Kohe, kohe...

Terekest mu armsad lugejad.

Uskumatu, aga juba saabki esimene kuu sellest aastast läbi. Kohe, kohe ongi juba veebruar ja kaugel see suvigi enam on. Aeg läheb ikka tohutu kiirusega.

Täna võtangi natuke aega iseendale, mida on muidu laste kõrvalt suhteliselt keerukas teha. Nii jagangi Teiega natuke muljeid ühest etendusest, kus käisime, ning sekka veel mõned toredad asjad.

Kindlasti mäletate seda Disney on Ice showd, mis kuu alguses oli ja mida juba ammu aega tagasi reklaamiti. 

Meie Carola mangus juba ammu (enne jõule), et tahab seda vaatama minna. Sel hetkel ei teinud ma sellest välja, sest võib olla jõuluvana toob talle selle. Nii see jäigi soiku ja ma ei tegelenud sellega kuni...
Kuni ta nägi seda reklaami uuesti ja palus, et ta saaks sinna minna. Mõtlesin, et olgu peale ja ostsin pileti ära. 

Mõeldud tehtud.
Pean ütlema, et pileti hinnad olid ikka kolossaalsed. Kõige odavam pilet maksis 39,90€ ning kui õigesti mäletan, siis "Nina vastu lina" pilet oli 69.90€. 

Algul mõtlesin osta 49,90€ pileti, et saame natuke lähemale istuda, siis kaalusin ja mõtlesin, et vahet ju pole, kus istume, sest näeme ju ikka. Pilet meili peal, riided seljas ja hakkasime linna sõitma. 

Suureks plussiks oli veel see, et Carola sai tasuta. Kui oleks pidanud talle ka pileti ostma, siis see oleks olnud ca. 10€ odavam. Ikka absurdne mu meelest. 
Perega minnes peab ikka rahakott "paks" olema. Ei saa ju nii, et ühele lapsele ostad nänni ja teisele mitte. Või ühe lapsega lähed ja teisega mitte. 

Veel enne sisse saamist käisime poes ning ostsime midagi hamba alla. Võtsin ka natuke sularaha, et osta Carolale midagi meeneks. Kohale jõudes olime muidugi ähmi ja ärevust täis ning ootasime, millal showd näha saame. Enne seda sain muidugi korraliku šoki, sest see nänn, mis seal müüdi oli ikka nii ülehinnatud, et rahast hakkas kohe kahju. Ärge saage nüüd valesti aru, et ma ei raatsiks oma lapsele midagi osta, aga kui kott popkorne maksab 10€, suhkruvatt koos meenega 10€, värviline jääpall lelu sees 9€, vilkuvad mänguasjad 20€, 25€, pilt 8€, lipuke 5€ jne, siis paneb ikka ahhetama. 
Nänni oli küll omajagu, aga kõige odavam asi, mis mulle silma jäi maksis 5€ ja see oli ka minu jaoks lambine asi. 

Kuna õemees oli ka seal ja ta ostis Vunksule suhkruvati koos Olafi maskiga, siis ei hakanudki talle midagi rohkemat ostma.

Kokkuvõtvalt olid need hinnad ikka meeletud, aga show ise oli äge, millega jäime väga rahule. Need ilusad kostüümid, etteasted ja üllatavad efektid olid seda hinda väärt. Carola on küll veel väike, aga ütles, et talle ka väga meeldis, sest nägi oma Koletise ära keda näha tahtis. 

Niipalju siis sellest showst, aga nüüd edasi meie teiste sündmuste ja toimetuste juurde. 

Vahepeal sai meie vennake 2 kuuseks. Sel puhul tegime Carolaga ühe väikese koogikese, mida sõime koos perega. 

Käisime ka vennaga kahe kuu tehnokal. Õnneks on ilusti kasvanud ja juurde võtnud. 
Sündides kaalus 4490 ja pikkuseks 56cm.
                      1 kuuselt:           2 kuuselt:
kaalus:           5040gr              6260gr. 
pikkuseks:     56,5cm              60,5cm

Arst oli meiega väga rahul. Kõik on nii nagu peab. Vaktsiini saime ka, aga õnneks pääsesime kõhulahtisusest, mis võis sellega kaasneda.

Veel enne seda kui Carola kõrgesse palavikku jäi tegime katseid. Kuna väljas on olnud ikka külmad ilmad, siis proovisime teha jäävorme. 
Valasime vee silikoonvormi ja viisime ööseks õue. Lumememmeke, millele lisasime ka värvi, sai väga vahva ja tore, mis on siiani maja ees pingil ja pakub palju rõõmu. 

Üks nädalavahetus käisid ka lapsed meil. Laupäeval oli meil plaan uisutama minna ja meil oli ka lapsehoidja, kes vaatas vennat. Meie läksime suure hurraaga Škoda jäähalli ja ukse taga selgus, et vaba jää hakkab alles paari tunni pärast. 
Nii jäimegi mõtisklema, mis teeme. Kas ootame või tuleme homme? Kuna venna oleks meist kauaks eemale jäänud, siis otsustasime minna järgmine päev. 
Nii võtsimegi suuna Tabasalu BabyBacki, et seal lihtsalt natuke aeg maha võtta, ning kodust välja saada. Carola oli natuke kurb, et ta ei saanud uisutama, aga samas ka rõõmus, sest ta sai pallimeres mängida. 
Meil oli seal üks vahva istumine ja lõpuks veeresime sealt välja, sest kõhud olid nii täis. 

Kuna me laupäeval uisutama minna ei saanud, siis plaanisime seda teha pühapäeval, mis läks vett vedama. 

Elu ikka õpetab, et midagi ei tohi ette planeerida, sest see ei pruugi nii minna. Pean tunnistama, et sama on ka blogi kirjutamisega. Mõtlen, et võtan nüüd arvuti ja hakkan kirjutama, aga ikka tuleb midagi ette. 

Ühesõnaga Carolal tõusis laupäeva õhtuks 38,5 palavik. 
Otsustasime õhtule, et ei hakka kuhugi minema, sest võib olla on hommikul ka. Ja ma ei eksinud. Tal oli 38,3, mis tõusis õhtuks juba 39,5 peale. Esmaspäeva hommikul ärgates oli ka 39,5. Nii helistasingi perearstile, et mis edasi? Nii kutsuski meid sinna, et teha testid nii gripi kui põletiku osas. Õnneks ei olnud kumbagi. Ta oli saanud lihtsalt mingi viiruse.
See oli peaaegu iga õhtune asi, et tal oli palavik 39,5. Kolm korda päevas sai alandajat ja asi läks paremaks. Ühel õhtusel ajal tõusis see isegi 40,5 peale. Seda minu omast lollusest. 

Me ju emadena teame, et kui lapsel on palavik, siis ta peab õhemini riides olema või üldse paljas, näiteks beebidel peab mässu lausa ära võtma. 
Sel õhtusel ajal ärkas Carola oma voodist. Ta oli olnud paksu teki all ja tal oli seljas fliisist tudukas. 
Nii tuligi mu juurde ja tahtis sülle, ning ütles, et tal on väga, väga külma. Nii võtsingi ta sülle, panin vastu ennast ning fliisist pleedi veel peale, et ta nii palju ei väriseks. No teame ju kui külm olla, siis soojad asjad teevad sooja. Nii mõtlesin ka mina tol hetkel, et kui pakin ta sisse, siis lähevad värinad ka ära ja tal hakkab soojem. Nii oligi ta mõnda aega mu süles kuni teda kraadisin. Sel hetkel sain kohe aru, et tal on vaja riideid vähemaks võtta. Mõeldud tehtud ja mõne hetke pärast oligi kraad kohe langenud. 

Õnneks lõppes seekordne viirus hästi, sest Carola jõi piisavalt vett (mida peabki tegema), isegi sõi natuke ning allus ravimile. 

Sama kiirelt kui see viirus tuli, sama kiirelt see ka kadus. Õnneks.
Thuithuithui kiita ei tohi, aga mingeid tüsistusi tal ka pole. 
Lasteaiast hoian teda veel natuke eemal, sest seal pidi gripp liikvel olema ning midagi veel. 

Laps terve ja nüüd saime oodata uut aega, millal uisutama minna, mis meie tegemata kodutööst ära jäi. 
Uisutamas käisime Sannu ja Ketuga. Issi oli seekord vennaga kodus, ning lasi naistel omapead välja minna.
Uisutada oli väga tore, sest ma polnudki seda oskust unustanud. Suutsin isegi koos Carolaga seda teha ja jalule jääda. 
Carolaga oli ainult tükk tegemist, sest ta oli nagu kits libedal jääl 😊. Ise ei suutnud püsti seista ning jalad läksid sinna suunda, kus ise tahtsid. Proovisime ka raami, aga sellest väga kasu polnud, sest paksude kinnastega oli tal sellest raske kinni hoida ning mul oli tükk tegu, et teda ja raami paigal hoida. 
Lõpuks leidsin ühe meetodi, kuidas saime sõita koos raamiga.
Nii me siis sõitsime kordamööda temaga. Kord mina, siis Sannu ja Ketu. 
Oskamatusest sõita jäi ta ise uisutamisega väga rahule ning ütles, et talle väga meeldis.

See kuu on olnud omamoodi toimekas nii toas kui õues. 
Laste kõrvalt olen saanud tegeleda ka natuke käsitööga. Olen teinud natuke helkureid ning püüan heegeldada ka lastetuppa vaipa. Vaatame, mis sellest välja tuleb, sest palju tuleb mustrit kohendada või kasutada omaloomingut. Viimast olen teinud ja kasutanud omajagu. Eks vaatama, mis sellest välja tuleb. 

Selle kuu üheks suurimaks saavutuseks pean seda, et tegin lõpuks püsiannetuse "Kingitud elu" fondile. Mingil põhjusel ei olnud ma seda varem teinud kuigi plaanisin. Nüüd sai see tehtud, mille üle olen väga õnnelik. See heategu oli ainult paari hiireklõpsu kaugusel, aga nüüd on see tehtud. 

Kui Sina seda veel teinud pole, siis tee, sest me kunagi ei tea, millal seda abi ise või meie lähedased vajavad. 

Sellest aastast alates on ka meie venna lasteaia nimekirjas.  Kui kõik läheb hästi ja ta võetakse lasteaeda vastu, siis alustab ta seda teekonda juba järgmise aasta sügisel. Eks seda näitab aega kas see õnnestub või mitte. Kui ikka ei kohane ja see algus läheb raskelt, siis peame selle alguse aastakese edasi lükkama. Ei taha asjades ette rutata ja vaatame, mis aeg toob. 

Eile veetsime mõnusalt ka aega õues. Rookisime lund, nautisime päikest ning ehitasime ühe laterna, mida tegin oma lapsepõlves palju. Lõpptulemus sai väga vahva ja armas. Saame seda iga kell oma köögi aknast vaadata kui aga tahtmine tuleb.  

Taaskord selline pikk postitus, aga nüüd sain kirja pandud kõik, mis soovisin. 

Loodan, et Teie aasta on ilusti alanud ja jätkub samas vaimus. 

Hüvasti, 2018 ja tere tulemast, 2019

Hei, hei.

Täna, siis natuke möödunud aastast, mis on pakkunud nii kurbust kui ka rõõmu. Loodan, et uus aasta tuleb hulka rõõmsam, toimekam ning tegude rohkem kui eelmine.

Kõigepealt alustaksin sellest, et kas mu eelmise aasta uusaasta eesmärgid, lubadused või mõtted said täidetud. Kuna ma aasta alguses omale mingeid lubadusi ega eesmärke ei seadnud, siis ei ole mul ka midagi nendest kirjutada. See möödunud aasta kulges juba ilma nendeta nagu Ameerika mägi. 

Kui eelmine aasta möödus eesmärkideta, siis selleks aastaks olen mõned seadnud, millele võiks rohkem tähelepanu pöörata, et ennast parandada. Tean, et inimesed võtavad mind sellisena nagu olen, aga ise tunnen enda juures midagi, mida pean muutma või mille kallal tööd tegema. 

Minu eesmärgid ei ole sellised, et ma kohe luban endale midagi. Ala "Ma luban, et hakkan kaalust alla võtma" või "Hakkan palju trenni tegema". Tean, et sellised lubadused kestavad paar kuud, kui sedagi. Eks paljustki oleneb iseloomust ja tahtejõust. Kui need kaks omadust on tugevad, siis võivad need aasta algusest kuni lõpuni kesta, kui ei ole, siis usun, et varsti on need lubadused varna visatud. 

Nii leidsingi selleks aastaks uue meetodi, mida proovida. Eks sellest saab kirjutada juba aasta pärast kas need toimisid või mitte. 

Kui mõelda korraks eelmise aasta esimesele postitusele, mis tegin, siis mäletan selle pealkirja sama hästi nagu oma nime. Mäletan nii hästi seda mõtet "Kui see aasta juba nii hästi algab, siis kuidas see veel lõppeb?"

Sel hetkel ei osanud arvatagi, et see aasta kisub just selliseks. Praegusel hetkel mõtlen, et nii mõnedki asjad oleksid võinud olemata olla, sest need sündmused on muutnud nii minu kui mu lähedaste elusid. Paraku ei saa me asju ette ennustada või neid ära hoida, sest elul ja saatusel on meie jaoks omad plaanid.

Pean tunnistama, et aasta lõpus ma juba ootasin, millal see aasta lõppeb, sest oli näha, et saatusel oli meie jaoks veel südant valutavaid üllatusi. 

Mõeldes täna veel viimast korda eelmisele aastale, siis selles oli minu jaoks natuke liiga palju negatiivsust, kurbi emotsioone ning palju, väga palju pisaraid. 

* Olgu nendeks surmad,
* suhete probleemid,
* lahkuminekud,
* keerulised käitumised lähedastega,
* raseduse, mis kulges hästi, aga liiga rutakad otsused tegid ootusaja ärevaks,
* liiga palju südamevalu lähedaste pärast,
* õnnetud õnnetused, mis lõppesid õmblemistega.

Samas pakkus see aasta ka head.
* Carola lasteaeda minek kulges suuremate viperusteta, ning kohanemine läks hästi,
* sain olla abiks neile, kes mu poole pöördusid nii abipalve kui lihtsalt nõustamise alal,
* sain tegeleda loominguga, mille alal muutusin ka paremaks,
* sündis vennake, kellega oli ja on kõik korras ning ta on terve,
* on oodata ka suguvõsasse lisa, 
* olen saanud aega veeta koos lähedastega,
* olen olnud terve,
* olen õppinud lubama endale asju, mida olen tahtnud või soovinud,
* endiselt ei ole maailmast kuhugi kadunud headus,
* südamehääle kuulamine ei ole mind alt vedanud,
* olen õppinud loobuma asjadest, mida pole pikka aega kasutanud,
* minu ellu on tulnud uusi ja huvitavaid inimesi,
* mind ümbritsevad endiselt head ja armsad inimesed, kellele saan alati loota.

Vaadates üldiselt aastale tagasi, siis tegelikult võib aastaga rahule jääda, sest positiivset on rohkem kui negatiivset. Kõik komistuskivid olen suutnud ületada, mis on jätnud küll omad jäljed, aga sellest hoolimata olen suutnud eluga edasi minna.

Iga raskus on selleks, et sellest midagi õppida. Nagu ütleb vanasõna "Kõik, mis ei tapa teeb tugevaks". Ma loodan, et minul ja mu perel ei tule niipea sellist katsumusterohket aastat nagu oli möödunud. 

Siinkohal panengi punkti eelmisele aastale, mis jääb meie ajalukku ühe kurva aastana. 

Hüvasti, 2018!
Tere tulemast, 2019.

Nagu ma juba postituse algusel kirjutasin, siis uude aastasse lähen eesmärkidega. Seda koos ühe ägeda kaaslasega, kes on alati mu kõrval kui teda vajan, ning lastega, kes toovad mu päevadesse päikese, armastuse, naeru ja hea tunde. 

Peale nende on mu heade mõtete ja emotsioonide kogujaks üks vahva märkmik, milleks on "Hetk iseendale".

Uue aasta esimese päeva õhtul tegin sinna sissekannet, kui Sannu ja Musununnu tulid mind suurde tuppa kutsuma. Mõlemad arvasid, et olen teises toas niisama telos või arvutis, aga minu vastus neile mõlemale oli: ,,Ma võtan ühe hetke iseendale". Samal ajal vaadates seda raamatut. 
Pean tunnistama, et see vastus neile tekitas minus sellise hea ja sooja tunde. Sel hetkel sain ennast hetkeks välja lülitada ning mõelda sellele päevale. Sel paari minutilisel hetkel sain analüüsida seda päeva ning oma mõtted kirja panna.

Kellel soov endalegi selline märkmik soetada, siis mina tellisin selle siit. 

Minu uus aasta saabus kodus koos Musununnu, lastega, Ketu, Sannu ja Liisuga. Minu jaoks saabus uus aasta sama rahulikult nagu ma isegi. Pisut vanade ja uute mõtetega. 

Uude aastasse võtan kindlasti kaasa oma südamehääle kuulamise, mis pidi olema koostöö sinu kaitseinglitega. Olen ääretult õnnelik, et see ei ole mind siiani alt vedanud ning loodan, et ka edaspidi ei vea.

Kindlasti elan üks päev korraga nagu olen seda siiani teinud. 

Minu uus aasta on alanud juba toredalt, sest olen saanud aega veeta kallite inimestega. Mängides lauamänge, vaadates filme, lobisedes ning tšillides niisama. Carolal on olnud muidugi ääretult lahe aasta algus, sest Sannu ja Ketu olid nii kaua meil, ning tal oli keda "kamandada".

Nüüd ongi õige aeg otsad kokku tõmmata, sest Carola ärkas ja ma lubasin temaga värvima hakata. 
Siinkohal tahangi Teile soovida "Head uut aastat" mu armsad lugejad.

Loodan, et see tuleb Teilegi parem kui möödunud.