Trotsides vihmast ilma

Trotsides seda tänast vihmast ja sellist natuke sügisilma tuli tahtmine end magamistuppa teki alla ajada ning arvuti taha istuda. 

Kõigepealt uurisin ja lugesin oma eelmisi postitusi ja avastasin, et olen unustanud ühe postituse jagamata jätta, mis on juba ammu valmis kirjutatud, aga mingil põhjusel on jäänud jagamata. Teen seda kindlasti, sest seal on väike tagasivaade eelmisse aastasse.

Aga, kes on minuga nõus, et kõige ägedamad plaanid on need, mis sünnivad pikalt ette plaanimata?

Mina olen kahe käega selliste mõtete, ideede ja plaanide poolt. Plaanid ja ideed, mis sünnivad päev või paar või isegi enne minemist on lihtsalt the best.

Nii ka tänane hommik, õigemini lõuna, millest kohe lähemalt.

Alustuseks nägin mingi aeg tagasi Keila linna facebooki lehel üritust, mis toimub 01.02 kell 12.00-12.30 Harju Maakonnaraamatukogus ning selleks oli etendus lastele "Kadunud kuningas". Vajutasin sellele üritusele interested ning nii see jäi. 

Eile kirjutas aga mulle meie armas Siiri, et kuule kas homme lähme? Ise mõtlesin nagunii mummiga minna ja kui Siiri veel kirjutas ka, et kas lähme, siis ei kahelnud hetkekski. Plaan paigas, et lähme ja sealt edasi tekkis väike mõte, et lähme siis kohvetama ja koogitama ka. 

Seda kõike muidugi juhul kui mummid end ilusti ülal peavad ning pole väga väsinud peale etendust. Meie õnneks olid nad väga tublid ja pidasid end ilusti üleval ning käitusid viisakalt. 
Mõte minna kohvikusse sai täidetud. 

Lapsed olid kohviku mõttest nii sillas. Carola sooviks olid friikad ketšupiga. Mõeldud tehtud, sest see ei ole meie igapäevane toit. Vahel võib ju lubada, onju. 
Võtsimegi laste juustuburgeri, kus olid friikad ka kõrval. Magustoiduks olid pannakad jäätisega ning emmed võtsid kohvi. 
Samal ajal kui tüdrukud aknast välja vaatasid ja omavahel jutustasid ning süüa ootasid, said emmed natuke lobiseda ja nautida hommikukohvi. Mõnus aeg meile kõigile, sest saime rääkida natuke maast ja ilmast ning meie pisematest pudinatest. Ühtlasi saime ka toast välja, mida vajavad ka kodused emmed.

Üks igati vahva ja tore lõuna koos hea seltskonnaga. Oli näha, et lapsed olid üksteisest lummatud, sest nad polnud kaua üksteist näinud. Ega muidu poleks Carola teel koju autos nuuksunud, et ta nii igatseb juba Sassut. Millal Sassu meile külla saab tulla või millal me talle külla lähme? 

Mingi aeg tagasi läks ilma ka nii ilusaks, sest lund hakkas sadama ja Carola tahtis õue. Jah, nüüd on käes see aeg kui saame lasta  Carolat üksi õue. Seda muidugi ainult maja ette, et teda ikka aknast näeksin. Põhiline, et ma saan teda usaldada üksi õue mängima samal ajal kui toas vennaga mängin või toimetan omi asju. Meie pisikesest Tirtsust on saanud juba üks asjalik Mummi, mille üle on meil tohutult hea meel. 

Vot sellised päevad on need, mis laevad sajaga akusid ning toovad uut hingamist. Mina isiklikult olen hetkel nii head emotsiooni täis, et ei tea kohe mida ära teeks. 
Võib olla võtan kätte ja hakkan trenni tegema. See hea pisike on juba nii kehas sees, mis teeb selle tegemise veel nauditavamaks. Sulle peab see meeldima, mida teed, sest nii naudid ka selle tegemist. Kõige toredam on veel see, et peeglisse vaadates on näha ka juba mõningasi muutusi, mida ma tegelikult taga ei aja. Igatahes seda tuleb teha enda jaoks ja fiilinguga, sest nii armastad seda tegevust aina rohkem ja rohkem. See ei saa muutuda tegevuseks, mida peab ära tegema. Ei sa ei pea seda tegema kui sa ei taha. Ahh...ma võikski sellest vist lobiseda, aga ma ei tahtnud sellest kirjutada. 

Mul on olnud lihtsalt juba nii äge laupäev. Mul on tohutult hea meel, et mu lastel on kellega koos kasvada ning aastaid hiljem toredaid seikasid meenutada.

Peale selle teeb Musununnu veel head õhtusööki ka, mida saame nautida koos perega. Carola on ka tuppa jõudnud ja nüüd saame natuke koos mängida ühte magnetmängu, mis sisaldab venna jaoks väikseid detaile.

Nüüd on aeg sellele postitusele punkt panna, sest söök on valmis saanud, mis ootab maitsmist.

Mõnusat laupäeva Teile mu lugejad.