Lõpuks värvisin ära ka laste jalgratta, et issi saaks selle lõpuks kokku panna. Täna õnnestuski see kokku saada ja lapsed said teha juba esimesed kiiremad.
Carola oli vaja saada ka pisikesele tukule, sest tal läheb väsimusest tuju kohe eriti kehvaks.
Peale uinakut käisime ka külas ja lõpuks oligi kell juba nii kaugel, et lapsed pessu, tuttu ning ise ka. Nii see päev läbi sai ja õhtul hilja enam ei jaksanud sellega tegeleda.
Ühesõnaga see eilne päev oli nii tore ja vahva, et polnudki mahti arvutit lahti teha, et veel mõned pildid juurde lisada.
Olen need postitused kohe täitsa, täitsa hilja kirjutanud ning järgmisel päeval üle vaadanud, lõpetanud ja avalikustanud. Enamik töö teen ära telos ning arvutist lisan veel mõned toredad ja õnnestunud pildid.
Tänase ehk siis eile alustatud postituse algus sündis, siis kui Carola magas oma pisikest unekest. Lõpuni ei jõudnudki selle kirjutamisega, sest omal vajus ka silm kinni. Ikka juhtub, onju.
Nüüd, siis lõpuks selle viimase puhkuse päeva juurde.
Nagu ma eelmise postituse lõpus kirjutasin, siis meie hommik hotellis algas vara. Äratus oli juba 08.00 ajal, et meil kõigil oleks aega rahus ärgata, sest 09.00 oli meil broneeritud hommikusöök.
Hommikusöök ise oli väga rikkalik. Lastele oleks magustoiduks võinud olla mõni puuvili aga poonid hulle, et seda polnud. Sõime kõhud ilusti täis, et viimasele päevale vastu minna. Taaskord ilma plaanideta. Nii tore on saada tagasisidet, et oleme teinud õigesti, et pole midagi plaaninud, sest need ongi kõige toredamad. Pean selle väitega nõustuma, sest nii ongi kõige vahvam ja toredam. Olen oma aja ja kõige muu peremees.
Söödud oli aeg toas asjad pakkida ja lahkuda. Ahjaa maksime selle toa eest 79€, mis oli igati seda hinda väärt. Võib olla mõne arvates natuke kallis ja poleks seda hinda maksnud aga... Seda enam, et hommikusöök neljale oli ka selle hinna sees. Ilma selleta oleksime saanud küll natuke odavamalt aga oleks pidanud kuhugi ikka sööma minema. Selle raha eest saime aga korraliku hommikusöögi ja kohvi. Usun, et nii odavalt me poleks küll kogu peret ära söötnud. Olime ju ikkagi puhkusel ja puhkus selleks ongi, et lasta end vahel ka natuke poputada.
Meie hotelli all oli ka üks suur pere pood. Seal oleks saanud tõesti kõik riide. Seal oli naistele, lastele, meestele- riideid, pesu, jalatseid, susse, mütse, sokke jne. Ühesõnaga kõike. Sain sealt Carolale ühe ilusa kleidikese, mida saab kanda oma neljandal sünnipäeval. Sain lastele ka 5 paar sokke ning ilusa kullast käeketi. See oli käel nii ilus ja samas natuke tugevam ka, et ei peaks kohe parandusse viima. Ühesõnaga üks selline pood, kus saad vajadusel kõike ja mina sain veel ilusa keti.
Poes ringi jalutades avastasime ühel hetkel, et väljas sadas 100ga vihma. Lausa tuiskas. Ohh...pagan, mis me nüüd teeme?
Mul oli plaan, et täna läheks lastega sinna mänguväljakule mängima, mis oli seal lähedal mere ääres. Kuna eile olime ikka parajalt väsinud ja juba pestud ning tubased riided seljas, siis ei hakanud enam kuhugi õue minema. Oleks vist ikka pidanud, sest seda vihma lihtsalt kallas ning kõik asjad olid märjad. Carola oli muidugi väga õnnetu (eks ma ise ka), et ei saanud sinna mängima. Nuttis ja ikka palus, et läheksime. Kuna sadu oli ikka tugev, siis ei hakanudki minema. Kurb oli teda vaadata aga teha polnud midagi. Sinna vihma kätte ma neid ja ennast viima ei hakanud.
Plaan kas lähme nüüd kohe koju, sest sinna onju ka pikk maa sõita või minna enne seda veel kuhugi? Läbirääkimised issiga viisid meid teise plaani juurde ja nii sõitsimegi Elistvere loomaaeda. Me küll eelmine aasta käisime seal aga kui juba seal kandis oleme, siis miks mitte minna.
Plaan paigas, et lähme sinna oli ka aeg seda Carolale öelda, et teha ta tuju natuke rõõmsamaks. Õnneks see ka toimis ja ta läks natuke rõõmsamaks.
Kohe meenub üks seik enne sinna jõudmist. Usun, et nii mõnigi on saanud teel olles või millestki mööda minnes või sõites tünga. Ühesõnaga...teel Elistvere poole jäi mulle silma üks puu, mille all oli karu ja karust natuke edasi puu otsas inimene. See kõik oli lihtsalt nii ehedalt tehtud, et palusin issil auto ringi keerata, et seda kaema minna. Nii ta tegi. Meil samal ajal mõlemal selline väike ärevus ka, et mida???!!! Ots ringi keeratud ja sinna tagasi mindud saime aru, et see ongi nii tehtud. Mõnest küljest pagan, et selline asi siin aga teisest küljest jumal tänatud, et pole päris.
Üks selline omamoodi seik ka teel olles.
Saime ikka korralikult tünga.
 |
| Teel Elistvere poole jäi silma selline tore vaatepilt. Loodus on ikka imeline. |
Elistverre jõudes sadas ikka veel vihma. Ootasime natuke autos, et sadu väheneks ning saaks lastele vihmakad selga. Õnneks hakkas sadu natuke vähenema ja saimegi lastele kombed selga ja kummikud jalga.
Perepilet sinna maksis 6,40€. Minu meelest täitsa okei hind.
Nägime seal oravaid, karu, põtru, kitsi jne. Kõige toredam ka ägedam oli ka see, et nägime ilvest. Jaa, meil õnnestus näha ilvest. Nägime teda küll algul tukkumas aga ühel hetkel ajas ta end püsti ja vaatas isegi natuke minu poole ning heitis uuesti magama. See tunne teda näha oli lihtsalt nii äge. Näha midagi oma silmaga, mida enne näinud pole, on ikka äge.
Peale selle, et sinna loomaaeda jõudes läks ilm ilusaks ja päike tuli ka välja, siis see ilves oli kohe kirss tordil.
 |
| Kvaliteet jätab soovida aga see hetk on pildil |
Karuke pakkus palju huvi meie lastele. Venna ikka hüüdis “Mõmmi, mõmmi”! Käisime teda ikka kordi ja kordi vaatamas. Tore, et see lastele meeldis.
Loomad vaadatud oli aeg süüa ka jäätist. Ei saanud kohe ilma selleta.
Jäätised söödus käisime veel korra mõmmiku juures, kes mässas seal mingi pakukese lõhkumisega. Lastel vaatamist kui palju.
Lõpuks oli aeg hakata kodu poole sättima. Mõtlesime, et äkki jääme Paide, Rapla või Kohil kuhugi aga ei leidnud miskit head ja nii tulimegi koju. Seda küll peatustega aga suund siiski koju.
Esimene peatus oli enne kodu oli Paides. Käisime seal paaris poes aga miskit sellist ahaa efekti tekitavat me ei leidnud. Vaatasime küll miskit lastele aga sama saan ma siit meie poodidest ka.
Poodides käidud läksime vaatama Ordulinnust. Jalutasime seal natuke ja vaatasime neid varemeid aga ka miskit suurt seal teha polnud.
Torni me ka 20€ eest ei läinud, sest lapsed ei oleks sellest kõigest nagu nii aru saanud. Las natuke kasvavad küll siis saame sinna ka minna.
Õnneks oli seal lähedal üks mänguväljak, kus lapsed said natuke mängida ja kiikuda.
Teel tagasi auto juurde tekkis meil Musununnuga üks ja sama mõte. Nüüd kimame Rapla poole ja lähme sinna Meie pubisse sööma. Nii tegimegi. ~25€ sai kogu pere korralikult söönuks. Igaüks sai valida omale sellise prae nagu soovis. Vahel harva võib neid häid friikaid ka lubada, mida kodus ei saa. Vennakese eest otsustasime ainult ise.
Kõhud täis oligi lõpuks aeg koju liikuda. Lapsed põõnasid terve tee autos ning meie issiga nautisime vaikust ja rahu.
18.44 olime maja ees ning kilomeetreid sai maha sõidetud 926,6. Ikka paras ports.
Need pikad kilomeetrid sõitis maha meie tubli issi. Carola küll vahepeal küsis, et kes täna sõidab ja isegi tahtis vahepeal, et emme sõidaks.
Oleme mega supper õnnelikud, et meie pisikesed tublid matkalised pidasid selle seikluse ilusti vastu. Meie tubli tütar käis suurema osa ise oma pisikeste jalakestega. Jaa, ka tema oli vahepeal väsinud ja ei jaksanud aga utsitades ja motiveerides kõndis ikka lõpuni. Lihtsalt üks mega tubli tüdruk. Vennake on veel tillu ja ta väsibki ära aga ta oli sama tubli.
Ma olen ääretult õnnelik, et mul on selline vahva pere. Mul on tohutult vedanud oma Musununnuga, kes on valmis igale poole minema. Varsti, varsti kui lapsed kasvavad, siis hakkame ka küsima kuhu nemad tahaksid minna. See aeg ei ole ka enam kaugel.
Lõpetuseks tahan öelda, et olge julged ja minge oma pisikestega reisile. Nad võivad teid igas mõttes üllatada. Aeg, mis on perega veedetud on lihtsalt parim.
Oleme oma tütre suust kuulnud juba kordi ja kordi lauset “ Teeme seda kõike koos perega”. Teate see tunne...see tunne seda tema suust kuulda on lihtsalt nii äge. Ma ei oska seda emotsiooni edasi anda... kuuldes miskit, mida ise väärtustad oma pisikese järglase suust... see kõik on lihtsalt miskit nii võimast. See on sama väärtusega kui hommikul ärgates tuleb laps su kaissu ja ütleb: "Emme, kodus on väga hea olla". See on miski, mis teeb südamele pai.
Lõpp kisub veits käest ära aga see pisike asi on jagamist väärt. Õnne pidavat ju peituma väikestes asjades.
Vot selline vahva ja mitte planeerimata reis oli meil perega.
Päikest ja ilusat pühapäeva.
Varsti, varsti ka uus postitus meie muudest tegemistest
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar