Minu väike edulugu

Nii nagu ikka pakub september meile uusi väljakutseid. Nii ka minule. 

Alustuseks küsiti mu käest "Kas oleksin nõus kirjutama oma eduloo, mis läheks üles meie kodulehele?". Olin selle mõttega kohe nõus, aga tol hetkel polnud mul õrna aimugi, mis ma sinna kirjutama hakkan või mida oodatakse. Nii ma, siis kirjutasin ja kustutasin, siis jälle kirjutasin ja jälle kustutasin, kuniks saigi kirja üks kokkuvõte. 

Mõni teist on seda kindlasti juba lugenud. Etteruttavalt neile, kes seda lugenud pole, et vaatan tagasi täitsa algusesse kui mu elutee tõi mind Keila, ülikoolile ja õpetajaks saamisele. 

Mõnusat lugemist.

2009. aasta suvel tõid minu elumuutused mind Keilasse. Sel ajal sai töötatud paaris kohas ning soov müüja kohalt edasi liikuda kandis vilja.

Keila Rukkilille lasteaeda asusin tööle 2011. aasta septembris. Selleks hetkeks oli mul seljataga ainult õelaste hoidmise kogemus. Ootasin huviga, mida see lasteaia töö ja töö lastega endast üldse kujutab.

Aeg möödus ja sain aru, et olen teinud õigesti, et otsustasin ja tahtsin edasi liikuda. Müüja töö oli samuti huvitav, aga lasteaia tööga võrreldes ikka väga ühetaoline ja igav.

Aina rohkem ja rohkem hakkas see lasteaiaelu mulle meeldima. Seda enam, et selle töö juures ei ole ükski päev samasugune. Lähed hommikul tööle ja kunagi ei tea, milliseks see päev kujuneda võib. See on fakt, mis teeb seal töötamise eriliseks ja huvitavaks.

Sain ka aasta õpetaja tiitli, mis on minu jaoks üks väga suur tunnustus

Mõne aja möödudes hakkasin oma rühma õpetajalt uurima, kes õppis samal ajal õpetajaks, et mida see kool endast kujutab. Kõik, mida kooli kohta kuulsin, tundus nii huvitav ja põnev, aga samas natuke keerukas. Sain sellest kõigest ikkagi nii palju inspiratsiooni, et otsustasin seda ametit õppima minna. Seda tugevam ja kindlam sai see otsus, sest nii töökaaslased, direktor kui ka pere toetas mind sel valikul.

2012. aasta augustis alustasingi kooliteed Tallinna Ülikoolis, Haridusteaduste Instituudis, Eelkoolipedagoogika osakonnas. Koolitee kulges hästi ja väga kiirelt. Jäin valitud erialaga väga rahule, sest kõik ained olid väga huvitavad ning pakkusid palju uut ja põhjalikku infot nii laste kui ka lasteaia töö kohta. Üks igati vahva ja põnev aeg ning põhiline, et ma ei kahetsenud kordagi oma valikut.

Selle kolme aasta jooksul tehti mulle kordi ja kordi ettepanekuid, et hakka õpetajaks. Ma loobusin, sest teadsin ning tundsin juba ette, et sellisel juhul ei saa ma pühenduda 100% koolile ega tööle. Minu sisetunne ei petnudki mind, sest maksimalistina olen õppinud end juba tundma. Direktor aktsepteeris minu otsuseid ja valikuid, mis lõpuks kandsid  ka vilja. Olen siiralt tänulik, et majas suudeti mu „jah“ sõna lõpuks ära oodata ja minust saigi õpetaja.

Lõpetasin 2014. aasta suvel ülikooli, mille üle on mul tohutult hea meel, sest see oli samm, mida ma oma elus ette ei kujutanud. Usk endasse ja oma ala spetsialistide toetav tugi aitas selle teekonna lõpuni käia.

Sama aasta sügisel alustasin suure innu ja motivatsiooniga tööd õpetajana. Esimene aasta õpetajana möödus väga põnevalt. Ma sain katsetada ja proovida seda, mida olin koolis õppinud, ning realiseerida oma ideid ja mõtteid. Peale selle pakkus see aasta mulle põnevaid väljakutseid, mida alguses natuke kartsin, aga pärast olin enda üle tohutult uhke, et sain sellega hakkama. Seda kõike ka sellepärast, et minusse usuti ja innustati ning minu kõrval oli suure pagasiga õpetaja, kes oskas mind suunata ja nõustada.

Hetk, kui Sulle öeldakse, et oled teinud oma elus õige valiku, sest suudad näha kõiki lapsi korraga, on selle töö juures väga oluline. Või, et sul on nii palju ideid ja mõtteid ning on näha, et oled südamega asja juures… See tunne, see tunne oli niivõrd eriline, et seda ei saagi sõnadega edasi anda. Selle tunde tegi erilisemaks veel see, et seda ütles mulle õpetaja, kes on seda tööd teinud aastakümneid. Hetk, kui sulle öeldakse, et oled õpetajaks loodud, on kirjeldamatu.

Minu suureks väljakutseks said 2015. aasta sügisel koolieelikud. Tol hetkel ei osanud ma arvatagi, et see aasta saab olema üks suur väljakutsete aasta, ka minu eraelus.
Alustuseks sain proovida üheõpetaja süsteemi, mis oli minu jaoks võõras ning ootamatusi täis. Vedada rongi, millest mul puudus esiteks ülevaade ja teiseks, et sinult loodetakse ja oodatakse selget mõistust ja meelt, oli keerukas. Tol hetkel ei uskunud ma endasse piisavalt ning minus oli ainult üks küsimus, kas ma saan selle kõigega hakkama? Seda enam, et lapsed olid juba suured. Mõte, kas kõik, mida ma teen, toetab ikka nende arengut? Hetkel oli minule kui noorele õpetajale ja õndsas olekus naisele, seda kõike natuke liiga palju.

2016. aasta kevadel lõpetasid minu esimesed lapsed ja sain öelda tänusõnad neile, kes uskusid minusse ja usaldasid mulle selle rongi vedamise. Näha lõpuaktusel oma vastas istumas täiskasvanuid, kes pühkisid pisaraid või nuuksusid, tekitas võimsa tunde … See tunne oli minu jaoks niivõrd võimas, sest sain hakkama millegagi, millesse ma tol hetkel isegi väga ei uskunud. See õppeaasta andis mulle kui õpetajale ja õndsas olekus naisele ühe väga suure kogemuste pagasi. Nagu ütleb vanasõnagi, „Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks“.

Nüüdseks on minust saanud juba kahe vahva lapse ema, kellest üks alustab kohe uut lasteaia- aastat, teine pisike ootab veel oma aega. Tuleme varsti üheskoos, pisike siis lasteaeda ja mina tööle.

Mulle meeldib olla õpetaja, just lasteaiaõpetaja!

Selline lugu saigi kirja, mida nüüd uuesti lugedes küll juba natuke muudaks, sest selle kirjutamisest on möödunud omajagu aega, aga põhiline on mõte, kuidas ikkagi miski on meie eluraamatusse sisse kirjutatud. 
Mina, kes ma endalele ütlesin, et ülikool pole minu jaoks, siis nüüd pean neid sõnu sööma. Seda muidugi suure uhkusega just enda üle.

Olge tublid. Hinnake ning väärtustage iga hetke oma päevas ja tundke rõõmu väikestest asjadest. 

Hoidke end ja oma lähedasi. 

Teie Marve.