Meie kolmanda päeva hommik algas suhteliselt hilja. Leppisime Musununnuga kokku, et magame nii kaua kui magame, sest oleme siiski puhkusel. Seda enam, et magama jäime ka võrreldes teiste öödega suhteliselt hilja. Lapsed magasid ka õnneks kaua ja nii ärkasimegi ca 10.15 ajal.
Musununnu ajas end juba natuke enne seda telgist välja. Lapsedki tahtsid minna vaatama, mis issi õues teeb aga kahsjsnsjsjsnns (tahaks kohe ropendada) seal oli mingi mega suur koer (nagu hundikas). Issi ütles küll, et ta on sõbralik ja nii... aga ikkagi. Kunagi ei tea kuidas võõras koer võib käituda. Kartsin laste pärast ikka omajagu, et äkki ikka teeb neile miskit. Kartsin tohutult, et äkki hammustab neid või hüppab peale. Õnneks issi sõna ta kuulas ja tema sõnul oli ka selline sõbralik. Kohe kui issi talle midagi ütles oli ta vagusi ja vaikne. Minu suureks õnneks.
Koju ta muidugi ei läinud ja nii ta siis seal oli ja ei liikunud kuhugi. Jäi veel pärast meid ka sinna.
Hakkasin siis lapsi ükshaaval riide panema ja neid telgist välja laskma. Muidugi nad olid ikka natuke hirmul ka, sest see koer oli ikka suur ja samas tahtis nendega mängida. Muidugi seda ei juhtunud, sest ma ei lubanud neid koera juurde ning issist kaugemale ei tohtinud ka minna. Õnneks nad olidki ilusti laua ääres ja sõid.
Lapsed riides ja õues ning läksin ka kaema millise koeraga tegu ja mis ilm meid ootab. Ohh seda vaatepilti.
Musununnul juba õnneks vesi kees, et kohvi teha ning tõi alla ka külmakasti ja vaatas juba lastele midagi hommikusöögiks.
Tatsasin seal natuke ringi ja ütlesin, et peame hakkama kohe kähku asju kokku panema enne kui vihma saame. Hakkasingi kähku telgi sisu kokku panema, mis on tavaliselt minu ülesanne. Kui Musununnu paneb telgi püsti ja võtab lõpuks maha ka, siis pesade tegemine ja koristamine on minu ülesanne.
Kogu sisu koos hakkasin neid venna vankri panema, et oleks parem üles viia. Jaa noo pagan...esiteks see koer kogu aeg sabas ja nimme hakkaski üleval juba natuke tibama. Lappasin veel kiirelt autos asjad nii enam-vähem kokku, et teised asjad ka ilusti ära mahuksid. Asjad, mis katusele suusakasse pidid minema olid ka autos, sest ei tahtnud, et see seest märjaks saaks. Ühesõnaga kiirelt, kiirelt lappasin asjad paika, et alt veel asju tuua, et need päris märjaks ei saaks.
Nojaa... pagan see koer oli ikka siin. Nii kui alla jõudsin, nii ta mulle vastu jooksis. Jälle seisin ja ootasin kuniks ta mu üle nuusutas ja siis eemale läks. Enne ei saanud ega julgenud ka edasi toimetada. Pärast tagumikust tükk väljas ka veel. Kas just nii hull oleks olnud aga parem karta kui kahetseda.
Kimasime nii ikka kordi ja kordi, et asjad suuremast vihmast päästa.
Lapsed olid õnneks kombedes ja nosisid hommikusööki, mis issi nendele enne vihmakest oli valmis pannud.
Minu kohustuslik pool tehtud oli issi kiire ja kärme ning võttis telgi maha, et see väga märjaks ei saaks. Õnneks õnnestus tal see suhteliselt kuivalt kokku saada.
Samal ajal kui ta seda suusakasse pani jooksin mina aga üles alla, et muud asjad ära tuua, sest sadu läks ikka juba tugevamaks. Enne seda kui kogu laagri kokku saime tõime lapsed ka autosse varju. Võtsime need märjad kombed ja kummikud ära ning nii nad meid seal ootasid.
Lõpuks oli kogu laager koos ja autos ning meie sõit Võru poole võis alata.
Autosse minnes ootas meid ees aga tore aroom 😁. Ei jäänud muud üle kui otsisime ühe kausikese ja natuke jahedat vett, sest soe vesi oli veel kohvi veest alles, mida issi polnud veel mingil põhjusel ära visanud. Nii saimegi õnneks leige veega venna pepu ära pesta. See asi ka tehtud oligi aeg lõpuks liikuda.
Istusime veel natuke aega enne autos, et vaadata kuhu me siis täna lähme, sest otsest plaani meil ju polnud.
Otsustasime minna vaatama Piusa koopaid, kus ma ei ole kunagi käinud. Musununnu küll oli aga ka kunagi ammu aega tagasi.
Enne seda käisime veel korra Võru Alko1000, sest sealt saab sellist huvitavat kraami. Ma ei pea silmas alkot vaid ka muid asju. Meil oli ring juba peaaegu tehtud kui riiulite vahelt tuli üks “Tere”. Selleks osutus Andri õde. Nii, siis trehvasimegi Andri peret, kes olid ka puhkusel ning saime natuke muljetada, kus käinud ja kuhu lähevad, kuidas läinud.
Poes käidud ja asjad aetud võtsimegi suuna koobaste poole. Kuna ma seal kordagi käinud ei olnud ja seal pool juba olime, siis miks mitte minna vaatama. Eks kodus olles korra vaatasin ka neid, et võiks minna vaatama aga plaanis ei olnud. Tahtsime minna ka Viljandit avastama aga sinna ei jõudnudki.
Minu ootused koobaste juures olid natuke suuremad kui ees olev vaatepilt. Jah, seal on ilus liivane ja puha ning papi eest mine vaata aga seda, mida tahad. Ühesõnaga see ei olnud midagi nii suurt ja väga ahaa efekti tekitav nagu ma arvasin.
Nüüd on vähemalt käidud ja nähtud.
Üks pisike koobas õnnestus meil leida aga suuremat küll mitte. Võib olla loodus ja kõik muu on oma töö teinud, et neid seal nii vähe.
Kuna meie päev oli veninud juba üsna pikaks peale koobaste juures käimist, mängimist ja söömist, siis otsustasime võtta viimaseks ööks midagi, mis ei ole telk.
Kuna vihma sadas ikka usinalt (Võru poole liikudes), siis ma ei tea kuidas aga ühel hetkel oli mul bookingus ees Mustvee majutus. Vaatasin ja arutasin issiga, mis teeme? Kas lähme või mitte? Otsustasime minna.
Koobaste juurest oli sinna ikka päris pikk maa sõita... Kui vahepeal mõtlesime, et tühistame ja vaatame kuhugi lähemale midagi, siis lõpuks otsustasime selle broneeringu kasuks, et me pole seal lihtsalt käinud ja nüüd lähme. Jumal teab, millal veel siia kanti satume.
Nii veetsimegi öö Mustvees Ankru hotellis. Kohale jõudsime sinna natuke enne 18.00.
Võti käes ja toa number teada läksimegi pudinatega üles, et vaadata milline on meie tuba.
Tuba ise oli selline tilluke ja kolme voodiga ning vannitoaga. Selline pisike ja mõnus, mis sobis meile kõigile.
Eriti hea oli veel see, et voodid saime omavahel kokku lükata. Nii saigi meie kolmest eraldi voodist lõpuks üks suur mõnus pesa, kus kogu pere sai vabalt ja muretult magada. Uni oli ikka magusam kui mesi.
Lapsed nautisid ka seda toas olemise aega. Käisime kõik ilusti pesus ja panime puhtad riided ning tšillisime niisama.
Ühel hetkel mängisime juba märkamatult padjasõda, mis pakkus kõigile palju nalja ja naeru. Lapsed susserdasid seal omavahel mängida. Kord kapis, siis põrandal, siis voodis, siis akna peal autosid uurides ja kelle kuulamas, mis iga täis tund lõi. Oli näha, et lapsed tundsid end hästi ja nautisid 100ga.
Aeg läks seal ikka nii kiiresti. Lõpuks olime ikka nii kutud, et ma ei kuulnud isegi seda kui issi ja venna magama jäid. Meie Carolaga uinusime päris kiiresti. Kuna ta minu kõrval magas, siis kuulsin ainult ta nohinat.
Terve see puhkuse aeg oli kuidagi nii, et Carola oli minu lähedal ja kaisus ning Ander issi juures.
Öö ise möödus mõnusalt, vaikselt, rahulikult ning ilma vihmata. Magasime nagu notid. Isegi lahtine aken ei häirinud.
Uue päeva hommik algas meil juba üsna vara ja seda äratuse peale aga sellest kõigest juba homme, sest ees on uus päev ja uued seiklused.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar