Olen mõelnud mitmeid postitusi jagada, aga nii kui arvuti taha istun ja neid kirjutama hakkan pean need mingil põhjusel pooleli jätma. Nii ongi pooleli Vunksu sünnipäeva ja käsitöö teemaline postitus.
Ehk jõuan ka need mingi aeg valmis kirjutada.
Täna tahan kirjutada hoopis sellest, millised on minu hirmud.
See ei ole enam ammu saladus, et meie perre sünnib varsti, varsti pisike vennake/pojake. Nüüd juba suhteliselt viimases lõpus hakkavad ilmnema mõningased hirmud, millele ma ei ole ennem nii suurt tähelepanu pööranud.
Minu käest on ikka küsitud, kuidas ma ennast tunnen ja kas ma natuke kardan ka. Olen siiani vastanud, et kõik on hästi ja karta pole midagi, kuid nüüd...
See oli üleeile öösel, kus olime Andriga hulluks minemas. Jah, ta ei näidanud seda väga välja, aga sain aru, et ühel hetkel lendas temalgi "kaas" pealt minema. Tema, kes ta on üks vana rahu ise, aga jah...
Mis, siis õigupoolest juhtus?
Tegelikult ei olnud see midagi nii hullu, aga sel hetkel sai mõistus lihtsalt otsa... Piiga võttis lihtsalt kätte ja hakkas keset ööd nutma. See ei olnudki nagu nutt, vaid pigem jonn. Muudkui lasi: ,,Emme opatii, emme opatii!". Võtsin ta sülle, siis oma kaissu, siis püüdsin temaga rääkida, mis lahti, aga tulutult. Tema muudkui "Emme opatii ja emme opatii". Issit ei tunnistanud mitte grammigi. Ainult emme ja emme.
Lõpuks tundsin, et ma ei jaksa seda enam kuulata ja tõusin voodist püsti ning jätsin ta korraks issiga, et kaheks hetkeks sellest eemale saada. See tegi aga asja tema jaoks veel hullemaks. Muidugi ka minu jaoks, sest see pisarateta nutt läks veel hullemaks, mida oli veel raskem maha rahustada.
Ma ei läinud ära mitte sellepärast, et ei hooli temast, vaid lihtsalt seda kõike sai minu jaoks liiga palju. Nii tundsin, et pean hetkeks end sellest välja lülitama, ning parim moodus oli korraks teise tuppa minna.
Nagu kirjutasin, siis selle aja jooksul läks nutt (ilma pisarateta) hullemaks, ning ta oli end veel rohkem üles kütnud. Võib olla mõtles, et emme läkski nüüd ära. Ega me ju näe sinna pisikesse peakesse. Umbes 1,5 - 2 tundi jonni ja rahulolematust lõppes sellega, et istusin voodil rätsepaistes, tema minu süles ning kiigutasin teda. Lõpuks jäi isegi magama.
Selleks hetkeks olin mina muidugi juba nii kurnatud, sest nii suure kõhuga ja lapsega, kellele miski ei sobinud, ning lõpuks püüdes säilitada ka rahu, oli paras katsumus.
Sel hetkel kui ta lõpuks magama jäi ja mina voodi sain heita mõtlesin, kuidas oleks olukord olnud praegu kahe lapsega?
Olen püüdnud Musununnut säästa, et ta ei peaks öösel väga Vunksuga tegelema, et saaks hommikuks ilusti välja puhata. Jah, oleme küll mõlemad võrdsed lapsevanemad, aga mõtlen ka temale. Muidugi kui palun tal minna, siis ta ei ütle, et mine ise ma pean homme tööle minema.
Muidugi on ka suureks miinuseks, et tema ei saa lõuna ajal pikutada, kui tahaks. Minul on see võimalus, aga olemas kui Vunksut tuttu panen. Jah, kohati tunnen ka süümekaid, et Musununnu rabab tööd ja mina lihtsalt magan.
Kui see teema meil jutuks tuleb, siis saab minust aru, ning lohutab mind.
Sellest ööst tulenevalt tahtsingi kirjutada, millised hirmud on mul viimasel ajal tekkinud?
* kas ja kuidas harjub Vunksu vennakesega,
* kas Vunksu võtab teda kui pereliiget mitte konkurenti, kes tahab temalt tema emme ja issi ära võtta,
* kas lasteaias käimine saab peale vennakese sündi unistuseks,
* kas sealt on oodata suuremat tagasilööki käimise ja olemise osas,
* kas on oodata veel mingeid tagasilööke, millele ma ei oska praegu isegi mõelda,
* kas ja kuidas suudame Musununnuga tagada Vunksule piisavalt tähelepanu ja lähedust,
* kas Vunksu lepib issi lähedusega kui ma ei saa hetkel temaga tegeleda,
* kuidas Vunksu käituma hakkab kui saab aru, et mul ei pruugi alati kohe tema jaoks aega olla kui ta seda tahab,
* kas suudan jääda rahulikuks kui mind ei jätku kahele (tahan teha Vunksule ikka vabu päevi ka lasteaiast),
* kuidas suudame ise uue elukorraldusega harjuda?
Jah, mulle on korduvalt öeldud, et olen nii tubli ja hakkaja, ning saan kõigega ilusti hakkama. Aga praegusel hetkel tunnen end natuke ebakindlalt, sest kaks väikest last, kes sõltuvad igal hetkel oma vanematest, on ikka paras katsumus.
Jah, Carola on väga tubli ja asjalik laps, aga me ei tea, kuidas talle mõjub vennakese sünd.
Sisimas tunnen, et midagi hullu ei ole tulemas, aga midagi ikka. Eks seda näitab aeg kas sisetunne peab paika või mitte.
Õnneks tahab Vunksu minna hea meelega lasteaeda, aga mis saab peale vennakese sündi? Oeh... ei taha sellele mõelda, aga paratamatult rändavad mõtted sinna.
Seda enam, et see lõpp läheneb kuidagi nii kiiresti. Kui Vunksuga muudkui ootasin ja ootasin, et millal kõik, siis hetkel tunnen, kuidas saaksin sündimise aega veel pikendada. Tean, et ei saa seda teha, aga jah... hetkel tunnen, et kõike saab kuidagi liiga palju.
Eks see meeleolu kõikumine võib tulla kuufaasist või lihtsalt rasedusest.
Kuid selle aja jooksul ei ole kordagi kahetsenud beebsu tulekut ja Carola lasteaeda panekut, sest kõik need asjad on juhtunud mingil põhjusel, ning nendel on mingi eesmärk minu elus. Need raskused on antud meile selleks, et nendest õppida ja teha omad järeldused.
Kindlasti jätkan seda joont, et elan üks päev korraga ja ei mõtle homsele, sest see ülemõtlemine ei vii kuhugi.
Oeh... kohe natuke kergem hakkas, kui sain oma mõtted kirja. Lõpp läks küll kuidagi väga hüplikuks, aga ju see peab nii olema.
Usun, et nii mõnigi ema, kes seda postitust loeb tunneb ennast ära.
Loodan ainult, et ma lõpuks kuskil hullumajas ei lõpeta.
Päikest.
Kui kellelgi mõned head näpunäited minu hirmude osas, siis võib neid meeleldi jagada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar