Jaanuar on juba täie hooga käima läinud... õues on lihtsalt nii vihmased ilmad, et kole kohe. Nii ongi õige aeg korraks arvuti taha istuda ja end natuke kiita.
Vahel tuleb seda ka ise teha, sest see annab indu, motivatsiooni ja kõike muud veel juurde.
Alustuseks ei ole ma juba aastaid andnud omale mingeid uusaasta lubadusi. Pigem olen seadnud mõned eesmärgid. See aasta said neid juba hulka rohkem kirja kui eelmine aasta, mis on ka igati tore ja vahva. Kas kõik saavad ka täidetud??? Seda näitab aeg.
Üheks eesmärgiks oli, et hakkan käima tublisti trennis, mis aasta lõpus haigestumise tõttu jäi väga nadiks. Seda enam, et see tuuakse põhimõtteliselt koju kätte.
Mõeldud, tehtud, sest kuu alguses olin kohe nii tubli, et ostsin zumba trenni kuukaardi. Nii on motivatsioon ka suurem, et pean ikka minema, sest olen selle eest juba maksnud. Juba see mõte ning mõte sellest, et saab toast välja ja end natuke liigutada, annab palju juurde.
Jah, teleka ees diivanil on ka mega hea olla, aga kui end ikka toast välja ajan ja trennis ära käin ning koju tagasi naasen... see tunne on ikka hea, sest olen saanud võitu "ei viitsist". Võidutunne, hea enesetunne ja hetk endale kaaluvad selle "ei viitsi" ikka 100ga üle.
Ma ei taha küll puudutada väga eelmist aastat, aga see hetk kui sain endasse süstida selle pisiku, et hakkan kas või korra nädalas trennis käima on saanud väga suureks motivaatoriks.
Ei taha küll midagi ära sõnuda, aga praegu olen ikka nii tubli olnud, et vean end ikka 2-3 korda trenni.
Ma ei aja taga mingeid numbreid, et pean saama sinna kaalu või siit ja siit ilusaks või peenikeseks. Ei, see ei ole mu eesmärk. Minu eesmärk on saada natuke toast välja. Kuhu ma sihin? Ma sihin sinna, et olen hakanud armastama seda hetke ja aega, mis ma saan veeta ainult endale. Jah, laste kõrvalt on seda kohati võib olla väga raske võtta, aga seda peab tegema. Seda peab tegema koostöös oma perega. Sul peab olema toetav tugi, kes on nõus sulle andma selle hetke. Minul on vedanud, sest mul on see tugi olemas.
Jah, ma armastan ka seda aega endale kui saan rahus nikerdada ja nokitseda käsitööd. See on minu loominguline pool, mida ma ka väga armastan. Mulle meeldib ka see aeg kui saan olla arvuti taga ja panna kirja oma mõtteid.
Nüüd olen hakanud armastama ja hindama ka seda aega kui saan olla kas või tunnikese lastest eemal. Jah, ma mõtlen ikka neile, et kuidas neil läheb või mis teevad. Samas suudan end kõigest sellest kodusest melust välja lülitada ja keskenduda ainult endale. See mõjub nii värskendavalt nii kehale, meelele kui ka mõtlemisele. Koju tagasi tulles on lapsed ja mees kohe palju armsamad ja nunnumad.
Olen vist "vanusega" lolliks läinud, aga nüüd ma lõpuks tunnen, et mul on vaja seda hetke, et saada natuke päris üksi toast välja ja päris oma aega.
Minu suureks plussiks on, et mul kõrval on suurte tähtedega ÜKS MEGA ÄGE MEES, kes toetab minu valikuid ja mõtteid. Ta on nii tubli issi, kes saab kõigega ilusti hakkama. Isegi kui ma peaks mingil põhjusel mõlemad lapsed temaga koju jätma, siis saan seda teha rahus, sest ta saab ideaalselt hakkama.
Suureks plussiks on ka see, et meie pudinad on juba piisavalt suured, tublid ja asjalikud, kes otseselt meist ei sõltu. Peaasi, et kõht täis, pepu ja riided kuivad ning tunnevad end turvaliselt. Saate aru küll mida ma öelda tahan.
Selleks, et jõuda sinna trennide maailma ning hakata sellest rohkem huvituma ning huvi tundma, on üks väga suur põhjus.
Saades teada, et olemas oht, et võin kaotada veel ühe lähedase inimese oli suur pauk. See pani veel rohkem hindama oma tervist ja heaolu.
See pauk mõjus ikka nii, et mul oli söömise ees tohutu hirm. Hirm midagi suhu panna oli kohutav. Külmikus oli süüa omajagu, aga ma ei julgenud midagi süüa. Käisin külmikus kordi ja kordi, aga ei julgenud midagi suhu panna. Parim "söök" halvas mõttes olid vesi ja kohv. Hirm teha endale kuidagi toiduga liiga oli õudne. See oli üks igati õudne aeg, mis on tänaseks päevaks õnneks stabiliseerinud.
Kunagi ehk vaatan sellele ajale veel tagasi ja jagan seda teiega, aga täna ma ei taha sellest kirjutada, vaid hoopis sellest, kuidas olen õppinud rohkem ja rohkem armastama aega endale.
Tavaliselt olen ikka julge pealehakkaja, aga zumba trennis olen pigem seal tagapool, sest avastan alles seda maailma ning kardan eksida. Jah, eksimine on inimlik ja me kõik eksime või susserdame seal, sest sammud lähevad sassi. Oma heaolu saamiseks ning mõttele "tahan veel trenni tulla" kobisin pigem sinna tahapoole. Nii saan ilusti kaasa teha ja kui susserdama hakkan või lausa seisan, siis see ei paista kohe silma. Algaja mõtted, noh.
Selle nädala esmaspäeval oli aga esimest korda olukord, kus pidin välja astuma oma mugavustsoonist ja liikuma natuke ettepoole nii, et minu seljataha jäid veel trennilised. Nii oli ka eile, mis ei tekitanud nii suurt ärevust, sest tegime trenni lihastele. Esmaspäeval... oii... see tunne oli ikka natuke närvesööv. Kui eksin, siis näevad ja ei tea, mida nad minust nüüd mõtlevad.
Usun, et sellist tunnet on tundnud kõik algajad nagu mina. Nüüd pidin selle tunde maha suruma ja see tunne isegi meeldis mulle. Ma isegi naersin enda üle, sest mul omal oli nii naljakas, et ma seal susserdasin ja isegi jäin seisma. Mõtlesin isegi, et suva mida mõtlevad. Ma teengi nii nagu oskan, suudan ning kui ma iseennast selle susserdamise sees hästi tunnen, siis see ongi okei. Enda üle tuleb ka osata naerda ja anda aru, et teen nii nagu oskan, suudan, jaksan, aga samas annan endast parima. See ongi aeg ja hetk ainult minule.
Ilmselget olen ma ka aina rõõmsam ja rõõmsam, et need tantsud hakkavad mulle juba meelde jääma ning susserdamist tuleb juba natuke vähem. Nagu öeldakse harjutamine teeb meistriks.
Igatahes ma olen ääretult rõõmus enda üle, sest olen suutnud võtta aega endale ja seda täitsa südamerahuga.
Nüüd ongi õige aeg sellele postitusele punkt panna ning teha Carolaga natuke kunsti.
Päikest,
Marve.
 |
| Sellest trennist alates olen leidnud endas motivatsiooni, et käia tublisti trennis ning leida seda aega endale. |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar