Juba nädala pärast...

Sauki,

Täna on lihtsalt selline ilm, mis kutsub kirjutama.
Algatuseks on meil olnud väga toredad ajad, sest oleme puhanud, käinud reisil, sain täita tädi kohustusi, meisterdanud ning lihtsalt olnud ja nautinud seda suve, mis veel järgi on jäänud. 

Hetkel on taustaks tiksumas hea muusika ning kõrval tass kohvi, mis sobib nagu valatult ja Vunksugi, kes toimetab oma mänguasjadega. 

Nii tahangi Teiega jagada hoopis seda kui ärevil ja põnevil olen, ning mis meid juba nädala pärast ees ootab. Tunnen end kui laps, kes on saanud kommi, mida sööb ja naudib.

See oli üle-eelmine nädal 16.08, kui käisime Carolaga ja issiga lasteaias tutvumas nii laste kui ka uute vanematega.
See oli minu jaoks nii põnev, sest ees on ootamas teekond, mis õpetajana on mulle tuttav, aga lapsevanemana võõras ning huvitav. 
Kindlasti saavad need aastad olema ka rasked. Just emotsionaalses mõttes, sest näha oma last, näiteks teiste lastega koos esinemas, on vanemale ääretult suur rõõm ja emotsionaalselt ka kindlasti armas. Või saada mõni kingitus, mis ta ise on teinud ja suutnud seda kuni viimase hetkeni saladuses hoida. Ühesõnaga igas mõttes üks põnev teekond on meid ees ootamas.  

Üle kahe aasta lasteaiast eemal olek on läinud nii kiiresti, et pole arugi saanud, sest päevad saavad nii kiiresti otsa, et ei saa arugi kui juba on õhtu käes.
Kindlasti on olnud need ühed armastust täis päevad, sest näha kasvamas ja sirgumas oma last, on suur kingitus ja rõõm. 

Ja nüüd... Nüüd oma last lasteaeda saates mõtlen, et see oli alles kui koju jäin. Aga ma ei taha sellest kirjutada, vaid hoopis sellest kui elevil olen.

Juba peale seda 16.08. olen mõelnud sellele, mida Vunksule lasteaeda on vaja ning mida veel peab ostma. Tänane päev on möödunud samamoodi lasteaiale mõeldes ning asju üles kirjutades, sest juba järgmise nädala esmaspäeval läheb ta lasteaeda. Jah, juba nädala pärast algab tema teekond lasteaias. 

Tunne on hetkel muidugi selline, et hakkaks ise kuhugi minema. 
Kindlasti meenub Sulle see tunne kui ootasid uut kooliaastat, sest uued kooliasjad ootasid täitmist ning sai neid ikka mitmeid ja mitmeid kordi üle vaadatud, ning mõeldud millisesse tundi millise vihiku võtan. Või proovisid ikka ja jälle uusi riideid. Minul on hetkel sama tunne, aga emana. Olen nii põnevil ja elevil, sest ees on ootamas nii palju uut ja huvitavat. 

Minult on küsitud kas olen selleks valmis, et mu laps läheb lasteaeda?
Jah, olen selleks valmis, ning räägin sellest ka Carolale. Praegu on ta nii põnevil sellest kui talle ütlen, et sa lähed varsti lasteaeda. Kindlasti ei hakka ta seal igapäev käima. Teen talle ikka vabu päevi ka. Aga sellest juba tulevikus.  

Miks ma seda teen, et räägin talle?
Sellega anna talle teada, mis teda ees ootab, ning mis seal tehakse. Hetkel ei ole seda küll tihti teinud aga juba järgmine nädal hakkan talle igapäevaselt rääkima, mis teda ees ootab. Öeldakse küll, et lapsed on väga taibukad, aga kas ta ka sellest kõigest aru saab, mis räägin on iseasi.

Miks räägin? 
Nagu kirjutasin, siis see annab lapsele hea ülevaate sellest, mis teda päeval ees ootab, ning uued asjad ei tule üllatusena. Pluss see, et ta teab, mis päev toob. Jah, vahel võib tulla mõni asi üllatusena, et pole sellest kuulnud. Nii võimegi vanematena ka lapsele öelda kui midagi uut on toimumas, mida mina ka ei tea, siis õpetaja kindlasti räägib sellest. 
Õpetajana ütlen, et lapsele on väga tähtis, et ta teaks, mis teda päeval ees ootab, ning kindlasti peame vanematena lapsele antud lubadustest kinni pidama. 
Lapse jaoks peab saama lasteaed turvaliseks ja mõnusaks kohaks kuhu ta tahab tulla aj minna. Kui iga päev on kõik uus ja laps ei tea, mis teda ees ootab, siis lõppeb see stressi ja trotsiga. Laps ei taha ühel hetkel sinna enam minna, sest ta ei suuda oma emotsioonide ja kõige sellega toime tulla. 

Kuidas end selleks ette valmistan?
See ei ole enam saladus, et ma ei lähe veel see sügis tööle, vaid jään varsti pisikesega koju. See on minu jaoks juba üks suur pluss, sest nii olen iga kell olemas, kui midagi vaja. Jah, issi on ka iga hetk olemas, aga ei taha teda iga väikse asja pärast töölt ära kutsuda.

Peale selle saan olla temaga kodus kui ta peaks haigeks jääma. Ma ei pea muretsema, kes temaga on ja kuidas tal on. 
Hetkel on see alguse asi natuke lihtsam, sest beebsu on veel sündimata ja saan keskenduda sellel, et Carolal läheks uue kesk- ja seltskonnaga harjumine ladusamalt, ning saan jagada ka hellust, mis jääb päeval saamata kui ta seda soovib. 
Eks tulevik muidugi näitab, kuidas see praktikas kõik olema saab. 

Olen ka lahti lasknud mõttest, et lasteaed on üks vastik ja paha koht, kus peaks kogu aeg oma last kontrollima, sest Jumal teab, mis temaga seal juhtuda võib jne.
Meie vanematena peame suutma "lahti lasta" oma lastest, ning harjuma mõttega, et tal on seal ääretult tore ja vahva, ning see on sama tore ja vahva koht, kus saab teistega koos mängida. Mitte kogu aeg muretsema. 

Õpetajana ütlen ka, et kohanemine läheb kiiremini ja valutumalt, kui suudetakse "lapsest lahti" lasta ja talle räägitakse kui ägeda kohaga on tegu. 
Selles osas olen mina end juba ette valmistanud ja olen valmis, et ta läheb sinna sõpru saama ja sotsialiseeruma ning õppima ja uusi kogemusi saama, mida mina ei suuda tallekodus pakkuda. Näiteks võimlemis- ja laulutunnid, pidudeks õppimine, ühesed jalutus- või õppekäigud jne. 

See on ka üks põhjus miks me ta juba kaheselt lasteaeda panen. Ta saab lihtsalt kodusest keskkonnast natuke eemale ning õpib enda vanustega arvestama. 

Peale selle, et ta läheb juba järgmine esmaspäev lasteaeda on meil tulemas ka Vunksu sünnipäev. Ühesõnaga üks emotsionaalne nädal on tuleb, sest ootamas on nii palju uut ja huvitavat. 
Eks sellest kõigest juba järgmine kord.

Nüüd ongi õige aeg oma väike mõtisklus lõpetada ning teha lõplikult valmis üks pooleli olev karbike beebipoisile. Päris esimene magnetiga karp, mille valmis saamist ja tagasisidet juba väga ootan. 
Ehk saan selle karbi valmimise algusest lõpuni ka Teieni tuua. Luba on selleks olemas, aga kas Teid mu armsad lugejad huvitab, kuidas valmib üks karp?

Päikest ja kohtumiseni.