Palun peatage see rong... ma tahan maha

Hei, hei.

Päike paistab ja ilmakesed on ka juba natuke kevadisemad. Vahel on jälle nagu talv, sest lumi, lörts tuleb maha ja siis on õues jälle mega külm ja vastik.  

Ühesõnaga selline hüplik on see värk siin meil. Sama tunnen ka mina, et need viimased paar kuud on meil siin olnud täiega tõusude ja mõõnade aeg. 

Nüüd on vaikselt tunne, et enam ei jaksa. Väsimus ja väikene kurnatus on mind kinni püüdnud. Trennitades saan küll akusid laadida aga ikka jääb midagi puudu.

Üks mure ühe, teine teise ja kolmas kolmanda pärast, mis teevad ka ühe tugeva maatüdruku nõrgaks. Väikesed murekesed oma laste pärast on ikka need, mis teevad emasid nõrgaks. Nii ka mind, sest ma olen ju kahe pisikese päkapiku ema. Topelt rõõm ja topelt mure ka.

Viimasel ajal on "merre valatud ikka tonnide kaupa pisaraid" ning kulunud on ka omajagu närve. Püüan säilitada küll rahu ja olla rahulik aga kuskil maal on ikkagi mingid piirid.

Pluss see paganama codiv, mis meid siin ka kinni püüdis ja rajalt maha tõmbas. Sellega seoses on meil igapäevaselt mureke nii enda kui ka lähedaste pärast, sest see paganamas "piilub" ikka veel iga nurga taga. 

See paganamas on mind sisimas ikka korralikult söönud ja laastanud, sest kui mängu tulevad lapsed, siis võtavad kõiksugused asjad hoopis teistsugused mõõtmed ja tähendused. Aeg mil sa ei saa isegi arstile enne kui pole teinud testi on ikka haige. Iga väiksem asi, mis lapsel on "määritakse kohe covidi pähe" ei ole ka normaalne. Meil on ikka muid haigusi ka. Jaa, see on üks teema, mis mind tahtmatult laastab. Eriti kui see on seotud minu lähedastega ja lastega. Testi aja panemine oma lapsele on ikka õudne. Jah, see on kõik tema huvides ja nii aga emale mõjub see ikkagi laastavalt. Õnneks oli see kõik selleks, et perearsti vastuvõtule saaks ja õnneks oli see ka negatiivne.  

Pühapäeval teel maale ema juurde tabas mind ühel hetkel selline kurbus, sest sõitsin sinna üksi. Carolal on tuulerõuged ja solidaarsusest jätsin koju ka vennakese. Nii sõitsingi "uhkes" üksinduses. Taustaks muusika ja peas oma mõtted. Elu lastega onju pigem möll ja trall mitte vaikus. Jaa nii ma siis seilasin seal oma mõtetes ja ühel hetkel tundsin kuidas enam ei jaksa, sest seda jura, mis viimasel ajal olnud... on ikka paganama palju. Sel hetkel tundsin, et keegi võiks nüüd selle näiliku rongi peatada ja paluda mul järgmises peatuses väljuda, et lasta sellel "jural ära minna" ning astuda uuele ja paremale.

Siiralt loodan, et varsti, varsti saabub päris kevad, mis toob mõnusa sooja ja päikese, mis pruunistaks põski ning viib minema igasugused murelikud mõtted, millele hetkel mõtlen.

Õnneks nendes jurades päevades on alati ka killuke päikest, mis toob naeratuse suule ja teeb hingele pai. Minu igapäevane moto on, et isegi kui on hästi, hästi halb päev, siis selles on alati ka killuke päikest. Olgu selleks Musununnu toetav õlg või sõna, soe kallistus. Laste musid, kallistused või südamest öeldud sõnad. Tuju teeb ka heaks sõbranna toetav sõna, kes kuulab, toetab ja mõistab. Kõik ei ole sel päeval üdini must. Elu tõusude ja mõõnadega on selleks, et õppida, hinnata ja väärtustada teatud olukordi. 

Vahepeal heegeldasin omale ka ühe peapaela, et kõrvad soojas hoida ning mõtted mujal hoida.

Nüüd on aeg sellele emotsiooni pealt kirjutatud postitusele punkt panna, sest meie päkapikud ärkasid, kes soovivad tähelepanu. 

Päikest.