Täna, siis natuke sellest, mis mõttelt olen end tabanud.
Etteruttavalt, et postitus on kirjutatud emotsiooni pealt.
Mitmeid ja mitmeid kordi olen mõelnud, et lõpetan blogimise, sest kirjutada tahaks nagu kogu aeg, aga AEG. See paganama aeg.
Aeg on see, mis seda alati ei võimalda, sest lapsed ja suures osas ka hetkeline suur käsitöövaimustus võtavad oma aja.
No ja olgem ausad sõnade ja lausete ritta seadmine võtab ka ikka omajagu aega. Muidugi see meeldib mulle, sest nii saab natuke mõelda ja ennast koolitada, et oma mõtted lausetega paremini Teieni tuua.
No ja kui juba kirjutama hakkad, siis jookseb üks mõte teiseni ja nii venivad postitused nii pikaks, et keegi nagunii lõpuni lugeda ei viitsi.
Muidugi ei käi see kõigi kohta.
Kuid... kui saan postituse valmis ja toon selle Teieni lugemiseks, siis see positiivne tagasiside annab innustust juurde, et teen ikka õiget asju. Peale seda positiivsust viskan selle mõtte peast, et blogimine sinnapaika jätta.
Sel hetkel kui tahaks arvuti taha tulla ja kirjutama hakata tuleb midagi ette. Nii ründab :) mind taaskord mõte, et peaks selle "ameti" vist maha panema.
Kuni järgmise korrani. Kui tunnen jälle suurt positiivsust, et sain midagi valmis kirjutatud ja selle Teieni toon. Tean, et minu blogil hoiavad ka pereliikmed silma peal, et näha, mis toimetame ja teeme.
No ja vahel tundub, et pole ka nagu millestki kirjutada ja kõik see tundub nii igav ja üks suur mull, mida olen kirja saanud. Nagu see juttki siin. Kordud, korduse järgi ja nagu midagi "ägedat" polegi öelda. Seda ka mitte iga postitusega.
Kuna ma ei ole väga emotsiooni pealt kirjutaja (vahel muidugi olen ka), siis võtab mul hulka aega ühe postituse kirjutamine, sest muudkui loed ja kustutad, siis jälle kirjutad> loed> kustutad. Lõpuks ongi mitu head tundi möödas kuniks miskit valmib.
Seekordne postitus on täitsa emotsiooni pealt ja sellepärast võib siin olla segaseid lauseid. Loodan, et saate mu mõttest aru.
Kas edasi kirjutada või "amet" maha panna???
Kes arvab, et võiksin ikka edasi blogida, siis andke sellest julgesti märku.
Minu jaoks juba postituse alla like jätmine annab palju positiivset energiat.
Isegi või kirjutada postituse alla, millest Te lugeda tahaksite.
Varsti, varsti ka üks käsitöö postitus. Huvitaks see Teid?
Päikest ja ilusat alanud nädalat.
 |
| Minu väga väike Printsess huvitub juba varakult käsitööst |
3 kommentaari:
just nagu eelkõneleja ütles, et eelkõige teed sa seda endale, et nr 1 end välja elada, emotsioonid ja tujud, tegemised ja olemised kirja panna. See on nagu fotoalbum siin ainult, et kirjade ja ka mõningate piltide kujul. Mina käin ikka aeg-ajalt lugemas ja rõõmustamas, kui armsaid tegemisi on nii sul kui su perel ja see innustab mindki, olema positiivne ja rohkem keskenduma peretegevustele, sest need hetked toovad ellu rõõmu. Seega kui sulle vähegi meeldib kirjutada, siis tea, et sul on lugejaid ja su lapsed tänavad sind kunagi selle eest, et nad saavad sinu hetki läbi sinu silmade lugeda. /Kristina/
Suures osas teengi seda enda jaoks, mis jäi mainimata.
Aitäh Sulle, armas Kai.
Armas Kristina,
Suur, suur aitäh Sulle nii armsa kommentaari eest. Ma lugesin ikka mitmeid ja mitmeid kordi seda, sest need sõnad läksid mulle väga hinge. Heas mõttes.
Tore kui saan kedagi innustada parema mina ja minu pere poole. Mul on selle üle ainult siiras rõõm. Veelkord aitäh Sulle Su sõnad ja mõtted tähendavad mulle palju.
Postita kommentaar