Teise päeva hommik algas meil ka mõnusalt vara. Samas mitte väga vara aga samas parajalt hommikul, et päev on veel igas mõttes pikk.
10.40ks olime juba ilusti autos ning kogu laager koos ja sõit võis alata. Lapsed olid juba natuke söönud aga meie veel mitte, sest ei tahtnud. Nad ei ole meil kahjuks ka hommiku sööjad. Nad peavad korralikult üles ärkama enne kui süüa tahavad. Natuke pistsid küll miskit hamba alla aga see polnud veel päris hommikusöök. Leppisime issiga kokku, et vaatame ühe koha, kus saame hommikust süüa ja kohvitada.
Ahjaa...veel üks vahva seik sellest hommikust. Kas Teil on nii olnud, et kuskil prügikasti kõrval näete miskit asja või juppi, mida teil on just vaja? Olgu see, siis mingi tooli, vankri, ratta või jummal teab, mis varuosa.
Meil läks siin hiljuti varikatuse üks osa katki ja näe voilaa just selline katus (metallist konstruktsioon) oli just ära visatus. Me ei jätnud seda juhust kasutamata ning issi läks ja krudis sealt selle vajaliku jupi küljest ära. Algul tundus natuke imelik seda teha aga kui jupp on just sobib, siis miks mitte seda võtta. Meie võtsime ja nüüd saame oma katusealuse kiiremini ja muretult korda. Taaskasutus, mis muu.
Prügikasti peatus tehtud :) oli aeg edasi liikuda.
Meie selle hommikune esimene peatus oli Ainažis, kus tegime kohustusliku Läti piiri pildi.
Pisike peatus tehtud ja Carolale räägitud kus oleme oli aeg edasi sõita kuni järgmise peatuseni.
Olgu mainitud, et ükski asi ei ole meil selles päevas planeeritud. Nagu ka eile ja kõik järgnevad päevad. Liikusime tasa ja targu ning vaatasime kuidas lapsed jaksavad.
Meie järgmine peatus oli Salacgrivas lauku teritorijali ehk mere ääres. Selline väike parkla, kus saab jalga puhata.
Kuna lapsed väga söönud polnud, siis tegime pisikese hommikusöögi ja kohvi pausi. Samal ajal kui lastega mere äärde läksime pani issi vee keema ja vaatas kaasas olevast külmakastist miskit kiirelt süüa.
Mere ääres käidud, kohvi valmis, lapsed söönud oli aeg asjad autosse tagasi pakkida ja edasi liikuda.
Autod pakkusid ikka palju elevust, sest Carola küsis ikka kordi ja kordi, mis on nende autode nimed. Nii me siis issiga kordamööda vastasime, mis olid nende nimed.
Mõte ja idee minna Sigulda sai ka täidetud, sest see oli meie järgmine peatus. Kui venna jäi vahepeal magama ja kohale jõudes ikka veel magas, siis meie issi ja Carolaga jalutasime väikese ringikese keskväljakul, kus oli väike purskkaev.
Seal kaart väike tiir tehtud ja kaart vaadatud sõitsime Sigulda vahel ringi kuniks parkisime auto ühte parklasse.
Sealt edasi liikusime vankriga Sigulda parki, kus olid sellised vahvad kepikestega, mis tähistasid erinevaid maid. Leidsime üles ka meie riigi oma, millele oli kirjutatud Eesti Keila. Kepikesed vaadatud ning mõned pildid tehtud liikusime tagasi, et minna vaatama Tarzani parki.
Enne seda parki oli kuulda tümpsu, mis lapsi tõmbas. Selleks kohaks osutus liblikamaja, mida kõik koos külastasime. Kokku maksime selle eest 10€ ning suureks plussiks veel see, et saime sinna sisse minna veel teist korda. See maja oli selline pisike ja hästi soe (31,2 kraadi näitas üks kraad nurgas) ning paljude liblikate ja taimedega.
Veel võis seal näha kilpkonna, kalu, linnukesi. Carola sõnul oli kilpkonna nimeks Kilbu, sest ta on seda Peppas näinud.
Meie õnneks oli seal lähedal ka vaateratas, mille eest maksime 5€ ning saime sõita kaks ringi. Carolale see väga meeldis ja ega vennakenegi alla jäänud. Avastas et seda ratast saab keskel oleva rattakesega keerutada ning nii hüüdis seal ikka kordi ja kordi "Keelu, keelu". Nii, et temal oli selle rattakesega seal tegemist küll ja veel ning muud polnudki vaja.
Ringid sõidetud otsustasin minna koos Carolaga sinna liblikamajja tagasi, et saaksime koos natuke aega veeta. Nii me, siis püüdsime seal neid liblikaid ja isegi ühte linnukest, kes mitte ei olnud nõus ta käele maanduma. Minu juustes maandus aga üks ilus suur sinine liblikas, kes sama kiirelt ka jalga lasi. Elevust pakkus taaskord see pisike kilpkonn, kes seal vees mulistas.
Mälestuseks ostsime ka ühe magneti, mille valisime koos Carolaga välja.
Nüüd oli aeg minna ja üles otsida issi ja venna, kes läksid auto juurde, mis asus köisraudtee lähedal parklas.
Seekord me sellega sõitmas ei läinud, sest see just saabus ning kahe hetke pärast oli see juba turiste täis ja vuras minema. Kuna lapsed olid sellest kuumast ka natuke kurnatud ning väsinud, siis nad ei kannatanud seal väga oodata. Venna muutus ka juba nii virilaks ja miski ei sobinud talle. Nutvate ja karjuvate lastega ei tahtnud me sinna ammugi minna. Kunagi kui sinna uuesti satume, siis sõidame sellega kindlasti.
Lastele ostsime sealt lähedalt putkakesest aga mälestuseks Sigulda kepikesed. Seal oli neid igas hinnas aga meie võtsime sellised väiksemad, mis maksid 1,50€. Liblika magneti eest maksime sama palju.
Lapsed autos oli plaan veel natuke Sigulda vahel sõita, sest issi tahtis vaadata bobirada. Teel sinna jäi meile silma ka pood, kus saime ka õhtuks miskit süüa vaadata. Poes käidud võtsime esialgse suuna Valmiera poole, et õhtuks Eesti tagasi jõuda ning sinna ööbimine vaadata.
Teel sinna jäi meile aga silma üks koobas, mis kohe kutsus vaatama. Lapsed olid külla juba väsinud aga seda märki, et me sinna ei lähe, ei olnud nende silmis näha. Carolale pakkus eriti huvi veel see, et ostsin talle poest ühe pisikese taskulambi, millega ta sai uurida koobast ning olla pisike uurija. Vennake oli väsinud, sest tahtis olla süles ning ei olnud nõus ise käima. Koopa juures küll natuke tatsas aga seda ka kahjuks vähe.
Kes on seal käinud, siis teab, et seal on üks mega pikk trepp. Kirjade järgi on seda lausa 280meetrit.
Alla minnes võtsin mina venna ja issi Carola, et mõlema jaoks oleks võrdsus. Nii läksingi selg ees trepist alla samal ajal venna süles. Mul oli lihtsalt nii kergem ja lihtsam. Olen seda taktikat juba Carola ajal kasutanud ja nüüd vennaga ka. Mõni vaatas võib olla imelikult aga minu jaoks oli nii hea ja mugav. Issi ja Carola sammusid ikka õigesti alla ja seda omas tempos.
Alla jõudes olime ikka väsinud aga samas rõõmsad, sest niiii palju astmeid sai ära astutud.
Prügikasti peatus tehtud :) oli aeg edasi liikuda.
Meie selle hommikune esimene peatus oli Ainažis, kus tegime kohustusliku Läti piiri pildi.
Pisike peatus tehtud ja Carolale räägitud kus oleme oli aeg edasi sõita kuni järgmise peatuseni.
Olgu mainitud, et ükski asi ei ole meil selles päevas planeeritud. Nagu ka eile ja kõik järgnevad päevad. Liikusime tasa ja targu ning vaatasime kuidas lapsed jaksavad.
Meie järgmine peatus oli Salacgrivas lauku teritorijali ehk mere ääres. Selline väike parkla, kus saab jalga puhata.
Kuna lapsed väga söönud polnud, siis tegime pisikese hommikusöögi ja kohvi pausi. Samal ajal kui lastega mere äärde läksime pani issi vee keema ja vaatas kaasas olevast külmakastist miskit kiirelt süüa.
Mere ääres käidud, kohvi valmis, lapsed söönud oli aeg asjad autosse tagasi pakkida ja edasi liikuda.
Meie juhuslik peatus oli Krimuldas, kus nägime selliseid vahvaid autosid, mille peale pidime kohe seisma jääma ja neid vaatama.
Autod pakkusid ikka palju elevust, sest Carola küsis ikka kordi ja kordi, mis on nende autode nimed. Nii me siis issiga kordamööda vastasime, mis olid nende nimed.
Mõte ja idee minna Sigulda sai ka täidetud, sest see oli meie järgmine peatus. Kui venna jäi vahepeal magama ja kohale jõudes ikka veel magas, siis meie issi ja Carolaga jalutasime väikese ringikese keskväljakul, kus oli väike purskkaev.
Seal kaart väike tiir tehtud ja kaart vaadatud sõitsime Sigulda vahel ringi kuniks parkisime auto ühte parklasse.
Sealt edasi liikusime vankriga Sigulda parki, kus olid sellised vahvad kepikestega, mis tähistasid erinevaid maid. Leidsime üles ka meie riigi oma, millele oli kirjutatud Eesti Keila. Kepikesed vaadatud ning mõned pildid tehtud liikusime tagasi, et minna vaatama Tarzani parki.
Enne seda parki oli kuulda tümpsu, mis lapsi tõmbas. Selleks kohaks osutus liblikamaja, mida kõik koos külastasime. Kokku maksime selle eest 10€ ning suureks plussiks veel see, et saime sinna sisse minna veel teist korda. See maja oli selline pisike ja hästi soe (31,2 kraadi näitas üks kraad nurgas) ning paljude liblikate ja taimedega.
Veel võis seal näha kilpkonna, kalu, linnukesi. Carola sõnul oli kilpkonna nimeks Kilbu, sest ta on seda Peppas näinud.
Seal tiirud tehtud suundusime edasi seal lähedal olevasse Tarzan seiklusparki. Sinna me seekord ei läinud, sest lapsed on veel natuke tillud. Kuna olime selle ülemises otsas, siis ei hakanud sellepärast ka alla minema, et Carola saaks, näiteks batuudil hüpata, mida ta väga tahtis. Ühesõnaga laseme lastel natuke kasvada ja küll, siis avastame seda parki ka.
Meie õnneks oli seal lähedal ka vaateratas, mille eest maksime 5€ ning saime sõita kaks ringi. Carolale see väga meeldis ja ega vennakenegi alla jäänud. Avastas et seda ratast saab keskel oleva rattakesega keerutada ning nii hüüdis seal ikka kordi ja kordi "Keelu, keelu". Nii, et temal oli selle rattakesega seal tegemist küll ja veel ning muud polnudki vaja.
Ringid sõidetud otsustasin minna koos Carolaga sinna liblikamajja tagasi, et saaksime koos natuke aega veeta. Nii me, siis püüdsime seal neid liblikaid ja isegi ühte linnukest, kes mitte ei olnud nõus ta käele maanduma. Minu juustes maandus aga üks ilus suur sinine liblikas, kes sama kiirelt ka jalga lasi. Elevust pakkus taaskord see pisike kilpkonn, kes seal vees mulistas.
Mälestuseks ostsime ka ühe magneti, mille valisime koos Carolaga välja.
Nüüd oli aeg minna ja üles otsida issi ja venna, kes läksid auto juurde, mis asus köisraudtee lähedal parklas.
Seekord me sellega sõitmas ei läinud, sest see just saabus ning kahe hetke pärast oli see juba turiste täis ja vuras minema. Kuna lapsed olid sellest kuumast ka natuke kurnatud ning väsinud, siis nad ei kannatanud seal väga oodata. Venna muutus ka juba nii virilaks ja miski ei sobinud talle. Nutvate ja karjuvate lastega ei tahtnud me sinna ammugi minna. Kunagi kui sinna uuesti satume, siis sõidame sellega kindlasti.
Lastele ostsime sealt lähedalt putkakesest aga mälestuseks Sigulda kepikesed. Seal oli neid igas hinnas aga meie võtsime sellised väiksemad, mis maksid 1,50€. Liblika magneti eest maksime sama palju.
Lapsed autos oli plaan veel natuke Sigulda vahel sõita, sest issi tahtis vaadata bobirada. Teel sinna jäi meile silma ka pood, kus saime ka õhtuks miskit süüa vaadata. Poes käidud võtsime esialgse suuna Valmiera poole, et õhtuks Eesti tagasi jõuda ning sinna ööbimine vaadata.
Teel sinna jäi meile aga silma üks koobas, mis kohe kutsus vaatama. Lapsed olid külla juba väsinud aga seda märki, et me sinna ei lähe, ei olnud nende silmis näha. Carolale pakkus eriti huvi veel see, et ostsin talle poest ühe pisikese taskulambi, millega ta sai uurida koobast ning olla pisike uurija. Vennake oli väsinud, sest tahtis olla süles ning ei olnud nõus ise käima. Koopa juures küll natuke tatsas aga seda ka kahjuks vähe.
Kes on seal käinud, siis teab, et seal on üks mega pikk trepp. Kirjade järgi on seda lausa 280meetrit.
Nüüd tuleb üks eriti vahva koht, sest meie Carola oli see tubli, kes läks aina edasi ja edasi kuni võiduka lõpuni. Mina talle ikka vahepeal, et ootame issit ja vennat ka või lähme alla tagasi, sest meil on veel nii palju minna ja alla on ka vaja tulla. Tema mulle “ Emme, see ei ole minu eesmärk”. Mul jäi suu kohe lahti ja samas natuke itsitasin ka ja mõtlesin, et olgu peale. Kui see ei ole sinu eesmärk, siis lähme edasi. Samas ütlesin korra veel, et äkki lähme ikka alla tagasi või ootame issit ja vennat ka. Selle peale vastas sama ja kimas aina edasi ja edasi. Kuniks olimegi lõpus. Üles jõudes oli meil ikka toss väljas. Minul, sest Carola kimas päris kiiresti treppidelt üles ning issi tassis vennat süles, kes ei olnud enam nõus poolel maal tagasi alla minema. Ühesõnaga lapsed võtsid meist nii palju kui said. Heas mõttes.
Alla minnes võtsin mina venna ja issi Carola, et mõlema jaoks oleks võrdsus. Nii läksingi selg ees trepist alla samal ajal venna süles. Mul oli lihtsalt nii kergem ja lihtsam. Olen seda taktikat juba Carola ajal kasutanud ja nüüd vennaga ka. Mõni vaatas võib olla imelikult aga minu jaoks oli nii hea ja mugav. Issi ja Carola sammusid ikka õigesti alla ja seda omas tempos.
Alla jõudes olime ikka väsinud aga samas rõõmsad, sest niiii palju astmeid sai ära astutud.
Parkimise eest 2,50€ makstud ja nüüd oli lõpuks aeg hakata Eesti poole sõitma, et vaadata ööbimine.
Me ei tahtnud Lätti jääda, sest esiteks see ei olnud meil plaanis ja teiseks tahtsime kolmanda päeva ikka Eestis veeta.
Nüüd sättisid lapsed end magama ja meie sõitsime issiga rahus ja vaikuses ning nosisime salaja kommi.
Eesti piiril ehk Valgas ärkasid lapsed üles. Nüüd oli meie suund Karula järve RMK alale, mis oli meile kõige lähemal ja piltide järgi tundus ilus koht.
Eesti piiril ehk Valgas ärkasid lapsed üles. Nüüd oli meie suund Karula järve RMK alale, mis oli meile kõige lähemal ja piltide järgi tundus ilus koht.
Kohale jõudes olime aga veits kahtlevad, sest see asus nii mäe all. Asjade vedimiseks pidime ikka kordi ja kordi mäest üles ja alla ronima.
Kas hakkame vaatama uut kohta? See mõte oli meil täitsa peas. Vaadates, siis kus on lähim uus koht... Otsustasime, et ei lähe. Koht ise oli hästi kaldus, mis (viis isegi ennast igas mõttes tasakaalust välja) oli häiriv aga samas korralik wc, kuivad puud, grillkoht, järv, prügikast ja vaikus. Otsustasime jääda sinna.
Asjade tassimiseks oli parim asi venna vanker. Asjad sisse ja alla ning tühjalt uuesti üles ja asjadega uuesti alla.
Telk koos ja pesad valmis hakkaski puhkus. Tegime süüa ja nautisime vaadet järvele.
Ühel hetkel tuli sinna üks paat koos isa ja pojaga, kes käisid kalal. Jutustasime nendega natuke kuniks neil asjad koos ja üles viidud.
Kõht täis, pesad korras, siis oli plaan ujuma minna, et päevane higi maha saaks. Kell oli küll juba hiline ja väljas juba jahedam, siis lapsed olid kohe eriti kurvad, et nad ka vette ei saanud. Carola lausa nuttis.
Mina vees ja kui siis hakkas mingi hirmus jutt. Meie juurde sõitsid kolm jalgratturit. Vaatasid seal miskit ja arutasid, et kuhu edasi ja nii. Mina, siis ikka veel vees ja nendega jutustamas. Nii ma siis seal olin ja vaatasin kuidas nad ratastega üles sõidavad. Nende kolme eesmärk oli ikka rattaga lõpuni välja sõita. Nii nad, siis seal sõitsid kuniks tulid kõik korraga uuesti alla ja sai lõpuks üles välja. Kui ikka siht silma ees, siis seda tuleb täita, onju. Kutid läinud sain ma ka lõpuks ujuma :).
Tiirud mõlemal ujutud ja soojalt riidesse pandud oli aeg lihtsalt olla. Istusime tule ääres soojas, tegime vahukommi ning nautisime puhkust.
Pimedamal ajal said lapsed mängida oma taskulampidega ning olla pisikesed jaaniussikesed. Ühel hetkel uurisime juba taevas tähti. Ikka uuesti ja uuesti neid lugedes. Lõpuks saime üle 10ne neid kokku.
22.30 ajal hakkasime end ka lõpuks telki sättima, sest päevased toimetused olid meidki ära väsitanud.
Öö ise möödus väga rahulikult ja vaikselt. Kui välja arvata see, et mingil hetkel käisid ühed inglased ujumas, mis mind üles ehmatas. Teiseks oli mul ka natuke külm. Õnneks oli meil pleede ka kaasas, mis sain peale panna. Poputasin veel lapsi ka ja panin neile ka neid peale, et külm ei oleks. Õnneks olid nad soojad ja kuskilt ei paistnud, et neil oleks olnud külm.
Muidu oli öö vihmatu ja rahulik.
Vot selline vahva ja tore Eest-Läti-Eesti päev oli meil.
Homme juba uus postitus meie uuest päevast ja uutest seiklustest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar