Eile oli mul viimane tööpäev lasteaias. Tänasest jäin juba puhkusele ja peale seda tuleb dekreet otsa. Selline pikk puhkus enne meie nunnu sündi.
Eile oli see päev kui käisime nunnuga ämmaemanda juures. Peab tunnistama, et ikka palju on neid õndsas olekus naisi.
Pean lihtsalt kirjutama ühest mõttest, mis mind ämmaka ukse taga tabas. Enne meid läks üks naine, ilma punuta, ämmaemanda juurde. Mõtlesin kohe enda peale, kui ma esimest korda ämmakat külastasin, olin ju sel hetkel veel ilma kõhuta. Samas nägin enda kõrval naist, kellel oli juba mõnus kõhuke. Nii tabasingi end mõttelt, et olen varsti samasuguse kõhukesega, nagu see naine seal. Nüüd vaatasingi vastupidist pilti. Minul on kõhuke aga sellel naisel veel ei olnud. Ühesõnaga selline tore võrdlusmoment tekkis mul peas enne ämmaka juurde minemist.
Ämmaka juures läks meil hästi. Kõik asjad ja analüüsid olid korras. Esimest korda katsus ta, mis asendis meie nunnu hetkel on. Minu jaoks oli võõras, et ta nii tugevasti kõhule vajutas. Ise hoian, kaitsen seda iga kõksu eest hinge hinnaga, aga tema lihtsalt surus. Sellest hoolimata tundsin end hästi, sest ämmakas teab, mis ta teeb.
Südamelöökide otsimine ja kuulmine ei läinud seekord nii ladusalt kui eelmine. Paha asendi tõttu oli neid raske fikseeritud. Lõpuks see siiski õnnestus. Nunnu süda lõi 141-147* minutis.
Ämmaka juures käidud läksime härraga Roccasse sööma. Kõht head ja paremat täis läksime väikesele šopingule. Tahtsin raseda lühkareid või seelikut vaadata. Õnneks läks õnneks ja sain mõlemad. Luban, et rohkem ma ühtegi raseda asja ei osta :).
Asjad ostetud läksime korra sotkasse, et diivanit vaadata. Taaskord läks hästi. Saime endale ka uue nurgadiivani, mis saabus juba täna. Hetkel istungi sellel ja kirjutan postitust.
Selle ei olnud veel meie šoping lõppenud. Mõtlesime, kui me juba siin oleme, siis lähme vaatame nunnule vankrit.
Peab tunnistama, et valikut oli, aga mitte midagi sellist, mis oleks meeldinud. Õnneks ei lasknud me sellest pead norgu, sest aega veel on.
Õnnelikuks ja rõõmsaks tegi meid hoopis see, et neid beebide asju vaadates ja katsudes tekkis tunne, et varsti ongi meie nunnu juba meiega.
Kas meil on ostetus juba midagi nunnule? Aus vastus, et ei ole. Miks? Aega veel on. Kuna ma nüüd puhkusel ka, siis hakkame tasapisi muretsema. Kingituseks oleme asju küll saanud, aga sellest tahan teha ühe eraldi postituse. Pisut kannatust.
Pean tunnistama, et eilne päev oli natuke kurb, aga samas rõõmus. Õnnepisarad suudeti ikka laste ja rühma meeskonna poolt valla keerata.
Esmaspäevgi oli sama kurb ja rõõmus. Olin sel päeval õhtul tööl ja veetsin lastega mõnusalt aega. Lapsed kutsusid mind lindude emaks. Miks ma lindude ema olen? Mul oli sall õue kaasa võetud, et kui külm hakkab, siis panen peale. Nii oligi mul vahepeal jahe ja panin salli ümber. Nii pugeski üks laps mulle kaissu ja ütles, et sa oled nagu lindude ema, sest sall meenutab tiibu ja sa ootad beebit, nagu emad ikka ootavad (ise samal ajal mu kõhukest silitades). Väga tore ja armas oli kuulata, et olen parim õpetaja.
Neid ilusaid ja siiraid sõnu kuulsin veel viimastel päevadel.
Nüüd lõpetuseks mõned pildid:
Nüüd aga head ööd ja järgmise korrani,
Marve
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar