Loodan, et Te mind päris maha kandnud pole.
Tegemisi ja toimetamisi on olnud ikka iga päev. Küll meisterdamisi, koristamist, tubade ümber tõstmist, aiamaal olemist, remondi tegemist jne.
Ühesõnaga tegemist on taaskord olnud. Varsti, varsti teen ka ühe käsitöö postituse, et Teile näidata, millega ma siis siin nii hirmsasti kogu aeg tegelen.
Nüüd natuke postituse pealkirjast.
Uskumatu, aga täna aasta tagasi läksin ma haigla. Õigemini see kell juba olin haiglas. Sellel hommikul sai meie sõbranna koos oma pisikese tirtsuga koju, ning täna käisime juba selle pisikese tirtsukese esimesel suurel sünnipäeval.
Uskumatu kui kiiresti aeg läheb.
Meie pisikestest beebidest on kasvanud juba asjalikud piigad.
Meie preili õppis Saskia pealt, kuidas käima peaks. Kui tal muidu käest kinni hoida, siis laseb nagu vana kala ringi, aga ise nagu väga julge veel pole. Mõned sammukesed teeb ja siis laseb end pepuli või lihtsalt põlvili, ning roomab edasi.
Täna oli meil aga ajalooline päev, sest ta ajas end esimest korda pepuli olles ise püsti ja proovis edasi tammuda😍.
Lapsed on ikka elu õied. Nad jagavad igasse päeva nii palju rõõmu, armastust ning kurbust.
Peale selle peab kurbusega tõdema, et märkamatult on kätte jõudnud ka sügis.
* Esiteks on juba selline rõske ja vastik, et õues ei tahagi enam olla,
* teiseks olen toas juba pikkade riiete ja sokkidega,
* kolmandaks olen avanud tee hooaja, sest praegugi istun läpaka taga tee tass kõrval,
* neljandaks tahaks küünlad põlema panna ning ahju tulekese teha.
Täitsa lolliks ikka läinud, onju.
Homme ootab meid ees aga väike piknik keskkooli klassiõdedega. Eks ole näha, mis sest välja tuleb. Loodame, et ilm on ikka ilus.
Kaldusin küll teemast ja pealkirjast kõrvale, aga sain veel mõned mõtted lihtsalt lõppu lisada.
Olge mõnsad ja hoidke end soojas, sest haigused on juba liikvel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar