Olen selle juba ammu valmis kirjutanud, aga nüüd lõpuks toon selle Teieni.
Samas on tore sinna aega tagasi vaadata.
Kirjutan sissejuhatuseks natuke Carola lasteaia jõulupeost, mis tundus igati vahva ja tore. Ta oli sel ajal küll natuke tõbine, aga läksime ikka kiikama.
Lasteaiast jõuluvanani ja tagasi kulus ca. tund. Selle aja sisse mahtus jalutuskäik sinna ja tagasi, mõistatuste lahendamisi ja paelte vahelt läbi ronimisi, jõuluvana juures käimist ning pakikese saamist, piparkoogi söömist ja tee joomist. Minu meelest üks igati vahva ja tore üritus, sest Carola tuli autosse juba suure õhinaga ning rääkis sellest mitu päeva.
 |
| Said kingituseks ühe magnettahvli ning oma nimelise piparkoogi |
21.12 oli meie issi töö juures jõulupidu, kus me see aasta kahjuks käia ei saanud, sest samal päeval oli minu pidu. Kuna tegemist oli omajagu, siis issi ei hakanud ka minema.
Pakikesed said uuel aastal tagantjärgi.
24.12 hommik algas meil nagu tavaliselt. Ärkasime, jõime kohvi ning sõime. Mingit pakikese avamist meil ei olnud. Seda oleme aastaid teinud õhtul ja nii on see ka jäänud.
Hommikul käis veel Musununnu ruttu poes, et osta asjad täidetud kana jaoks. See on meie ammune traditsioon, et laual on alati oma tehtud täidetud kana.
Musununnu tuli poest tagasi ning siis oli minu kord sõitma minna, et osta veel viimased päkade asjad.
Minulgi tiir tehtud plaanisime minna kohe surnuaeda. Kõigepealt käisime mu õe haual ja siis Andri lähedaste juures, ning siis suundusime lõplikult koju, et hakata sättima. Pakkimist ootasid veel viimased kingid, riiete otsimine ning enda sättimine.
Lõpuks oli kell nii kaugel, et saime kõik valmis ja hakkasime sättima end Andri vanemate juurde. Olime seal koos Andri vanematega ning ta õe perega.
Nii nagu ikka sõime jõulutoitu, jutustasime niisama ja ootasime jõuluvana.
Carola ikka kiikas aknale ja sealt õue, et äkki juba tuleb jõuluvana või on liikvel päkapikud. Ta pani viimastele isegi aknale piparkooke. Ohh seda imet, elevust ning põnevust, kui ühtäkki olid need kadunud ja alles oli ainult puru.
Carolas hakkas tekkima aina rohkem ja rohkem elevus. Ta juba nii ootas jõuluvana, keda seekord kahjuks ei tulnud, aga selle eest käisid ukse taga päkad, kes lasid uksekella ning jätsid maha suured kingikotid.
Ohh seda suurt emotsiooni, õnne, elevust, erutust ja põnevust, mis teda valdas. Tulge ruttu, tulge ruttu vaatama... Tulge vaadake, meil on päkapikud käinud ja ma ei näinudki neid. Nii palju kingitusi, tulge ruttu.
See oli lihtsalt nii ehe ja siiras emotsioon.
Kingikotid toas avastas ta, et seal on ühe kingi peal tema nimi. Tal oli seda kohe vaja ja kangutas selle pakikese sealt välja ning hakkas seda kohe usinalt uuris. Ta tahtis kohe selle plastiliinide asja lahti arutada ning mängima hakata. Tal ei olnud algselt sooja ega külma muudest kinkidest, sest ta sai selle, mis ta soovis. Kirjutasime isegi jõuluvanale kirjakese, et ta soovib omale plastiliinide komplekti, kus saab teha muffineid. Soov sai täidetud ja see pakkus talle palju elevust.
Lõpuks hakkas ta jagama koos Andri emaga pakikesi. Küsides saajatelt luuletusi.
Minu kõige suurem ja heas mõttes kurvem emotsioon oli Carola laul, mis laulis oma kingi eest. Lauluks oli "Päkapikk, päkapikk olen ma uhke tutimütsiga, päkapikk, päkapikk olen ma uhke tutimütsiga. Jajajajajaa-jajaa hopsassaa, jajajajajaa-jajaa hopsassaa. Kingi oskan, kingi oskan kopsida oma väikse haamriga".
Mul läksid silmad märjaks, süda puperdas õnnest, et me pisikesest tirtsust on saanud juba nii tubli tirts, kes mäletab lasteaias õpitut. Nägin, et isegi Sassal ehk Carola vanaisal läks silm märjaks. Hetk, mis puges meile hinge.
Pakid jagatud ja avatud, ning lõpuks oli aeg koju tulla, sest kell oli juba nii kaugel, et lapsed tuli tuttu sättida.
Ohh seda õnne kui kodus olid ka puu all läkud käinud ning toonud pisikesed kingitused.
Kurb, et lapsed ei saanud kõigi oma asjadega kohe pikemalt mängima, sest neid oli omajagu ja õhtul koju tulles oli kell juba nii palju, et pidid tuttu minema. Hommikul ei olnud neil ka väga aega nendega mängida, sest...
25nda hommikul olime juba ärganud ja kohvetanud kui ühtäkki oli uksele koputus ning sisse astus jõuluvana. Ohh seda õnne, rõõmu, põnevust ja elevust, mis Carolat valdas ja eks natuke meidki. Ta oli nii õnnelik ja rõõmus ning nii tubli, et ei kartnud teda ja laulis talle sama laulukese, mis meil eile silmad märjaks ajas. Vennake on veel väike, aga temagi oli nii tubli, sest ei hakanud nutma ning ei kartnud teda.
Kingid käes ja etteasted tehtud tegime mälestuseks ühe pildikese. Venna jäi tublist jõuluvana sülle ning uuris ja puuris usinalt kuuemeest.
Peale seda kui jõulumees ära läks ütles Carola mulle: ,,Emme, ma olin nii tubli, et ma ei kartnud jõuluvana ja ei hakanud nutma". "Kukkel, oli ka tubli, sest ta ei nutnud ega kartnud jõuluvana". Taaskord nii ehe ja siiras emotsioon.
Kingitused pakkusid nii palju elevust ja rõõmu, sest nendel oli aega neid rahus avada, uurida ja vaadata, ning nendega mängida enne kui hakkasime maale sättima.
Sel lihtsal põhjusel ei olnudki neil aega oma eelmise päeva asju uurida.
Peale lõunat sõitsime maale mu ema juurde. Juba aastaid oleme sel päeval mu ema juurde kokku sõitnud. Tore, et see traditsioon on jäänud olenemata sellest, et ajaga on palju muutunud.
Emme juurde jõudes olid mõned päkad juba kuuse all käinud. Ohh seda kurbust ja nuttu kui Carola ei saanud neid kohe avada.
Rääkisime, et avame need, siis kui jõulusöök on söödud ja kõhud täis. See plaan talle algselt ei meeldinud, ega sobinud, aga lõpuks rahunes ikka maha ning oli nõus neid õhtul avama, sest osa perest oli veel puudu.
Tema suureks üllatuseks oli ühel hetkel uksele koputus. Carola ei julgenud algul minna, siis kogus end natuke, ning lõpuks oli nõus Ketuga vaatama minna.
Taaskord olid emotsioonid laes ning igas mõttes põnev hetk, sest ukse taga oli taaskord kott kingitustega. Ohh seda õnne ja imet, et jälle nii palju kingitusi. Kingid puu alla pandud oligi aeg juba nii kaugel, et hakkasime end lauda sättima.
Selleks ajaks oli meil surnuaias ka käidud ning saime istuda rahus lauda.
Emme oli teinud taaskord häid ja maitsvaid sööke. Oma kartul, kapsas, kodused verivorstid ja suitsuvorst, seened, kõrvist, kasukas (salat), kurgid. Enda maitsestatud liha ja kana ning magustoiduks Ketu tehtud piparkoogikook. Kõik oli lihtsalt nii maitsev ja hea. Need kaks päeva sai süüa ikka head ja paremat.
Jõulusöök söödud, kõhud täis ja oligi aeg minna uurima, mis päkad olid toonud.
Carola laulis taaskord oma laulukest ning luuletas luuletusi lihtsalt puusalt, mis olid nii vahvad ja ägedad.
Näiteks: "Jõuluvana kullapai kingi mulle suhkrusai, ära minult salmi küsi, räägime sellest pärast". Mul õigemini meil kõigil vajus suu lahti kui ägedad need olid ning kui ilmekalt ta neid esitas. Tõeline artist ja need luuletused olidki just sellised nagu need olema peaksid. Üks igati andekas ja leidlik muti, kes niimoodi puusalt pani.
Laulud lauldud, luuletused loetud oli aeg kinke avada, mis pakkusid taaskord palju rõõmu ja põnevust.
Lastel oli eriti tore, sest said uurida ja mängida oma kingitustega, mis pakkusid palju rõõmu.
Kingid vaadatud suundusime taaskord sööma. Mängisime "Reaalsuskontrolli" mängu, mis pakkus palju nalja ja natuke mõtisklemist. Ühesõnaga üks vahva mäng, mida saab ideaalselt mängida ka pereringis.
Õhtu oli meil päris pikk, sest juttu jätkus kauemaks ning meile tuli külla meie pere väga hea tuttav.
Tore on vaadata ja kuulda, kuidas ta on näinud kasvamas meid ning nüüd näeb kasvamas meie pudinaid.
Üks igati vahva ja tore aeg pereringis.
Järgmisel päeval olime ka maal mu ema juures.
Käisin veel sõbrannal külas, kellega jutustasime maast ja ilmast, ning pakkus mulle oma tehtud napsu, mis oli täitsa hea.
Külas käidud läksime õemehega, Sannu, Maku ja Ketuga korra Haapsalu, et viia võitjale helkur ning külastada Mareki venna pere. Taaskord üks vahva käik, sest nägime ühte pisikest printsessi, kes oli ärgates üks suur rõõmurull. Isegi ei võõrastanud kui ta sülle võtsin. Üks igati tubli ja asjalik tipsu.
Lõpuks hakkasime sealt mu ema juurde tagasi liikuma. Voilaa... sel ajal oli hakanud sadama lund, mis tegi meele kohe rõõmsaks.
Kui emme juurde jõudes läks õemehe pere kohe edasi linna, siis meie koos mu venna ja ta naisega jäime veel sinna.
Nii tulimegi koju alles 27nda lõuna ajal.
Lõpetuseks veel natuke kingitustest.
Lapsed sai ikka igasugu pudi-padi. Alustades riietest, mänguasjadest, toidust, kuuseehetest (see on traditsioon Carola sünnist, et iga aasta saab ühe ehtekese), raamatutest, meisterdamis asjadest, maiustustest jne. Ühesõnaga nad sai ikka kõike.
Kuna peredega tegime loosipakke täiskasvanutele, mis oli natuke lihtsam, siis lastele tegid ju kõik ja sellepärast said nad ikka palju nänni, kus üks oli vahvam kui teine.
Siinkohal olen mina tänulik oma läkudele, sest kõik minu soovid täitusid. Sain omale uue sooja jope, lõikemati ning sellise katte, mille peal saab tainast rullida ja mõned hügieeni asjad. Sain ka ühe sooja tuduka komplekti. Nii mõnusad kingid ja jäin oma läkudega väga rahule.
Musununnu sai ka ühe tuduka, kinkekaardi, ahjuvorme, linnukesed, sokid, ägeda lõikelaua, kus on kirjas meie pere söögilaua reeglid ...eee midagi oli kindlasti veel, mis kohe ei meenu.
Siinkohal tahan kiita ennast, et olen alates Carola sünnist teinud kõigist just jõulukinkidest pilte. Jaa see on alati üks paras tegemine, sest sellele kaasneb alati tohutu kaos. Samas on see nii vahva traditsioon, mille tulemusel jäävad lastele mälestused ja meenutused.
Muidugi on alati ka nii, et miski asi jääb pildilt puudu, sest see on juba kasutuses.
Taaskord ühed igati toredad jõulud, sest sain olla koos oma lähedastega, ning nautida maitsvat sööki, seltskonda ja avada kingitusi.
Iga hetk, mil saan olla koos oma perega, on hindamatu, sest see on kõige kvaliteetsem ja kalleim aeg. Olen õnnelik, et mul on olemas selline suur aare, keda hinnata ja kellele loota, uskuda ning toetuda.
Kurb ainult, et lund maas ei olnud, mida ei ole kahjuks siiani väga olnud.
Ega enam ei oota ka seda lumekest. Nüüd tahaks, et kevad tuleks kiiremini, sest ilmad on juba nii kevadised ja nii päikeselised, mis teevad meele rõõmsaks.
Päikest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar