Ei teagi, kust otsast peale hakata, aga olen päris pikalt oma blogist eemal olnud.
Olen hakanud mõndasid postitusi kirjutama, aga mitte ei jõua nendega lõpuni.
Ühel hetkel ehk ikka jõuan.
Ikka ja jälle on vaja kuhugi lipata või midagi teha. Kuigi samas, kes keelab korra toolile istuda ja kirjutada. Keegi, aga praegu on emotsionaalselt ja vaimselt raske aeg. Jah, ma ei ole kunagi virisenud, et olen väsinud või ei saa millegagi hakkama. Ei tee seda ka seekord, sest elu on siiski lill ja kõik on ületatav.
Aga kõik päevad ei ole vennad.
Miks mul siiski natuke raske hetkel?
Meie 8 kuusel maragaratil tulevad hambad. Ööd on kehvad ning lühikesed ja see halastamatu nutt. Oeh.
Nunnul on uni silmis, aga valu, jonn ei lase magama jääda.
Nii istusimegi eile ala 00.30 üleval, sest piiga ei saanud magama jääda. Terve öö magas meie kaisus, et mul oleks natuke kergem teda kaissu võtta kui jonn tuleb. No ja eks lähedus aitab ka kaasa lapse heaolule.
Hetk tagasi oli sama trall. Uni on silmis aga magama ei jää. Oeh.
Hea, et issil on vabad päevad. Peale selle, et ööd on kehvad, on ta meil ka varajane ärkaja. Täna oli juba 07.30 üleval ja jäigi üles.
Hommikul, õigemini lõunal, oli uni taaskord silmas aga enne magama ei jäänud kui vankri sai. Jah, vanemaks olemine ei ole kerge, kui hambad tulevad.
Peame selle aja lihtsalt üle elama.
Muidu on meiega kõik hästi. Nädalavahetusel ootab meid ees reis Rootsi. Saab ehk natuke akusid laadida. Loodan, et hammaste tulek tipsut nohuseks ei tee ning vanemaid hulluke ei aja.
Püüan nüüd natuke tublim olla ja oma toimetustest rohkem kirjutada, sest kirjutada on palju.
Tean, et olen lubanud mitmeid postitusi, aga lapse kõrvalt on seda aega kohati kuidagi keeruline leida. Seda enam, et ta on meil juba selline maragratt kellel peab kogu aeg sabas olema.
Nüüdsek sauki ja olge tublid.
 |
| Aiamaal saab ka kõhuli olla |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar