Aasta ema

Sau,

Laps magab, meest pole kodus, siis saan natuke vaikuses kirjutada oma eilsest emotsionaalsest päevast.

Eile hommikul oli meie Tipsu esimene suur sünnipäev.

Hommikul ärkasin juba suhteliselt vara, sest uni läks ära, ning saimegi juhust kasutada ja oma tibutonksule sünnipäeva laulu laulda ja õnne soovida.

Mul muidugi silmis pisarad, sest see tundub nii uskumatu, et olen juba aasta aega ema olnud. Alles ta sündis ja juba on nii suur, asjalik ja iseseisev. Püüab näidata ja öelda, mida ta soovib.

Tulles tagasi sünnipäeva juurde, siis saime palju õnnesoove. Juba pühapäeval saime maal õnnesoove ning tänagi lasteaias käies. Laupäeval on suur sünnipäev ja sealt on kindlasti lisa oodata. Ühesõnaga üks õnnelik sünnipäev. Täname õnnitlejaid.

Nii armas, et sellel toredal päeval peeti emmet ja issit ka meeles. Saime selle puhul musununnu vanematelt lillekimbu ning meie armas Liisu tõi šokolaadi, et me ikka paksuks läheks. Ma armastan sind ka kullake😙

Kaldudes korra teemast kõrvale, siis sain täna nii palju komplimente, et näen nii kena välja, mis tegi tuju kohe heaks, mis sest et olin täitsa värvimata ja kasimata. Mõte lasteaeda tuli siis, kui viisin musununnu tööle.

Eilne sünnipäev oli nii vahva. Küpsetasin selleks puhuks Tipsule tema enda tordi, mida ta sai oma väikeste käekestega süüa. Tort minu enda jaoks väga kriitikat ei kannatanud, aga pere kiitis selle igati sobivaks. Maitsel polnud ka väga viga. Laps sõi reaalselt kahe käega ja heaolu oli näost näha.

Tipsu sai isegi mõned kingitused, mis sest, et pidu alles laupäeval. Peale selle tuleb tal ka 4 või 5 hammast hetkel korraga. Ime, et ta selline natuke viril ja unetu on.

Mida on see aasta mulle õpetanud või mida olen ise õppinud?

* Ennekõike maksab ema südamehääl midagi, sest kõike ei pea tegema nii nagu keegi kuskil kirjutas - ema peab oma südant kuulama ja usaldama,
* lapse kasvatamine peab toimuma üheskoos (ei saa olla nii, et naine peab kogu elamise korras hoidma, söögid tegema, pluss kogu aeg lapsega tegelema, sest mees on väsinud ja ei jaksa näiteks, lapse nuttu kuulda),
* tuleb usaldada oma lähedasi ja anda neile last, kui nad seda soovivad (sest kui laps sinuni tagasi jõuab, siis on selline tunne, et oled hirmus kaua temast eemal olnud),
* issidele tuleb usaldada, lapse ja tema aega, ning vahel tuleb takka utsitada, kui nad midagi kardavad (näiteks vannitamine),
* igat päeva tuleb võtta uuena,
* oma last tuleb usaldada, aga peab kontrollima (ma julgen teda jätta suurde tuppa asjatama, kui ise olen köögis),
* sa pead olema kogu aeg oma lapse jaoks olemas, sest ta vajab sind igal hetkel, ning ta peab teadma, et ta saab su tähelepanu ja läheduse,
*öine paha tuju, kui saan vähe magada, ei kandu järgmisse päeva. Kui võtan ikka naeratava Tipsu sülle, siis kaob igasugune paha tuju,
* murede puhul ära karda nendest rääkida või abi küsida,
* emana märkan iga päev, kuidas laps kasvab ja areneb (kõrvaltvaataja ei saagi nii aru, aga emad küll),
* see aasta on olnud õppimise ja kohanemise aasta, nii meile kui Carolale,
* laps peab olema elu osa, ükskõik kus sa ka käid (poes, sünnipäeval, kokkusaamisel jne),
* lapsel tuleb lasta olla laps, st. teda ei saa lõputult piirata, ning tuleb lasta tal mängida seal, kus ta tahab, maitsta/ proovida erinevaid asju ja lasta maailma avastada.

Esimene aasta on olnud ääretult vahva ja tore aasta, sest nägime, kuidas ta hakkas esimest korda: keerama, roomama, istuma, istuli ajama, lisatoitu sööma, mängima, käsi ja jalgu avastama, rääkima, naerma, haarama, seisma, tulid esimesed hambad jne. Neid esimesi asju on nii palju.

Lõpetuseks olen ma ääretult õnnelik, et mulle on antud/ kingitud selline laps. Olen seda enne öelnud õigemini kirjutanud, et ta on mul haruldane laps. Kui nüüd hakata uskuma, et 2016 ja 2017 aasta lapsed on saatuse lapsed, siis võib vist nii öelda küll.

Meie õnnelik ühene oma eilsete kingitustega

Head ööd ma nüüd lõpuks tuttu.