Juba homme

Kell on juba parasjagu palju, et juba teki alla sättida, et homsele päevale vastu minna. 

Homne päev on igas mõttes suur muutus. Seda ei juhtu just kõigis peredes, et lasteaeda läheb kogu pere. Nii meie perel just homme on. Mina lähen üle pika aja tööle, sest märkamatult on aeg juba seal maal, et peab minema. Olen selles osas ikka natuke ärevil ja põnevil, sest nii suur muutus igas mõttes. Võtta vastu oma päris esimesed pisikesed ja hakata neid “oma käe järgi voolima”, see on ikka igas mõttes katsumus. Just suure pausi tõttu. 

Õnneks ümbritsevad mind nii vahvad ja toetavad ning innustavad inimesed, kes süstivad minusse palju positiivsust ja usku, et saan hakkama. Kindlasti ka saan aga pisike hirm on ikka hinges. 

Päris esimesed ja tillud pudinad ning kõik muu uudne veel sinna juurde...see on miskit, mis tekitab natuke põnevust ja ärevust. Aga ma saan hakkama, sest kõik mis ei tapa teeb tugevaks.

Peale kõige selle, et minul toimuvad suured muutused, toimuvad ka meie peres. Meie vennake läheb lasteaeda. Juba? Jah, juba. Aeg on ikka lennanud. Alles ta ju sündis ja juba on aeg nii kaugel. 

Kott on meil juba pakitud ning riided valitud, et hommikul ei kulutaks sellele aega.

Homsest hakkame siis kogu perega seda teed käima. Homme ja teisipäeval oleme isegi kõik koos majas, sest Carola läheb oma rühma, mina oma ja issi koos vennaga, venna rühma. Saab olema põnev, sest see on meie poja päris esimene oma õpetajatega. Kokkusaamise päeva ma sellesse arvestusse ei loe, sest homme läheb ta juba oma asjadega.

Samas ma ka pabistan juba palju ette, et kuidas kõik saama hakkab ja nii. Olen endale öelnud ja püüan ka nii mõelda, et ette pole vaja muretseda ja kõik loksub paika. Usun, et nii ka on. Samas on muretsemine ka loomulik, sest need on suured muutused meie perele. 

Aga me oleme emad ja muretsemegi, mis on igati normaalne, sest me oleme EMAD. 

Nüüd aga ärevus hinges tudule, et homsele päevale reipalt vastu minna. 

Kui mahti ja aega saan, siis kirjutan ka kuidas meil see esimene päev päriselt möödus. Samas ma kardan seda meie kõigi pärast, sest osati on see ju päris uus etapp ja kogemus meie peres.

Usk, lootus ja positiivsus on olemas, et asi läheb valutu ja ma muretsen natuke liiga palju. 

Mõnusat und.