Toimekas oktoober

Sauki,

Ohoo, keegi on saanud arvuti taha, et oma mõtteid kirja panna. 

Etteruttavalt, et postitus võib olla pikk, sest teen ühe kokkuvõtva postituse sellest kuust, mis teinud oleme. Kuigi see kuu on olnud ka natuke raske, siis siia on mahtunud ka palju toredat, mida täna jagangi.

Kõigepealt olen veel ühes tükis ja eelmine neljapäev käisin arstil, ning see neljapäev lähen uuesti. Meiega on kõik kõige paremas korras. Alustades minust ja lõpetades beebiga, kes teeb emmele natuke liiga oma ettevalmistusega. Vererõhk on normis ja proovid korras.

Arsti sõnul on ta juba nii all, millega olen nõus, sest sellist nalja Carolaga polnud nagu vennakesega.
Vennake sõtkub nii all närvide peal, et vahepeal lööb isegi jalad alt ära. Surisevatest jalgadest rääkimata või valudest all korrusel.

Ühesõnaga ta võib iga hetk sündima hakata. Arst kinnitas UHga, et saame ikkagi pojakese/ vennakese, ning hetkeline kaal 3600gr +- seal mõnisada grammi. Arst arvas, et pojakese sünnikaal jääb pigem alla selle.

Neljapäeval lähen uuesti arstile, et taaskord analüüse vaadata ning vererõhku mõõta, et asi hulluks ei läheks. Tähtaeg on küll kohe, kohe, aga viimases lõpus peab natuke tihemini käima, mis on natuke tüütu. Alles nagu käisid ja juba jälle. Eks kõik muidugi emme ja lapse heaolu nimel, aga viimases lõpus on liikumine nagu nii kehvake ja raske, siis olekski parem diivanil ja lihtsalt logeleks, mitte ei rändaks ringi.

Kott on meil muidugi juba koos. Peale selle oleme juba varunud natuke mässusid ja niiskeid lapikesi.
Olen juba nii harjunud sellega, et Vunksu käib ise potil ja ei vaja mässusid, va. öösel. Jah, see on minu  kätte võtmata asi, et sellest lahti saaks.
Nüüd tundub see mässude ja lappide majandus nii tüütu, sest oleme harjunud sellega, et Vunksu juba suur ning küsib ja käib ise potil.
Eks see üks paras katsumus saab jälle olema, aga küll hakkama saame.

Peale selle, et oleme Vunksu ja tema lasteaiaga tegelenud, olen saanud teha ka natuke käsitööd. Olen valmistanud natuke asju lasteaeda laadale ja kõhubeebile. Sellest kõigest juba ühes käsitöö postituses.

Vunksule lasteaeda näituseks

Midagi vennakesele

Vahepeal käisime ka spas puhkamas. Seekord valisime sellise, kus oleks ujumine ja ööbimine koos, et meil kõigil natuke kergem oleks. Nii valisimegi Viiking spa Pärnus. 

Ennekõike valisime selle sellepärast, et see oli väga hea hinnaga, meile sobival kuupäeval oli olemas ka vaba tuba ning spa tundus väga lapsesõbralik, milles me ei pidanud ka pettuma. 

Spas tundus olevat ka palju inimesi, sest ujula oli rahvast ning lapsi täis. Samas meeldis mulle see, et rahvast oli küll palju, aga ikka jätkus kõigile ruumi. Mõnes ujulas on rahvast ikka nii palju, et sul ongi ainult üks kohake, kus saad olla, sest kõik teised kohad on hõivatud ja liikumiseks pole ruumi.

Peale selle meeldis mulle väga, et laste basseinis oli nii soe vesi ning suuremas oli natukene jahedam. Muidugi mitte nüüd nii jahe, et laps oleks värisenud. Imestasime Musununnuga, et Vunksu suutis 2 ja pool tundi seal vastu pidada. Lõpuks hakkas muidugi luksuma ja läksime tuppa ära, aga nii kaua sulistada oli ikka katsumus, mis meile kõigile meeldis ja lõõgastust pakkus.

Hommikusöök oli väga rikkalik ja valikuid palju. Valikus oli krõbinad, putru, pannkooke, kartuleid, kala (mitmes variandis), sinki, juustu (neidki mitmes variandis), muna, kodujuustu, piimatooteid (keefir, jogurt, piim), puuvilju, tomatit, kurki, mahlasid jne. Minu meelest väga rikkalik ja valikuline. 

Ahjaa, mis oli natuke naljakas, et esimest korda nende aastate jooksul, mis oleme spades käinud, pidime ise nõud ära viima.
Selles ei ole muidugi midagi halba, aga see oli kuidagi nii võõras, naljakas.

Nii nagu ikka on iga hea asja juures ka mõni miinus.
Kõigepealt ei leidnud parkimis kohta. Maja ees olev parkla oli autosid täis ja kuhugi polnud parkida. Nii läksingi sisse, et uurida kuhu saame auto panna. Õnneks oli maja taga veel üks plats kuhu saime parkida. Selleks kohaks võis olla isegi bussi parkla. 
Teiseks oli see, et meid paigutati inva tuppa, mis oli küll suur ja ruumi palju, aga see lõhn... Seda enam, et olen natuke rase ja asjad hakkavad vastu.
Kolmandaks oli see, et basseini tuli üks mees klaaspudeliga, mis oli küll peaaegu tühi, aga mulle piisas, et juba natuke ärritusin. Hiljem ma seda meest õnneks ei näinud ja pudelitega mehi ka mitte. 

Kokkuvõtvalt jäime väikese puhkusega rahule, sest kõik see oli seda hinda ja aega väärt. Minu jaoks parim aeg on perega koos veedetud aeg ja seda saime 100%. 

Iga aastane spa külastus on saanud meie pisikeseks traditsiooniks ja seda just oktoobris, sest sel ajal on meil aastapäev. 
Nüüdseks olemegi Musununnuga juba 10 aastat koos olnud, mis on ikka pikk aeg.
Nende aastate jooksul oleme ikka palju läbi elanud, millest õppida ja mida jagada ka teistele. 
Meie pika kooselu saladuseks on kindlasti üksteise armastamine, usaldamine, vabaduse andmine, mõistmine, andestamine.
Oleme vist juba nii kokku kasvanud, et ei kujutaks elu ilma üksteiseta. Üheskoos oleme juba nii palju saavutanud ja on veel mõtteid, mida saavutada tahame. 
Loodame, et tulevik kõike seda soosib, sest ikka on nii kui sa midagi väga tahad, siis sa selle ka saad. 
Ise pead ainult natuke pingutama ja seda väga tahtma. 

Mina olen ääretult õnnelik, et mind on õnnistatud nii toreda mehega, kes on mulle kinkinud nii vahva tütre ja kindlasti ka pojakese. Tema on see, kes on oma pere nimel valmis loobuma kõigest. 
Sõnadest jääb puudu kui palju ta meile tähendab. 

Üks pilt mälestustest

Spast koju jõudes ootas meid ees üllatus, mille taga olid Andri vanemad. See oli nii armas ja vahva. Vunksu oli muidugi nii leilis, et pidas seda üllatust enda omaks. 

Vahepeal oli meil ka natuke kurvem, aga armsam päev, sest meie Maily sai sängitatud, tema pere jaoks õigel ja neile tähtsal kuupäeval.
See päev oli taaskord kurb, aga samas armas. Kirikuõpetaja ilmalikud sõnad, ilus päikesepaisteline ilm, perekond, lähedased, sõbrad ning lõpuks väike istumine kohvikus.
See kõik tegigi selle päeva taaskord nii eriliseks, ilusaks. 
Ma ei taha sellel teemal pikalt peatuda, aga nüüd saame öelda, et tema kodu on nüüd lõpuks seal, kus linnutee. 

Vahepeal sai käidud ka sünnipäevadel, mis on viimases lõpus muidugi paras katsumus, aga saime käidud.
Üle eelmine laupäev oli Andri onu juubel, kus sai nii palju nalja, naeru, mängida kui ka tantsida. Jah, isegi mina oma suure kõhuga keerutasin tantsida. Mitte ainult paar tantsu, vaid ikka rohkem. 
Imestasin isegi, et jaksasin, sest kodus olen ma üks hädapätakas, kes kogu aeg pikutaks, sest igalt poolt valutab. Nagu arst ütles, siis ta on juba nii all ja surubki igale poole. Närvivalu on mul igapäevane. Õnneks jalg enam nii tihti alt ära ei kao, aga vahel tuleb seda ikka ette. 
Üle pika aja saime Musununnuga lihtsalt kahekesi olla, sest meie Kullakesed Sannu ja Ketu vaatasid Vunksut, kes sai ka selle päeval väga, väga kaua üleval olla. Õnneks jäi ilusti nende kaisus tuttu ja meie saime tulla alles hilja. 

Esmaspäeval käisime lastega teatris, mis mu ema sõbrapäevaks võitis. Kuna etendusi enne lihtsalt polnud, siis saime selle hilisemaks lükata. Pean tunnistama, et see oli nendest väga armas, et nad niimoodi vastu tulid kuigi piletid olid juba ammu aegunud. 
Linna sõitsime seekord rongiga, sest laste sõnul pidi Vaba Lava seal lähedal olema.

Etendus ise oli omamoodi huvitav, ning tänapäevane, sest paratamatult liigub meie ühiskond sinna suunda, et väikesed asjad ajavad meid närvi. See tuli ka sellest tükist "Teisitimõtleja" välja.
Isegi inimene, kes nõustab teist inimest, saab ükskord mõõt täis ja temagi läheb närvi. Nii juhtus ka seal, et nõustaja läks närvi ja nüpeldas nõustavat. 
Igatahes üks vahva ja tänapäevane tükk, mis pakkus nii nalja kui naeru.
Mul oli muidugi natuke raske seal see 1,5 tundi istuda, sest üks andis endast kogu aeg märku, aga pidasin vastu.

Koju tulek oli meil ka omamoodi. Algul oli meil kindel kellaeg, mis kellasega tagasi tuleme. 
Peale etendust lihtsalt mõtlesime, et vaatame kas on mingit rongi, mis kohe tagasi minemas. Mõeldud tehtud. Meie õnneks oligi ja meil oli aega 10 minutit, et jõuda. Nii andsimegi jalgadele valu, et jõuda. Vahepeal tegin isegi mõned jooksu sammud. Ise muidugi pärast imestasin ja naersin, et suutsin joosta ja kiiresti kõndida.
Õnneks jõudsime ilusti rongile ja saime ikka palju varem koju kui algselt plaanisime. 

Laupäeval kui oli see hirmus tsunami ja kõikjal sadas lund, lörtsi või vihma, siis meie käisime pildistamas. Ennekõike ikka kõhubeebit jäädvustamas, mis oli omamoodi kogemus ja on mida meenutada.

Nüüd ongi vast õige aeg otsad kokku tõmmata ja sellele pikale postitusele punkt panna. 

Olge ikka minuga. 

Varsti suudan ehk natuke rohkem kirjutada ja oma mõtteid kirja panna. 
Hetkel on olnud lihtsalt Vunksuga toimetusi ja ise ei jaks ka väga arvuti taga istuda. Seda enam, et meie pisike annab endast nii aktiivselt märku, et istumine on üks raskemaid, ebamugavamaid asju. No ja olgem ausad, et need päevad lähevad ka nii kiiresti, et ei saagi aru kui hommikust on saanud õhtu.

Sauki ja kohtumiseni.