Nüüdseks olen end natuke kogunud ja panen kirja mõned mõtted meie möödunud kurvast nädalast.
Etteruttavalt olgu öeldud, et ma ei hakka kogu protsessist kirjutama, vaid peatun mõningastel asjadel.
Eelmine pühapäev oli see kurb päev kui sain teada, et minu isa on nüüdsest taevas ingel. Esmaspäev kulus meil ennekõike telefoniga rääkimisele, teisipäeval käisime Saaremaal asju ajamas, kolmapäeval vallas, neljapäeval veel viimased toimetused, reedel viimase sängi kaevamine ning laupäev sängi asetamine.
Minu eesmärk ei ole selle postitusega saada meeletut kaastunnet või haletsust. Ennekõike tahan anda tagasisidet selle kohta, kuidas ma kõige sellega hakkama sain, oma õndsas olekus.
Eelmisel nädalal küsiti minu käest korduvalt, kuidas ma end tunnen ning kuidas mul läheb. Tean, et seda küsiti ka minu lähedastelt.
Nüüd vastangi Teile. Ma suutsin jääda kogu selle loo juures väga rahulikuks. Kuidas? Eks see ka, et olen kahe eest mitte ühe, ning ma ei saa teha muud kui ajada asju nii, nagu ma suudan. Kindlasti oli suureks asjaks see, et kõik kulges nii nagu planeeritud. Paar ahastavat hetke küll oli, aga needki said ületatud. Suureks asjaks oli minu jaoks see, et ette ei tulnud ühtegi üllatavat momenti. Kõik kulges kuni viimase päevani nii nagu organiseeritud.
Pole vist õige öelda aga minu jalge alla oli kindel tee, mida mööda ma käisin, sest kõik "kurvid, käänud, kivid jne" olid mul teada. Muidugi andsin endast nii palju kui suutsin. Loomulikult lõppesid asjaajamised minu jaoks teatud kella ajal. Õhtul enne magamaminekut ei tegelenud ma enam ühegi asjaga. Kui mingi teema ka jutuks tuli, siis ma ei tegelenud sellega, sest juhe oli nii koos ja lahendust poleks nagu nii tulnud. Ju olin päeval teinud nii palju kui suutsin ja jaksasin.
Vast see oligi kõige võti, kuidas ma suutsin rahulikuks jääda ja kogu looga toime tulla.
Loodan, et nüüd said vastused kõik need inimesed, kes ei julgenud või ei tahtnud küsida, kuidas ma end tundsin või kuidas hakkama sain.
Kokkuvõtvalt hästi, sest kõik kulges nii nagu olime organiseerinud.
Siinkohal panen sellele kurvale päevale punkti. Enne pean ütlema suurimad tänud oma härrale, emale, vennale ning lähedastele, kes olid mulle suureks toeks. Üksi ei oleks ma kindlasti nii tubli olnud.
Nüüd rõõmsamate toonide juurde. Meil käis külas Hiiumaa õepoeg Oliver. Eks natuke paha aeg aga saime hakkama.
Sellest hoolimata sai üheskoos ka aega veedetud.
Esmaspäeval oli härra nii tubli, et nad käisid Olluga koos ratastega sõitmas, mängisid palli ja tegid veel huvitavaid asju.
Teisipäeval käisime Saaremaal. Asjad aetud olid kõhud juba tühjad. Üheskoos sai väike rämpstoidu ring tehtud. Kõhud täis hakkasime koju tagasi sõitma. Enne sadamasse jõudmist käisime Kaali kraatrit vaatamas. Peale seda jätkus sõit sadama poole. Muhus tahtsime veel jaanalinde ning sebra vaatama minna. Aga jah... kokkuvõtvalt oleksime sinna ikka kopsaka summa jätnud. Nii otsustasimegi, et seekord ei lähe.
Toimekas päev lõppes sellega, et viisin härra ja Ollu bussi peale. Enne koju jõudmist oli neil vaja muidugi Statolist hot dog võtta, millega end täis mökerdati.
Sellega meenub kohe ka üks nali. Antsul oli käed täis ja ta ei saanud turvavööd kuidagi kinni panna, mille peale Oliver tagant: ,,Ment sõitis just mööda, pane vöö tagumiku alla" :).
Kolmapäeval käisid musununnu ja Oliver porgandiga sõitmas. Nad tutvusid Toompeaga ning käisid Pika Hermani torni juures. Rongisõit oli poisi jaoks väga tore kogemus, sest nägi kui kiiresti see liikus ning saipiiluda ruumidesse kuhu tavaliselt ei saa :).
Neljapäev oli meil õepoja ja tädi päev. Hommikusöök söödud, pesud pestud ning sõit võis alata. Ollule ma ei rääkinud, mis meid ees ootab. Kõigepealt käisime Andri juures "Ottis ja Matildas" söömas. Peale seda läksime Lohusalu, Keila joale, poodi ning Karjakülla lennukit vaatama. Keila joal sõime magustoiduks pannkooke jäätisega. Poest ostsime kolm pakki krõpsu, et õhtul lauamängude kõrvale näksida. Karjakülas saime lennukisse ka sisse, mis oli väga tore ja lahe.
Kätte jõudiski reede. Hommikusöök söödud, Ollu riided kokku pakitud ja sõit maale võis alata, sest Ollu läks koju. Tore autosõidu aeg oli, sest poiss rääkis väga tarka ning arukat juttu. Kohe oli aru saada, et tegu on juba suure poisiga.
Õhtul käisin ka rallit vaatamas, mis Nigulas toimus. Ilm oli ainult väga külm ja vihmane.
Laupäev kulges oma rada...
Pühapäev kulges aga aiamaa lainel. Üheskoos emmega rohisime ning nokitsesime aiamaal. Vennaga sai üks lillekast kokku lastud ning emmega lilledki sisse istutatud. Väike grillgi käis kõige selle juurde. Õhtul koju sõites mööda vana Haapsalu mnt nägime põtra koos põnniga ning jänest. Lõpuks koju jõudes olin läbi nagu läti raha.
Lõpetuseks mõned pildid:
Vot selline oli meie möödunud nädal.
Uus nädal tõotab äge tulema, sest lõpuks saab minna telkima. Sellest aga juba järgmine kord.
Ilusat algavat nädalat,
Marve.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar