Süütundest

Sauki. 

Täna on taaskord nii sompus ja vastik ilma, ning miski ei tõmba kodust välja. Nii püüangi natuke pühadest kirjutada, mida on juba nii paljud blogijad teinud, ning teevad veel tänagi. Nii, et võin väikese hilinemisega kirjutada küll. Juba etteruttavalt, et tuleb väga põnev lugemine, sest meil olid väga vahvad jõulud olenemata sellest, et teistsugused kui eelnevad aastad. 

Enne seda veel üks postitus sellest, miks inimesed ei täida seda mida lubavad, ning hüppavad viimasel minutil alt ära. Mina olen seda tüüpi inimene, kui ma midagi kellelegi luban, siis täidan selle. Juhul kui ei tule mingeid asju ette. Kui olen ikka teisele inimesele midagi lubanud ja ei saa seda mingil põhjusel täita, annan talle sellest teada. Mitte nii, et luban ja siis kaon 7 tuule poole, ning ei anna endast märku. 

Minu meelest on see alatu tegu, ning minu silmis kaotab see inimene igati oma mainet. 

Peale selle, et sa teed oma lubaduse mitte täitmisega liiga iseendale (kui sul on olemas süütunne, siis sa tunned ennast kehvasti), teed sa väga palju liiga hoopis teisele inimesele. Tema on sinuga arvestanud ja loodab Sinu peale, aga siis lendab kõik äkki vastu taevast, ning lubaja ei tunne mingeid süümekaid alt ära hüppamise pärast. 

Vot sellised inimesed on need, kes ajavad mul harja punaseks, ning endast välja. Leian, et sellised inimesed on kohusetundetud. Jah on erandeid, et mingil põhjusel ei saa endast märku anda või on midagi juhtunud, aga kui sul kõik korras ja ei suvatse endast lihtsalt märku anda või leiad plaksust, et oi ma unustasin või pidin äkki tööle minema või olen nii väsinud, et ei viitsi tulla... Võtab sõnatuks ja paneb imestama. 
Uskumatu, et ilmas on olemas selliseid inimesi. Ise arvestamata sellega, mida teeb sellega teisele inimesele. Aga jah, nii suur kui on Issanda loomaaed on ka maailm. Siin leidub igasugu sulelisi ja karvalisi. 

Sellest hoolimata suudame end koguda, mis sest et enne seda oleme nutnud ühe korraliku peatäie, ning tundnud ennast väga kehvasti. 

Nii otsustasimegi eile teha ühe väikese veini õhtu, et end koguda ja akusid laadida. Vahel on see väga hea, sest teine seltskond ja muud jutud kompenseerivad lüüasaamise, vahel ei aita ka see. Vahel on vaja aega, palju aega, et lüüasaamisest üle saada. 
Õnneks eilne õhtu täitis oma eesmärgi. Igas mõttes. 

Nüüd kribinal krabinal vana juurde ja siis koju tagasi jõulupostitust kirjutama.
Nii, et täna on veel ühte postitust oodata.