, siis vastas:,, Kooki", mis oli õige, sest iga rühm sai omale oma koogi. 
Kohe kui koju jõudsime, keerasime tuttu ja kahe hetke pärast magas. 
Peale selle, et tal on tegus ja lõbus päev, oli ta ka esimest korda korrapidaja ning tõstsid omale juba ise süüa. 
Ühesõnaga üks igati vahva ja tegus päev.

Sõbrannad juba sünnist saati

Teisipäeva oli meil aga suur pidupäev, sest meie Vunksul oli sünnipäev. Hommik algas meil sünnipäevalaulu laulmisega ja koogi söömisega.
Lasteaeda viisime sel päeval puuvilju. See päev möödus tal hästi. Ta tuli koju ja laulis: "Soovi, paju õnne, soovi paju õnne" (kirjutasin nii nagu ta laulis). Nii vahva oli teda kuulata. Koju jõudes läksime muidugi tuttu. Õhtul kui issi koju tuli 16.00 paiku, siis sai oma kingituse. Usun, et ma ei oleks teda kuidagi lasteaeda saanud, kui oleks selle talle juba hommikul kätte andnud. 
Sel päeval tulid talle veel mõned külalised, kes tegid päeva veel erilisemaks, sest õhtuks oli ta ikka nii väsinud, et ei jaksanud rääkida, mida mina enne täheldanud pole.
Ühtlasi tähistasime ka uue õppeaasta algust. See päev oli väga tore ja vahva. Vunksu sünnipäevast juba järgmine kord. 

All keskel on väike kingitus ka koolilastele

Kolmapäeval oli meil vaba, sest nägin, et ta on nendest kahest päevast nii väsinud. Üks pidu peo otsa on ikka pisikesele mudilasele palju. 

Neljapäev ja reedegi läks meil hästi. Läks sinna rõõmuga ja koju tuli ka rõõmuga. Ainult, et reedeks oli ta juba nii väsinud, et ei jõudnud ära oodata, millal autoga koju jõuame. Ta magas juba enne seda.

Olenemata sellest, et tal oli üks vaba päev ja kõik poolikud päevad, oli ta nädala lõpuks nii väsinud. Lasteaiast koju tulles ning maja eest autost tuppa tulles ütles mulle kogu aeg :,,Emme, opatii, emme opatii". Algul ei saanud arugi, miks see nii on, aga mida päev edasi seda paremini hakkas see mulle kohale jõudma, et see tuleb väsimusest. Jah, meie vanemad õpime iga päev oma last ja tema käitumisi tundma. 

Laupäev möödus meil Carola teist sünnipäeva pidades. Pühapäeval käisime vanavanematele lilli viimas ning esmaspäeval puhkasime suurest melust. 

Teisipäeval läksime taaskord rõõmsalt lasteaeda, aga... See oli nüüd see päev kui Vunksul läks esimest korda meel kurvaks ja ta natuke nuttis, ning tahtis oma emmet. See oli meie tagasilöögi päev. Kuid päev ise tundus tore, sest hommikul selga pandud särgike oli lõunaks väga värvine, mis näitab, et tal oli seal vahva ning ta tegutses, mitte ei istunud niisama.

Nii hoidsingi teda eile kodus, et ta saaks koos minuga aega veeta ning tunda, et ta on meile tähtis. Seda oli näha, et ta nautis kodus olemist, sest mängis kogu aeg oma asjadega ja ei olnud viril, mida olime eelmistel päevadel tähele pannud. 

Täna viisin ta lasteaeda kuhu läks taaskord rõõmuga. Eks ole näha, kuidas päev möödus. Usun, et hästi aga kunagi ei tea. 
Meie üllatuseks oli tal ka kapis pildike, mille teisipäeval värvis. Nii vahva on saada selliseid joonistusi. Jah, need on praegu pigem sellised heas mõttes "sota-potad", aga siiski väga armsad ja vahvad. Hiljem neid vaadata on veelgi vahvam. 

Kokkuvõtvalt võib vast öelda, et tal on läinud hästi, aga see on alles algus. Usun, et ühel hetkel võib ka meil tulla suurem tagasilöök. Ei taha küll ära sõnuda, aga kõigeks peab valmis olema. 

Päikest ja olge mõnusad.