Kui koll on ees ja kopp taga

Hei, hei.

Kõik see mees magab ja nüüd võtan natuke aega endale, et ammu alustatud postitus lõpule viia. 
Postitusel küll naljakas pealkiri, aga nii see oktoober on kuidagi kulgenud. Lihtsalt ei ole tahtmist arvuti taha istuda ja midagi kirjutada, kuigi mõtteid ja ideid on, mida võiks jagada, aga jah... Ühesõnaga see kuu võiks juba läbi saada. 

Pehmelt öeldes on koll ees ka sellest, et kõigepealt on üks laps haige, siis teine ja siis tuleb valusaid hoope paremalt, siis vasakult. Oeh... Püüan küll nende keskel tugevaks ja tubliks jääda, aga jah... kahjuks ei ole ma robot ja need mõjutavad igast küljest. Väike stress on vist ka kõige selle juures hinge pugenud, mille lammutamisega püüan tasapisi igapäevaselt tegeleda. Õnneks on meil ka majas kaks last, kes teevad meie päevad rõõmsaks, sest nalja ja naeru jagub palju. 

Peale selle, et lapsed on tublid, saan öösel ka lusti magada ja välja puhata, aga sellest hoolimata tahaks kogu aeg teki all olla ja sealt mitte välja tulla. Terve oktoober on sellises vastikus rütmis kulgenud. 
Tahaks ka käsitööga tegeleda, aga jah... taaskord ei leia seda motivatsiooni, et seda teha. Pigem magaks kogu aeg. Praegu olen küll õnneks väikese motivatsiooni leidnud ja heegeldan ühte pisikest asjakest, aga jah. Suuremateks asjadeks pole küll tahtmist. Eks pean endale ka aru andma, et kodu, mees ja lapsed tahavad oma aja ning ei pea endale seadma mingeid hulle eesmärke. 

Ahjaa... hiljuti tundsin ka magamise vajaduse tunnet, sest vennal oli  kikudest kolm päeva kõrge palavik. Ühel ööl hakkas ta köhima, millele järgnes südantlõhestav nutt. Ajasin end kohe krabinal voodist välja ja voilaaaa. Poja oli nii kuum, et polnud ka imestada miks ta magada ei saanud. Sel ööl jälgisin teda ikka mitmeid ja mitmeid kordi, sest süda ei andnud lihtsalt rahu. Lõpuks ta uinus, sest rohi oli mõjuma hakanud, ning minagi uinusin.
Sel ajal me muidugi väga kumbki magada ei saanud, sest kogu aeg oli selline ärevus hinges. Thuithuithui, aga nüüd on nad õnneks terved ja saavad omi asju toimetada. Üks kodus ja teine lasteaias. Loodan, et nüüd saan ka natuke aega, et endaga tegeleda. Õnneks on ka meie arstide saagad läbi saanud.

Käisime siin mingi aeg tagasi vennaga tema rinna jama pärast arstil. Võeti taaskord verd, aga üldiselt oli arst meiega rahul. UHsse ta meid ei saatnud, sest ei näinud vajadust. Vereanalüüsi vastuse saame alles novembris. 
Enda arstide saaga sai ka läbi ja võin olla rahul, sest kõik on kõige paremas korra. Paar näitu on natuke kehvemad, millega võiks tegeleda, aga see ainult kättevõtmise asi. Muidu olen terve nagu purikas. 

Peale selle, et see kuu on olnud pehmelt öeldes stressirohke ning sellest kuust on juba koll ees, siis on selles olnud ka midagi head, mis on mind hoidnud ärksana. 

Meil on olnud sünnipäevi, mõned tähtpäevad, mõned käimised ja toimetused kodus väljas, koju on tulnud ka üks võit ning saime ka natuke aega meile kahele, millest teen põgusalt juttu.

Meil on juba aastaid traditsiooniks, et käime oktoobris kuskil spas. Tähistame sellega meie tähtpäeva ning koos oldud aastaid. 
Esimest korda tegin nii, et valisin ühe spa välja ja Andri sai sellest teada alles sel päeval kui kohale jõudsime. Valisin selleks Lavendel spa, mis on kodust tunni sõidu kaugusel. Vajadusel oleks saanud kohe koju tagasi laste juurde tulla. Jah, see oli meie esimene spa külastus, kus käisime Musununnuga kahekesi. Meie pudinaid vaatasid meie armsad Ketu ja Sannu. Carola pärast ma üldse ei muretsenud, sest tema on juba nii suur ja tubli. Mure oli rohkem vennakese pärast, et kas lepib ja kuidas magama jääb. See kõik läks aga nii ludinal ja hästi, sest ta leidis Sannuga hea klapi ning hoidis tema lähedale. Venna oli lausa nii tubli, et magas terve öö ilusti oma voodis. Carolat oli vaja küll natuke korrale kutsuda, aga muidu oli ta väga tubli laps. See õhtu ja öö läks lihtsalt nii hästi, et ise ka ei uskunud. 

Meil oli süda kohe rahul, et kodus on kõik hästi. Nii saime ka ise muretult olla. Mul ei olnud kordagi kahtlust, et nad hakkama ei saa, sest meie lapsed on nendega harjunud. Kohe kui Venna Ketut nägi läks tema sülle. Kui kodust välja läksin, siis venna läks kohe Sannu juurde ja tüdrukud hakkasid kokkama. Kodust lahkudes oli mu süda rahul, sest usk neisse ja nende hakkama saamisse oli suur. Ja ma ei eksinud. Tihe suhtlus andis sellele selge ja positiivse ülevaate. 

Homme on selle kuu viimane päev ja loodan, et november tuleb natuke stressi vabam ja tegusam. Mina ja stress ei käi väga kokku ja ei taha seda tunnet tunda, sest see on nii laastav ja vastik. Tunne, et sa ei tea, mis sinu sisimas toimub on vastik. Tahaks nagu nutta ja kuhugi peitu pugeda, aga samas tahaks teha huvitavaid ja põnevaid asju koos perega, aga lihtsalt pole jaksu. Ühesõnaga sellest pisikesest stressist on ka juba koll ees. Siiralt loodan, et november tuleb natukenegi parem, ning homsed Halloweeni kollid viivad stressi a kõik muu jama ka ära.

Tegime koos Carolaga

Kellel mõni hea näpunäide või mõte, kuidas stressist vabaneda, siis kõik soovitused on teretulnud. Kuulaksin neid hea meelega.

Päikest ja olge tublid.
Marve

Õnnelikuks olemisest piisab väikestest asjadest

Hei, hei.

Mul on olnud lihtsalt nii ägedad päevad. 
Emotsioonid on igas mõttes laes. Oehh neid ei oskagi kohe edasi anda. 

Laupäeval sain tegeleda omajagu aega õues. Tegime naabrinaisega maja ees tööd, mis kestis lõpuks kokku ca. 4tundi. Kõige toredam oli see, et venna magas terve selle aja õues vankris. 

Samal ajal tegi Musununnu meie vannitoas remonti. Paigaldas valamu- ja peegelkapi. Päeva lõpuks oli see ka lõplikult valmis, mis tegi meele rõõmsaks, sest see on nii kaua veninud.
Veel on vaja panna kolm väikest riiulit ja nagid ning ongi üks suur töö valmis. Selleks korraks on kogu kodul ring peal. Kõige vahvam ja ägedam, et enamik töid oleme teinud koos Musununnuga ja seda on kordi ja kordi kiidetud.

Enne ja pärast. Pesumasina peale tulevad veel riiulid

Pühapäeval ladusime puud ära ning saime ka metsas käia, mis tegi taaskord tuju ja meele rõõmsaks. 

Eile käisime venna ja Carolaga tehnokal, kus meil läks väga hästi. Pean tunnistama, et endalgi läks hästi, sest sain korraga neli saatekirja, et teha lihtsalt mõned uuringud, mida pole ammu teinud. 

Eile oli ka meie venna viimane minikas, mille puhul sõime taaskord kooki.

Ta on meil juba nii asjalik, sest ta...
* kõnnib ilusti ilma toeta,
* haarab ilusti asju ja suudab teha oma tegevusi eesmärgistatult,
* oskab juba natuke keskenduda oma mängule ja tegemistele,
* ronib voodile ja oskab sealt ilusti maha tulla,
* ütleb juba mõningasi sõnu (emme, mämm-mämm, õue, tähh, iss, aiai),
* armastab seltskonda,
* oskab viriseda ja joriseda kui ei saa seda, mida tahab või sinna kuhu tahab,
* armastab pusserdada kellegi või millegi otsas,
* tudub meeleldi õues,
* oskab ise uinuda oma voodis, seda täitsa üksi olles,
* omab kahte hammast, mis on juba väljas ja veel kahte, mis on lisandumas,
* üks linnupoeg, kes sööb hea meelega kõike,
* oskab ka võõrastada ja selle juures teha mega kisa,
* meeldib õega mängida karjumise mängu, st., et karjuvad vastastiku ja see pakub neile palju rõõmu, aga mitte meile, 
* oskab näidata oma rõõmu kui koju saabuvad pereliikmed (sama ka tuttavetega),
* tunneb rõõmu sõrmemängudest, kikii mängust, ette laulmisest ja võimlemisest,
* tunneb suurt huvi tehnika vastu :) (telefon, pult, arvuti),
* üksinda on üks vahva ja rahulik sell, kes suudab ise omale tegevust leida ja vaikselt kuskil nokitseda. Õega koos olles on meil ikka väga palju riidu, sest suur armukadedus lööb ikka välja ja temas teadmine, et vennaga tegeletakse rohkem, mida püüame küll jagada, et ta niimoodi end ei tunneks. Peame ka endale teadvustama, et see on normaalne, sest nad on lapsed.
* tunneb väga palju huvi õe tegemiste vastu, sest alati kui Carola on teises toas läheb ta talle sinna järgi ja püüab omalegi mingit tegevust leida,
* kokkuvõtvalt üks vahva ja armas sell, kes toob meie päevadesse rõõmu. Carolagi toob palju nalja ja rõõmu, sest tema jutt on lihtsalt nii äge ja vahva. 

Ühesõnaga ühed vahvad tegelased on meil siin kodus, kes toovad meie päevadesse natuke kurbust ja väga palju rõõmu ning õnne pisaraid.

See tore õhtu lõppes mulle ka ühe vahva võiduga, mis pakkus lihtsalt nii palju elevust, ärevust, rõõmu, õnne, põnevust...

Nähes Instagrami messages hashtagiga kirja...

See tunne oli lihtsalt kirjeldamatu. Sisimas kõik nagu hüples ja põles ning oli tahtmine rõõmust lakke hüpata.
Kõik, kes on midagi võitnud teavad, mis tunne see on. Ma lihtsalt keksisin õnnest. Haarasin lapsed sülle ja kutsusin Andri ka enda juurde ning jagasin seda suurt õnne, mis oli mu sees. Carola oli nii õnnelik. Kallistas ja musitas mind ning soovis mulle palju, palju õnne ja kordas, et emme võitis. Tahtis kohe näha, mis ma võitsin. Tervele perele oli see lihtsalt nii äge üllatus, mis pakkus õhinat tükiks ajaks. Üks vinge võit sai koju toodud, mis kulub igati marjaks ära. 

Täna toodi meile ka köögikombain, mida Musununnu on juba ammu soovinud ja tahtnud. Nii, et saame suure õhina ja põnevusega seda ka proovida, sest sellega saab teha värsket puu- ja juurviljamahla.

Olge tublid ja mõnusat uut nädalat.