teisipäev, 5. juuni 2018

Kõhubeebiga arstil käigust ja liigsest ravimi tarvitamisest

Terekest taas,

Täna natuke minu toredast nädalavahetusest ning ennekõike arstil käigust/ käikudest.



Alustame, siis viimasest arstil käigust, mis oli 31.05. Seal oli tavaline vaatlus nagu ikka. Mõõdeti vererõhku, küsitu tervisliku seisundi kohta, mõõdeti emakapõhja kõrgus ning kuulati kõhubeebi südant, mis oli väga ilusti kuulda. 
Miks arstil käigust? Sellepärast, et mul mõõdeti esimesel visiidil (aprilli alguses) kõrge vererühk (tegelikkuses oli see suhteliselt piiri peal 145/92) ning arvati, et ma ei peaks käima mitte ämmaemanda vaid arsti vastuvõtul. Mind määrati kohe ka kõrge riskigrupiga rasedaks. 

Muidu kõigub rõhk 110-120/ 69-80 vahel (visiidil mõõtes nt. 125/83 ja 131/84 >kõrgemad), siis ma üldse ei imesta miks see mul nii kõrgeks esimesel korral läks. Kui su ees istub ikka neli naist (2 assistenti> ühele õpetatakse, arst, kes kirjutab ja ämmaemand) ja nad kõik vaatavad sind ja teevad nägusid vastuste peale, vaatavad sind niisama või sosistavad midagi, siis teeb ikka ärevaks küll. See selleks aga põhiline, et meie pisikesega oli kõik kõige paremas korras. 

Kõrge vererõhk on minu puhul muidugi riski näitaja, sest Carolaga oli preeklampsia oht, mis ongi seotud kõrge vererõhuga. Kellel soov selle kohta lugeda, siis kliki siia.
Peale selle ei ole mul kunagi olnud probleeme vererõhuga (thui-thuio-thui kiita ei tohi), siis oli minu imestus suur kui pidin hakkama 3x päevas Trandatet võtma. Nii otsustas arst, kes mõõtis rõhuks 145/92. Ega mul midagi vastu ka vaielda polnud, sest see on arsti otsus mitte minu. 
Peale selle oli meil ka üks suur segadus, sest arst ütles, et pean enne rõhu mõõtmist olema 15 tundi rahulikult. Jah 15 tundi. Seda ei kuulnud ainult mina, vaid ka musununnu. Hiljem arst parandas ennast ja ütles ikka, et 15 minutit peab rahulikult olema, ning pean mõõtma 1x nädalas. Hiljem oma arsti juurde saades ütles ta, et sa oleksid pidanud iga päev mõõtma. Võib olla tahtis arst öelda, et mõõdaksin 1x päevas, aga ütles 1x nädalas. Võta kinni. Nüüdseks enam vahet ei ole, sest need kolme nädala näidud olid oma arsti sõnul ka madalad. Seega oli kõik korras. Ahjaa minu arstiks on Edikai Arulaane.

Liigne ravim tarvitamine?

Võib olla mäletate, et olin mingi aeg suhteliselt väsinud ja tukkusin koos Carolaga. Algul ei osanud seda suurt väsimust millegagi seostada (eks ikka kas oli halb öö või mõni muu põhjus). Nüüd enne arstile minekut torkas äkki pähe, et äkitselt see võis olla sellest rohust, mida tarbisin liiga palju, sest see tõmbas niigi madala vererõhu veel alla. Arst kinnitas mu mõtet, et see võib seda tekitada küll. 

Miks see mõte alles nüüd tekkis?

Sellepärast, et ühel hetkel vähendasin tablettide kogust. Seda muidugi arstiga kooskõlas. Peale seda kui olin kogust vähendanud hakkasin tundma end kohe paremini.

Nii hakkasingi 07.05. 2 tabletti võtma (2 nädalat) ja siis proovisin kord nädalas. Nüüd arstil käies ja oma näite näidates ütles (seekord mõõtsin juba 2x päevas), et sul kõik näidud korras ja isegi madalad. Arst arvas, et võime roovida üldse trandate ära jätta, sest hommikune Hjertemagnyl (määrati aprillis ja isegi ei öeldud kaua ma seda võtma pean. Hiljem oma arst ütles, et 35-nda nädalani) peaks ka kõrget rõhku ennetama. Nii olengi juba 01.06. saadik ilma Trandateta olnud ja näidud on nii nagu peavad (thui-thui-thui kiita ei tohi).



Nii kirjutangi, et käin arstil mitte ämmaemanda juures. Ahjaa... oma arst arvas, et kui järgmine kord ka näidud korras, siis võib olla saan ämmaemanda juurde, mis oleks tegelikult väga tore. Miks? Selle lapsega on see algus kuidagi nii hirmus olnud. No ja, mis saaks olla veel toredam kui saaksin minna sama ämmaemanda juurde, kes oli Carolala. 

Kokkuvõtvalt algas selle raseduse tuvastamine minu jaoks nii pingeliselt, et tundsin end väga kehvasti kui arsti uksest välja astusin. Edaspidised visiidid läksid õnneks paremini ja oma arst kinnitas mu mõtet, et nad määrasid mulle liiga rutakalt nii suure koguse rohtu.
Selle tagajärjel pean nüüd igapäevaselt rõhku mõõtma 2x päevas. Jah see on minu ja mu lapse heaolu nimel, aga kui enesetunne ikka hea, siis ei näe vajadust mõõta, aga pean. 

31.05. seisuga on meie väike kõhubeebi (Tita, Beebi):
* 17+4 nädalane, 
* emakapõhja kõrgus 17,
* loote südamelöögid 148-154.
* tunnen ka liigutusi💓 (tegelikult tundsin juba esimesi liigutusi kui oli 15 nädalane).

Nüüd natuke meie nädalavahetusest.

Reede hommik algas toreda sõnumiga, kus meile sooviti ilusat lastekaitsepäeva. 
Veel tegin prooviks kuusevõrsesiirupit. Panin võrsed meega kihiti purki ning jahedasse. Nüüd peab 2 nädalat ootama, et tulemust näha. Juba täna oli seal muutus toimunud. Võrsed ei olnud enam rohelised ning oli ka natuke siirupit. Jääme ootama tulemust, aga nüüd tagasi nädalavahetuse juurde. 

Issi oli meil muidugi taaskord tööl, mis oli natuke kurb, aga sellest hoolimata oli meil väga tore, sest lapsed tulid külla. Sannu ja Kreta pidid mulle ühte asja tooma tulema, aga selle tuleku juures oli veel toredam, et Marcus ehk Maku tuli nendega kaasa. Carola juba mitu aega nõuab mu käest Makut. Ohh seda õnne kui Carola ta lõpuks ära tundis, sest soenguga poisist oli saanud kiilakas, kes kannab nokamütsi. 

Terve nädalavahetus oli tuba nalja, naeru ja kilkeid täis. Küll mängiti palli, ehitati maja, vaadati telekat või elati mängule kaasa. Õueski oli meil nii vahva. Küll joosti ja aeti kassi taga, puhuti võililli, mängiti kulli, kiiguti (nii tore oli kuulata kuidas Makuga ütlesid korda mööda kiiga-kaaga), lõpuks sõime ka jäätist, mis Sannu ja Ketu tõid. Carola käis isegi Makuga poes. 

Ahjaa... Carolale toodi lastekaitsepäeva puhul kingituseks üks värviline jumpsuit ja maasikaid. 
Reede õhtu lõppes meil teleka ees mõnuledes ning niisama jutustades ja naerdes. Nii nagu ikka.

Laupäeva hommik algas meil suhteliselt hilja, sest magasin kuni jaksasin. Peale seda hakkas Sannu meile pannkooke tegema, mis kadusid peale valmimist nagu soojad saiad. 

Ühel hetkel läksid ka Sannu ja Kreta ära, sest neil olid õhtuks omad plaanid. Õnneks Maku jäi veel meile, ning Carolala oli ka huvitavam. 
Õhtu lõppes Jänese baaris musununnu vanematega ja ta onu perega. Istusime niisama ja lobisesime ning sõime Musu ema tehtud pannakaid ning isa tehtud suitsukana, mis oli nii hea, maitsev ja mahlane. Taaskord üks tore päev.

... ja jõudiski kätte pühapäev. See teeb alati natuke kurvaks, sest paratamatult lähevad kõik oma kodudesse, kes on kuskil külas. Nii läks ka Maku. 
Algul pidi küll rongiga minema, aga selgus, et kuskil remont ja nii pidi ema-isa ära ootama, kes tulid ka alles õhtu poole. Selle moega nägin ka õde ja õemeest ning kuulsin natuke uudiseid, mis paneb hindama igat päeva endale kallite inimestega. 



Nüüd ongi õige aeg see postitus lõpetada ühe pildiga, mis tuli mulle ühte testi tehes. Pühapäeva õhtusse oli see nagu kirss tordil. 



Mõne jaoks ei tähenda kirjutatud tekst midagi, aga minu jaoks palju.

Päikest Teile.

Anderi sünd ning suure õe roll

Terekest, Aeg on see, mis käest kipub lendama. Täna juba kaks nädalat ja 1 päev on meie peres uus armastus, kes täidab meie päevi suure r...