Kõik see mees magab ja nüüd võtan natuke aega endale, et ammu alustatud postitus lõpule viia.
Postitusel küll naljakas pealkiri, aga nii see oktoober on kuidagi kulgenud. Lihtsalt ei ole tahtmist arvuti taha istuda ja midagi kirjutada, kuigi mõtteid ja ideid on, mida võiks jagada, aga jah... Ühesõnaga see kuu võiks juba läbi saada.
Pehmelt öeldes on koll ees ka sellest, et kõigepealt on üks laps haige, siis teine ja siis tuleb valusaid hoope paremalt, siis vasakult. Oeh... Püüan küll nende keskel tugevaks ja tubliks jääda, aga jah... kahjuks ei ole ma robot ja need mõjutavad igast küljest. Väike stress on vist ka kõige selle juures hinge pugenud, mille lammutamisega püüan tasapisi igapäevaselt tegeleda. Õnneks on meil ka majas kaks last, kes teevad meie päevad rõõmsaks, sest nalja ja naeru jagub palju.
Peale selle, et lapsed on tublid, saan öösel ka lusti magada ja välja puhata, aga sellest hoolimata tahaks kogu aeg teki all olla ja sealt mitte välja tulla. Terve oktoober on sellises vastikus rütmis kulgenud.
Tahaks ka käsitööga tegeleda, aga jah... taaskord ei leia seda motivatsiooni, et seda teha. Pigem magaks kogu aeg. Praegu olen küll õnneks väikese motivatsiooni leidnud ja heegeldan ühte pisikest asjakest, aga jah. Suuremateks asjadeks pole küll tahtmist. Eks pean endale ka aru andma, et kodu, mees ja lapsed tahavad oma aja ning ei pea endale seadma mingeid hulle eesmärke.
Ahjaa... hiljuti tundsin ka magamise vajaduse tunnet, sest vennal oli kikudest kolm päeva kõrge palavik. Ühel ööl hakkas ta köhima, millele järgnes südantlõhestav nutt. Ajasin end kohe krabinal voodist välja ja voilaaaa. Poja oli nii kuum, et polnud ka imestada miks ta magada ei saanud. Sel ööl jälgisin teda ikka mitmeid ja mitmeid kordi, sest süda ei andnud lihtsalt rahu. Lõpuks ta uinus, sest rohi oli mõjuma hakanud, ning minagi uinusin.
Sel ajal me muidugi väga kumbki magada ei saanud, sest kogu aeg oli selline ärevus hinges. Thuithuithui, aga nüüd on nad õnneks terved ja saavad omi asju toimetada. Üks kodus ja teine lasteaias. Loodan, et nüüd saan ka natuke aega, et endaga tegeleda. Õnneks on ka meie arstide saagad läbi saanud.
Käisime siin mingi aeg tagasi vennaga tema rinna jama pärast arstil. Võeti taaskord verd, aga üldiselt oli arst meiega rahul. UHsse ta meid ei saatnud, sest ei näinud vajadust. Vereanalüüsi vastuse saame alles novembris.
Enda arstide saaga sai ka läbi ja võin olla rahul, sest kõik on kõige paremas korra. Paar näitu on natuke kehvemad, millega võiks tegeleda, aga see ainult kättevõtmise asi. Muidu olen terve nagu purikas.
Peale selle, et see kuu on olnud pehmelt öeldes stressirohke ning sellest kuust on juba koll ees, siis on selles olnud ka midagi head, mis on mind hoidnud ärksana.
Meil on olnud sünnipäevi, mõned tähtpäevad, mõned käimised ja toimetused kodus väljas, koju on tulnud ka üks võit ning saime ka natuke aega meile kahele, millest teen põgusalt juttu.
Meil on juba aastaid traditsiooniks, et käime oktoobris kuskil spas. Tähistame sellega meie tähtpäeva ning koos oldud aastaid.
Esimest korda tegin nii, et valisin ühe spa välja ja Andri sai sellest teada alles sel päeval kui kohale jõudsime. Valisin selleks Lavendel spa, mis on kodust tunni sõidu kaugusel. Vajadusel oleks saanud kohe koju tagasi laste juurde tulla. Jah, see oli meie esimene spa külastus, kus käisime Musununnuga kahekesi. Meie pudinaid vaatasid meie armsad Ketu ja Sannu. Carola pärast ma üldse ei muretsenud, sest tema on juba nii suur ja tubli. Mure oli rohkem vennakese pärast, et kas lepib ja kuidas magama jääb. See kõik läks aga nii ludinal ja hästi, sest ta leidis Sannuga hea klapi ning hoidis tema lähedale. Venna oli lausa nii tubli, et magas terve öö ilusti oma voodis. Carolat oli vaja küll natuke korrale kutsuda, aga muidu oli ta väga tubli laps. See õhtu ja öö läks lihtsalt nii hästi, et ise ka ei uskunud.
Meil oli süda kohe rahul, et kodus on kõik hästi. Nii saime ka ise muretult olla. Mul ei olnud kordagi kahtlust, et nad hakkama ei saa, sest meie lapsed on nendega harjunud. Kohe kui Venna Ketut nägi läks tema sülle. Kui kodust välja läksin, siis venna läks kohe Sannu juurde ja tüdrukud hakkasid kokkama. Kodust lahkudes oli mu süda rahul, sest usk neisse ja nende hakkama saamisse oli suur. Ja ma ei eksinud. Tihe suhtlus andis sellele selge ja positiivse ülevaate.
Homme on selle kuu viimane päev ja loodan, et november tuleb natuke stressi vabam ja tegusam. Mina ja stress ei käi väga kokku ja ei taha seda tunnet tunda, sest see on nii laastav ja vastik. Tunne, et sa ei tea, mis sinu sisimas toimub on vastik. Tahaks nagu nutta ja kuhugi peitu pugeda, aga samas tahaks teha huvitavaid ja põnevaid asju koos perega, aga lihtsalt pole jaksu. Ühesõnaga sellest pisikesest stressist on ka juba koll ees. Siiralt loodan, et november tuleb natukenegi parem, ning homsed Halloweeni kollid viivad stressi a kõik muu jama ka ära.
 |
| Tegime koos Carolaga |
Kellel mõni hea näpunäide või mõte, kuidas stressist vabaneda, siis kõik soovitused on teretulnud. Kuulaksin neid hea meelega.
Päikest ja olge tublid.
Marve
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar