No nii...

No nii...
Sõbrapäev, mida väga ootasime on juba möödas ning kohe, kohe on Vabariigi aastapäev, kuu lõpus on meie armsa Sannu sünnipäev ning ongi jälle üks kuu läbi. 
Uskumatu ikka kuhu see aeg kaob. 

Kuna issi on tööl ja Carola mängib oma toas ning venna magab, siis kasutan juhust, et seekord kirjutada natuke meie vennast. 
Pole temast just väga palju kirjutanud, aga nüüd on ta selle kiitmise igati ära teeninud, oma lolluste kõrvalt.

Me Musununnuga ikka naerame, et venna teeb meil kodus kõik asjad tagantjärgi tagasi, mis õde tegemata jättis, sest teeb meil siin ikka igast lollusi, aga selle eest on ta supper magaja. Kui muidu ühte perre kaht ühesugust last ei sünni, siis une poolest on nad õega väga sarnased.

Meie "tudukoll" nagu mulle öelda meeldib.

Päevane tšill

Mainisin juba mõned postitused tagasi (25.jaanuari postituses), et venna magab nüüdsest lastetoas ehk nende toas. Kolm nädalat on täis ja pean ütlema, et see oli üks igati õige otsus. 
Jah, olime arvestanud, et ühel hetkel kolime ta meie tuppa tagasi, mida õnneks ei ole siiani juhtunud.
Selle eest poeks õde kogu aeg meie juurde ja nuruks kaissu. See meie kaisus magamine kestaks vist siiani kui me ei oleks meie toast ära likvideerinud tema "tudupesa".
Kui mina olen see "kuri ja karm", kes teda ikka oma voodi tagasi suunab, siis issi on meil natuke leebem ja lubab teda vahel ikka meie kaissu ka. Kasutasime ka sellist "tudupesa" varianti tema puhul ehk siis meie voodi ees põrandal oli tal madratsi ase. See leevendas natuke seda, et peame voodit jagama laiutava ja sipleva lapsega. Uskuge või ei aga see "tudupesa" variant sobis, sest kui ta meie kaissu tahtis tulla, siis suunasime ta keset ööd sinna pessa ja magas seal hommikuni. 
Eelmisel nädalavahetusel likvideerisime selle tudupesa ka ära ja nüüd anname talle valida kas oma voodi või diivan. Thuithuithui kiita ei tohi aga mul on õnnestunud ta ikka oma voodisse meelitada. Seda just öösiti kui ärkab ja pissile läheb. Selle oskuse on ta ka nii ilusti omastanud. Thuithuithui kiita ei tohi, aga ta ei ole meil ka kordagi kodus alla pissunud. Mulle tundub, et see vennakse sinna kolimine on mõjunud talle ka hästi. 
Igatahes see Carola "tudupese" ära viimine on mõjunud ikka hästi, sest keset ööd muside, kallide ja ma armastan sind, aitavad tal uuesti oma voodi uinuda. Loodan, et see kestab nüüd pikalt ja kaua.

Ma ei tahtnud ju üldse temast kirjutada, aga kirja see sai ja nüüd meie vennakese juurde. 

Igatahes... pean ütlema, et see teises toas magamise aeg ehk see kolm nädalat on läinud lihtsalt nii hästi. Jah, olen (muidugi vahel käib issi ka, aga enamiku ajast ikka mina, sest ta peab saama puhata),  pidanud öösiti ikka ta juurde minema, sest ei suuda leida oma lutti või joogipudelit. Kõik see on nüüdseks kökimöki võrreldes sellega, mis oli ennem. 

Enne olin ikka iga kõpsu/liigutuse/siplemise jne peale üleval ning uurisin, mis teeb.
Näiteks üleeile hommikul jäi venna mu kaissu tuttu. Mina püüdsin, siis ka ta kõrval uinuda, aga asjatult, sest ta siples ja otsis endale head asendit, mis pani mind kohe uurima, mis värk on. Minul aga hakkas just hea uni tulema ja kõps. Silmad lahti ja uurisin, mis teeb. Nii otsustasingi ta nende tuppa tema voodisse viia ja voilaa. Mõlemad saime veel tunnikese magada kuniks ta ärkas ja hüüdis "emme".

Ühesõnaga see teises toas magamine ja olemine on nüüd meie jaoks kordi ja kordi parem, sest saame ise ilusti magada ning ei kuule igat kõpsu/krõbinat/siplemist. Kui köhatab või nutab, siis seda kuuleme ikka mõlema puhul. Selle teises toas magamisega ei ole kadunud meie instinktid kuulda oma lapsi.

Peale selle, et meie uned on nüüd palju terviklikumad ja mitte nii katkendlikud, on ka Carola lõpuks nõus rohkem nende toas magama, mis on olnud tema puhul natuke probleemiks. 
Meil on õnnestunud isegi hommikuni magada nii, et me ei ole kordagi käinud lapsi vaatamas.

Igatahes selle valikuga oleme 100ga rahul, sest elukvaliteet on igas mõttes paranenud. Mitte ainult minul vaid ka Musununnul, kes saab nüüd ka öösiti ilusti magada. 

Selle "tudupesa" ajal oli meil nii jagatud, et issi tegeleb sel ajal Carolaga, kui oli vajadust ning mina vennaga. See kuidagi sujuvalt jagunes nii. Nüüd püüan vajadusel ikka ise nendega tegeleda, et issi saaks end ilusti välja puhata.

Vot sellised head uudised ka siia nendesse tormistesse päevadesse.

Ahjaa... Meie venna tudub siiani oma võrekas ning kui tahab sealt välja saada või teda kutsume, siis oskab sealt pulga eest ära võtta ja tuleb kribinal-krabinal meie juurde. 
Öösiti suudab vist ikka nii rahulikult magada, et seda pulka sealt eest ära ei aja.
Tore on veel see, et päeval ta mängib oma voodis hea meelega. Isegi õe võime sealt mängimast leida. Samamoodi meeldib vennale ka Carola voodis pusserdada. 

Tore on veel see, et thuithuithui kiita ei tohi, aga magama jäädes nad nagu väga üksteist ei häiri. Kes tahab ikka magama jääda, siis see jääb. Eks see oleneb ka lapse väsimusest, emotsioonidest jne, aga üldiselt kui magama mineku aeg ja seda vennale ütleme, siis läheb juba sinna tuppa ja poeb oma voodi.
Vahel on muidugi ka nii, et poeb sinna, on seal paar hetke ning siis hakkab end püsti ajama ja isegi nutma ning tahab sealt välja. Nii tõstamegi ta voodist välja ja üks meist on temaga seni suurestoas kuniks Carola lõplikult uinub. 

Lõpetuseks võin öelda, et see oli üks igati õige otsus ja valik, et lapsed magavad koos ühes toas. See risk ja proovimine kandis 100ga vilja, sest lapsed magavad oma toas ning meie uni on ka parem.

Päikest ja mõnusat kolmapäeva.