Emotsioonid laes

Heihei,

Täna on juba laupäev ja kindlasti enamik veedavad aega perega või sõpradega ja ei istu kuskil arvutis. 

Mina aga võtan täna natuke selle aja, et kirjutada sellest kui tore päev oli meil eile. 

Alustuseks algas päev ühe suurema ja ühe väiksema pakkumisega, mille üle pean natuke järgi mõtlema. Eks suuremast pakkumisest natuke hiljem kui kõik asjad on selged ja kindel "jah" antud. 

Igatahes peale nende uudiste ootas meid ees küllaminek Sannu tüdruku pere Kreta juurde. Nad on nende aastatega saanud ikka nii meie pere inimesteks. Mul on ääretult hea meel, et nad on meie perre tulnud. 

Eile päev ise algas nii, et toimetasin koduseid asju tehes, küpsetasin valmis koogi, kütsin ära ahju, sain lapsed mõlemad ühel ajal magama ja magasid ühes voodis ka. See oli omale nagu vauu efekti tekitaja. Peale seda kui venna ärkas mingi 15.00 ajal hakkasin trenni tegema. Ühendasin telo telekaga ning valisin zumba videod ja trenn võis alata. Igati äge ja mõnus kogemus. Vahepeal tahtis poja ka sülle ning nii me siis tantsisime. 

Lõpuks oli aeg end ja lapsi valmis sättida ja hakata liikuma. 

Istumine ise kulges ikka nii nagu eelnevad korrad. Sööme natuke soolast, näksime midagi ning lõpuks midagi magusat. Magusa tegin seekord ise, milleks oli šokolaadikook. 
Olen seda retsepti siin juba jaganud ka, aga meeldetuletuseks, mis sinna läks:
200gr jahu,
200gr suhkrut,
200gr piimašokolaadi,
200gr võid,
4 muna. 
* Sulatasin või ja šokolaadi,
* segasin hulka suhkru,
* lasin natuke jahtuda ja lisasin munad,
* sõelusin jahu sisse ja vormi.
180kraadi ja 11 minutit ning ongi valmis.
Üks igati lihtne ja hea kook, aga paras kaloripomm.

Meil oli taaskord nii vahva ja äge istumine nagu alati. Õemees näitas oma reisipilte ning jutusta, mis tegid ja kus käisid. Selline kultuurne vaatamine ja harimine. 

Lapsed vaatasid seal vahepeal multikaid ning kuulasid muusikat ja sossutasid Ketu ja Sannuga. Omamoodi väike puhkus ka meile, sest pisikesed olid hoitud ja nii saime rahus natuke istuda. 

Kuna juttu jätkus kauemaks ning üks asi viis teiseni, siis otsustasime vahepeal ka natuke mängida, et tuju ja olemine veel ägedamaks teha. 
Mängisime "Reaalsuskontrolli", mis oli igati vahva ja tore. Mängisime seda nii, et võtja luges selle kaardi sisu silmadega ära ning asetas mängija ette tagurpidi, arvates, et see võike käia tema kohta. Pean ütlema, et minu kaardid olid küll seinast seina, aga tõesed. Me ei mänginud küll kogu pakiga, aga ikkagi oli väga vahva ja tore lugeda, mida teised minust arvasid.

Koju saime nii nagu ikka mega hilja. Musununnu sõnul olime mingi 01.15 kodus. Me oleks seal võib olla veel olnud kui Carola poleks tulnud ja öelnud, et ma tahan tuttu minna. Nii pidimegi koju sättima, et lapsed saaksid ilusti oma voodidesse tuttu.
Carola oli nii tubli, et oli terve tee üleval kui koju sõitsime, aga venna ei suutnud. 

Panime nad oma voodidesse ja hetkega magasid. Ega meiegi enam kaua üleval olnud. Kerisime ka magama ja uinusime samamoodi kohe nagu lapsed.

Igatahes need planeerimata ja oma inimestega istumised on alati nii ägedad ja vinged nagu alati. Saime omajagu naerda, rääkida maast ja ilmast, ning ka natuke tõsistel teemadel. Ühesõnaga üks igati vahva ja tore reede.

Tänane päev kulges meil kodu koristamise ja ümbertõstmise tähe all. Musununnu toimetas asjadega, mis tal olid ammu plaanis aga pole nagu mahti olnud, et ära teha. 
Pluss elasime kaasa meie suusatajatele, kes tõid meile hõbemedalid. Te ei kujuta ette kui õnnes ma olin. See oli lihtsalt nii äge võit. Peale selle sai mu vennanaine sõudmises kuldmedali. Taaskord üks vahva ja tore üllatus. Palju õnne neile. Nad olid ikka väga tublid.
Peale selle magavad meie pudinad nüüd ühes toas. Vaatame, mis sellest välja tuleb. Selline proovi värk. Oleme valmis poja voodi tagasi meie tuppa tooma, aga äkki õnnestub nii, et jäävad sinna ilusti magama. Lõunaune magas venna seal ilusti. 
Õhtul käisid meil külas Andri tädi ja vanatädi. Käisid pudinaid vaatamas ning jutustamas ja kohvet joomas. Selline vahva ja tore käik ning üllatus.
Tänase päeva ja selle postituse märksõnaks on "emotsioonid laes". 

Nüüd olemegi siin teleka ees ja mõtiskleme pakkumise üle, et minna külla Andri vanemate juurde, kuhu meid just kutsuti.

Mõnusat laupäeva õhtu jätku ja järgmise korrani.

Natuke trennist ja enda aja armastamisest

Heihei.

Jaanuar on juba täie hooga käima läinud... õues on lihtsalt nii vihmased ilmad, et kole kohe. Nii ongi õige aeg korraks arvuti taha istuda ja end natuke kiita.
Vahel tuleb seda ka ise teha, sest see annab indu, motivatsiooni ja kõike muud veel juurde.

Alustuseks ei ole ma juba aastaid andnud omale mingeid uusaasta lubadusi. Pigem olen seadnud mõned eesmärgid. See aasta said neid juba hulka rohkem kirja kui eelmine aasta, mis on ka igati tore ja vahva. Kas kõik saavad ka täidetud??? Seda näitab aeg.

Üheks eesmärgiks oli, et hakkan käima tublisti trennis, mis aasta lõpus haigestumise tõttu jäi väga nadiks. Seda enam, et see tuuakse põhimõtteliselt koju kätte. 
Mõeldud, tehtud, sest kuu alguses olin kohe nii tubli, et ostsin zumba trenni kuukaardi. Nii on motivatsioon ka suurem, et pean ikka minema, sest olen selle eest juba maksnud. Juba see mõte ning mõte sellest, et saab toast välja ja end natuke liigutada, annab palju juurde.

Jah, teleka ees diivanil on ka mega hea olla, aga kui end ikka toast välja ajan ja trennis ära käin ning koju tagasi naasen... see tunne on ikka hea, sest olen saanud võitu "ei viitsist". Võidutunne, hea enesetunne ja hetk endale kaaluvad selle "ei viitsi" ikka 100ga üle. 

Ma ei taha küll puudutada väga eelmist aastat, aga see hetk kui sain endasse süstida selle pisiku, et hakkan kas või korra nädalas trennis käima on saanud väga suureks motivaatoriks. 
Ei taha küll midagi ära sõnuda, aga praegu olen ikka nii tubli olnud, et vean end ikka 2-3 korda trenni.

Ma ei aja taga mingeid numbreid, et pean saama sinna kaalu või siit ja siit ilusaks või peenikeseks. Ei, see ei ole mu eesmärk. Minu eesmärk on saada natuke toast välja. Kuhu ma sihin? Ma sihin sinna, et olen hakanud armastama seda hetke ja aega, mis ma saan veeta ainult endale. Jah, laste kõrvalt on seda kohati võib olla väga raske võtta, aga seda peab tegema. Seda peab tegema koostöös oma perega. Sul peab olema toetav tugi, kes on nõus sulle andma selle hetke. Minul on vedanud, sest mul on see tugi olemas. 
Jah, ma armastan ka seda aega endale kui saan rahus nikerdada ja nokitseda käsitööd. See on minu loominguline pool, mida ma ka väga armastan. Mulle meeldib ka see aeg kui saan olla arvuti taga ja panna kirja oma mõtteid. 
Nüüd olen hakanud armastama ja hindama ka seda aega kui saan olla kas või tunnikese lastest eemal. Jah, ma mõtlen ikka neile, et kuidas neil läheb või mis teevad. Samas suudan end kõigest sellest kodusest melust välja lülitada ja keskenduda ainult endale. See mõjub nii värskendavalt nii kehale, meelele kui ka mõtlemisele. Koju tagasi tulles on lapsed ja mees kohe palju armsamad ja nunnumad.
Olen vist "vanusega" lolliks läinud, aga nüüd ma lõpuks tunnen, et mul on vaja seda hetke, et saada natuke päris üksi toast välja ja päris oma aega. 

Minu suureks plussiks on, et mul kõrval on suurte tähtedega ÜKS MEGA ÄGE MEES, kes toetab minu valikuid ja mõtteid. Ta on nii tubli issi, kes saab kõigega ilusti hakkama. Isegi kui ma peaks mingil põhjusel mõlemad lapsed temaga koju jätma, siis saan seda teha rahus, sest ta saab ideaalselt hakkama.
Suureks plussiks on ka see, et meie pudinad on juba piisavalt suured, tublid ja asjalikud, kes otseselt meist ei sõltu. Peaasi, et kõht täis, pepu ja riided kuivad ning tunnevad end turvaliselt. Saate aru küll mida ma öelda tahan.

Selleks, et jõuda sinna trennide maailma ning hakata sellest rohkem huvituma ning huvi tundma, on üks väga suur põhjus. 
Saades teada, et olemas oht, et võin kaotada veel ühe lähedase inimese oli suur pauk. See pani veel rohkem hindama oma tervist ja heaolu.
See pauk mõjus ikka nii, et mul oli söömise ees tohutu hirm. Hirm midagi suhu panna oli kohutav. Külmikus oli süüa omajagu, aga ma ei julgenud midagi süüa. Käisin külmikus kordi ja kordi, aga ei julgenud midagi suhu panna. Parim "söök" halvas mõttes olid vesi ja kohv. Hirm teha endale kuidagi toiduga liiga oli õudne. See oli üks igati õudne aeg, mis on tänaseks päevaks õnneks stabiliseerinud. 
Kunagi ehk vaatan sellele ajale veel tagasi ja jagan seda teiega, aga täna ma ei taha sellest kirjutada, vaid hoopis sellest, kuidas olen õppinud rohkem ja rohkem armastama aega endale. 

Tavaliselt olen ikka julge pealehakkaja, aga zumba trennis olen pigem seal tagapool, sest avastan alles seda maailma ning kardan eksida. Jah, eksimine on inimlik ja me kõik eksime või susserdame seal, sest sammud lähevad sassi. Oma heaolu saamiseks ning mõttele "tahan veel trenni tulla" kobisin pigem sinna tahapoole. Nii saan ilusti kaasa teha ja kui susserdama hakkan või lausa seisan, siis see ei paista kohe silma. Algaja mõtted, noh.

Selle nädala esmaspäeval oli aga esimest korda olukord, kus pidin välja astuma oma mugavustsoonist ja liikuma natuke ettepoole nii, et minu seljataha jäid veel trennilised. Nii oli ka eile, mis ei tekitanud nii suurt ärevust, sest tegime trenni lihastele. Esmaspäeval... oii... see tunne oli ikka natuke närvesööv. Kui eksin, siis näevad ja ei tea, mida nad minust nüüd mõtlevad.
Usun, et sellist tunnet on tundnud kõik algajad nagu mina. Nüüd pidin selle tunde maha suruma ja see tunne isegi meeldis mulle. Ma isegi naersin enda üle, sest mul omal oli nii naljakas, et ma seal susserdasin ja isegi jäin seisma. Mõtlesin isegi, et suva mida mõtlevad. Ma teengi nii nagu oskan, suudan ning kui ma iseennast selle susserdamise sees hästi tunnen, siis see ongi okei. Enda üle tuleb ka osata naerda ja anda aru, et teen nii nagu oskan, suudan, jaksan, aga samas annan endast parima. See ongi aeg ja hetk ainult minule.

Ilmselget olen ma ka aina rõõmsam ja rõõmsam, et need tantsud hakkavad mulle juba meelde jääma ning susserdamist tuleb juba natuke vähem. Nagu öeldakse harjutamine teeb meistriks. 

Igatahes ma olen ääretult rõõmus enda üle, sest olen suutnud võtta aega endale ja seda täitsa südamerahuga.

Nüüd ongi õige aeg sellele postitusele punkt panna ning teha Carolaga natuke kunsti.

Päikest,
Marve.

Sellest trennist alates olen leidnud endas motivatsiooni, et käia tublisti trennis ning leida seda aega endale.

Iga pidupäev on vahva päev, eriti sünnipäev.

Täna siis natuke juttu minu suurest sünnipäevast, ettevalmistustest, mõtetest ning lõppu ka natuke meie poja sünnipäevast ning dekoratsioonidest, mis tegin selleks päevaks.
Ühesõnaga üks väga pikka, lõbus, tralli täis ning käsitööline postitus koos piltidega.

Alustame, siis täitsa algusest.

Mainisin juba ühes postituses, et mul oli natuke teistsugune sünnipäev. 
Hommikul ärkasin ilusti kodus ja pere sai mulle laulda, anda üle lilled ning õnnesoovid. Ärkasin, jõime Musununnuga kohvi ning sõime kõik koos kooki. Sellina traditsiooniline hommik.
Lõpuks oli kell nii kaugel, et hakkasin asju pakkima, et sõita üheks ööks maale mu ema juurde.
Seekord oli meil täielik naistekas, sest Carola tahtis tulla minuga mamma juurde. See mõte, et jääb äkki koju koos issi ja vennaga ei kuulunud isegi arutamisele. Vastus oli kohe ei. Mulle sobib, sest nii oli mul sõidukaaslane ning nad said veeta mammaga aega senikaua kuni mina oli klassikaaslastega pisikesel jõulupeol. Jah, ma ei pidanud sel õigel päeval mingit suurt pidu ning ei oodanud ka külalisi. Kuna suurem pidu oli alles tulemas, siis otsustasin, et sõidan maale ning võtan osa jõulupeost, kus pole aastaid käinud.

Õhtu ise oli üks igati vahva ja tore, sest kõik oligi nii nagu jõuludele kohane ja kombeks. Soe jõulusöök, muu maitsev, näksid ja magus, mis igaüks kaasa võttis ning kaasas omale meelepärane jook.
Mängu tulemuste käigus sai lunastada ka pisikese pakikese, mis igaüks kaasa võttis. 
Seltskond oli ka igati vahva ja tore. Igaüks tutvustas, mis tööd ta teeb ja nii. Üks igati vahva ja tore seltskond oli end kokku vedanud.

Kuna Carolaga oli kõik hästi ja mamma sai temaga ilusti hakkama, siis ma koju naasmisega ei kiirustanud. Kui istumine algas viie ajal, siis koju naasin alles peale südaööd, kus mind ootas minu väga, väga väsinud ja unine tütreke, kes ootas oma emmet.
Enne magama minemist kaisutasin Carolat ja muljetasime veel emmega natuke sellest istumisest, kuniks uni murdis, ning läksime magama. Carola oli selleks ajaks juba nii väsinud, et puges mulle tugevalt kaissu ja kahe hetke pärast ta juba magas. 

Üks igati vahva ja tore õhtu, ning samas ka natuke teistsugusem sünnipäev. Igati supper laupäev kodust väljas.

Plaan, et pidada oma sünnipäeva koos pere ja sõpradega oli mul ammu. Kahjuks ei saanud ma seda teha õigel päeval, sest sel päeval oli ait reserveeritud. 
Nii ei jäänudki muud üle kui pidada nädal hiljem. Samas oli see ka parem aeg, sest kohe, kohe olid jõulud, ning arvasin ja lootsin, et üle mere rahvas jõuaks ka ilusti kohale, aga nii kahjuks ei läinud. 

Peo temaatikaks oli "prints ja printsess". Ma ei kirjutanud, et pane selga kostüüm või oodatud on sellised asjad. Naistele andsin vihje küll, et sädelus ja lokid on oodatud, ning sellega asi lõppes. Ma nii ootasin, et kuidas keegi seda lauset tõlgendab, et tunne end sel päeval printsi või printsessina.
Tean, et oli neid, kes tahtsid selga panna kostüümi, aga lõpuks loobusid. Tore oli vaadata just mehi, kes olid ülikonna selga pannud ning lipsudki ette. Mu oma mees sai kanda teist korda talle kingitud puidust lipsu, mis nägi igati äge ja sehv välja.

Oma printsessiga.
Carolale tegin selle krooni ise.

Minu meelest üks fantaasiarikas ning paljude valikutega temaatika. Ise jäin teema valikuga rahule nagu ka külalised, kes andsid positiivset tagasisidet. Pikalt otsitud kleidiga jäin ka väga rahule, mis oligi samas malbe ja hele, aga printsessilik. Algselt plaanisin tellida kleidi, aga siis loobusin, sest pärast äkki ei sobi, ei meeldi või ei istu ilusti seljas. Lõpuks leidsin just selle, mis mulle kohe meeldis ja südamesse jäi.
Plaanin selle jaoks teha veel sellise alusseeliku, mis saaks anda sellele seeliku osale puhvi. Kui kellelgi kogub selline asi kapis niisama tolmu, siis võib julgelt pakkuda. 

Lillede soov oli mul ka kindel, sest elus saadakse ainult üks kord 30nd. Nii soovisingi kollaseid kobarkrüsanteeme, mis on sama rõõmsad ja säravad nagu minagi, mis on mul veel siiani vaasides. Jah, mõni üksik on veel ilus, aga kõik on siiani vaasides. 
Soov näha lillede pikka ilu, mis meenutaksid seda vahvat koosolemist, sai täidetud. Jaa, see suur kogus, mis neid lõpuks kokku sai ja nende lõhn, see oli lihtsalt nii äge. Aitäh, et täitsite selle pisikese soovi💖.

Minu Prints kinkis mulle soovituid lilli täpselt 30nd.

Olin ääretult rõõmus kõigi külaliste üle, kes võtsid vaevaks tulla. Seda suurem oli mu õnn ja rõõm kui nägin, et enamik ka tulid. Kes sõitis kohale Läänemaalt või Pärnust, kes tuli koos beebiga. Kuna mu oma lapsed olid ka terve aja peol, siis olid ka teised oodatud. Jätta sellepärast tulemata, et mul ei ole last kuhugi panna, ei tulnud kõne allagi. Uskumatu aga tõsi, aga minu meelest need pisikesed pidulised pidasid nii tublisti vastu. Vahepeal tukkusid, siis olid jälle üleval ja tšillisid. Need pisikesed olid sama tublid kui mu oma lapsed.

Minu naised

Minu inimesed

Minu pere

Kindlasti üks selle päeva kangelastest

Tulles nüüd tagasi sellesse päeva...

Selleks puhuks lasin end teha kohe eriti ilusaks. Lasin panna geelküüned ning laupäeval käisin ka meigis, et võtta hetkeks aeg maha enne suurt melu. 

Õhtu algas nii nagu ikka. Külaliste ja õnnitluste vastuvõtmisega, avasõnadega, tervitusjoogiga ning lauda suundumisega ja söömisega. 

Sel õhtul oli mul ka õhtujuht, kes tegi mu peo ja istumise just minu jaoks lihtsamaks ja natuke lõbusamaks. Ta viis läbi mänge, mis olime enne läbi arutanud ning kokku leppinud. Ta hoidis seda seltskonda natuke liikumises ning tuju üleval, mida oleksin teinud muidu ise. Võin öelda, et ta oli heas mõttes minu käepikendus. Ma ei kahetsenud hetkegi, et ta kutsusin, sest nii oli mul aega, et rääkida külalistega ning lihtsalt olla ja lüüa ka kaasa mõnes mängus. Siinkohal suured tänud Railile, kes võttis vaevaks tulla, olla ning veeta mõned tunnid selle seltskonnaga.

Kõige toredam oli selle juures veel see, et paljud külalised andsid peo kohta nii positiivset tagasisidet. Esiteks tehakse selliseid pika laua taga sünnipäevasid vähe ning need mängud ja üldse kõik oli nii äge. Õhtujuhi valiku mõtet kiideti ning toite, mis olid maitsvad ja kodused. Ühesõnaga üks igati korda läinud pidu igas mõttes.
Igas mõttes positiivne tagasiside tegi mulle veel rohkem head meelt, sest kõik läks ja õnnestus nii nagu plaanisin. Maksimalist nagu ma olen.

Kingiks sain ka ümbrike, mida soovisin, et ühel hetkel osta midagi, mis jääb Teid ja seda pidu meenutama.
Meeneks sain ka ühe vahva karbikese, mille avades see laiali läheb ning seal sees on vahvaid pilte ja meenutusi. 
Muidugi ka tehtud pildid ning videod, mis jäävad alati mälestuseks. 

Kõik lilled ja kingid ühel pildil

Üks natuke närveldav ja mõtete kogumise aeg oligi läbi saanud, mis kandis 100ga vilja, sest kõik õnnestus peaaegu nii nagu soovisin. 

Mängulised

Kõige ägedamad mehed, kes suutsid mind üles tõsta

Nüüd natuke ettevalmistustest, ideedest ja mõtetest, mis sai täidetud ja mis mitte.

Alustuseks oli mul olemas silme ees mingi pilt, et milline see saal võiks välja näha, ning mis pean selle jaoks tegema. 

Lauale tahtsin panna kuldsed purgikesed, mille sees põlevad küünlad. Purgid ostsin Magaziinist, purgi kaelale panin kaunistuseks paela ja lõpuks värvisin spreivärviga. Mõte mõeldud, tehtud. 

Pildistamise jaoks tahtsin teha kroone ja pulga otsas selliseid asjakesi, mida saab pildistamisel kasutada. Rohkem kasutati pildistamiseks kroone, aga mõte mõeldud, tehtud. 

Tahtsin pildistamise jaoks ka sellist kuldset seina, mis meenutab natuke nagu karra ribasid, aga see jäi tegemata, sest jäin tellimisega hiljaks.

Veel tuli mõte teha hambatikke, mille otsas on kuldsed kroonid ning mida sai panna näkside sisse, et neid oleks lihtsam võtta. Taaskord mõeldud, tehtud. Heaks abimeheks oli sellise kujuga auguraud.

Kindlasti pidid olema ka õhupallid. Mõeldud, tehtud.

Tahtsin ka sädelevaid või kuldseid asju kaunistusteks. Neid küll oli natuke vähe, aga midagi ikka oli. Mõte sai mõeldud, tehtud. 

Tahtsin ka küünlaid igale poole, mida oligi lõpuks nii palju, et oli kohe ilus vaadata. Mõeldud, tehtud.

Tahtsin ka tordile vulkaaniküünlad panna, mis jäi tegemata, sest pärast oleks äkki hull jama olnud kui ait oleks häiresse läinud. Nii jätsimegi selle probleemide vältimiseks tegemata.

Tordiks soovisin sellist täitsa tavalist kahe kordset, mis oleks kaetud tavaliste lilledega. Sellist ma kahjuks ei saanud, aga sain ühe suure koogi ilusate kollaste ja heledate lilledega. Jäin ise koogi välimusega ja maitsega väga rahule, mis oligi põhiline.

Väike pätu, kes käis esimesena tordi kallal

Tahtsin teha ka sellise seinakese või siis panna laiali erinevatesse kohtadesse enda pilte, mis jäi tegemata. Võib olla oligi hea, et ei teinud, sest järgmisel päeval oleks olnud üks lisa koristus juures. Nende piltide tagasi panemine albumitesse oleks olnud ka paras tegemine. Seda enam, et pärast pidu olid endiselt nii kiired ajad. Mõte ise oli hea, aga jäi seekord täitmata.

Mõtlesin teha ka sellise mälestuste raamatu või purgikese, aga välja tuli hoopis muu mõte. Selleks kasutasin hoopis omanöolise kujuga paberit, kus oli piisavalt ruumi, et kirjutada ja isegi natuke joonistada.
Idee ise tekkis sellest, et mu mõlemal lapsel on sellised raamatud juba nende esimesest sünnipäevast kuhu külalised saavad kirjutada oma õnnesoove, mõtteid, mälestusi või isegi joonistada. Nii tekkis minulgi mõte, et teeks midagi, aga mida? Lõpuks jõudsin selle mõtteni ja see kandis vilja. Seal oli nii vahvaid, armsaid ja südamesse minevaid soove, mõtteid, mälestusi, mida saan ikka ja jälle lugeda, ning mõelda tagasi oma sünnipäevale. Aitäh Teile. 

Mänge mängisime nii, et jagasime kõik külalised gruppidesse. Ise said valida kotikesest paberi, lugeda mõttetera, mis olin sinna kirjutanud ning hiljem jagunesid gruppidesse just selle värvi sedeli alusel, mis valisid. Ise seda teadmata. Nii said kõik ehk natuke mängida ning liikuda ja punktide kogumine käis võistkonniti.

Nüüd saidki vist kõik mõtted kirja. 

Tahan veelkord tänada kõiki Teid, kes tegid selle päeva nii eriliseks. Suurimad tänud ka iga abikäe eest, kes aitasid sel peol teoks saada ning pärast ka koristada. 

Loodan, et Teil oli tore lugeda ja võib olla saite ka mõne hea mõtte või idee oma või mõne tuttava sünnipäevale, mida saaksite või saate kasutada.

Nüüd väikese tagasivaate meie poja sünnipäeva, mis oli mul juba ammu aega tagasi alustatud, aga pole lõpuni jõudnud. 

Alustades algusest, siis meie venna sündis 07.11. ja sel aastal oli tema sünnipäev neljapäeval. 
Sel hommikul ajasin ta lihtsalt üles. Kallistasime ja musitasime teda õega, ning ütlesime "Palju õnne sünnipäevaks". Tegime seda Carolaga ainult kahekesi, sest meie issi vahetas novembri alguses töökohta (kolides ühest majast teise, aga firma jäi samaks), ning läheb hommikul juba vara tööle. Nii plaanisingi, et laulame ja anname lilled hommikul, ning kingi saab õhtul kui issi on ka kodus.

Carola kinkis vennakesele oma värvitud pildikese

Kuna Carolal oli sel päeval lasteaias isadepäeva pidu, millest ka natuke juba kirjutasin siin. Sel päeval nad said tegutseda ainult kahekesi. Alustuseks lapsed laulsid neile, siis läksid kokkama pitsat ja said seda ka koos süüa. Pitsad valmis ja ahjus tulid nad rühma tagasi, et üheskoos üks vahva mardipäeva mask meisterdada ning pärast mängisid ka ühe mardipäeva mängu, kus isad pidid lapsed riide panema (salli kaela, mütsi pähe ja sõrmikud kätte, mis oli ikka raske, sest koos meisterdatud mask oli ees). Peale seda said nad pisikesed kingitused, milleks olid ühed vahvad magnetid. 
Mina ja venna tšillisime samal ajal nendega kaasas ja vaatasime, mis nad teevad. Ühesõnaga selline vahva õhtu meie perele.

Koju tulles laulsime uuesti vennale ning andsime kingituse. Kuna päev oli olnud üsna väsitav ja pikk, siis vajusime suhteliselt ruttu ära. 

Reede hommikul viisin Carola ilusti lasteaeda ja käisin veel viimaseid asju ostmas, sest õhtul oli oodata vennale külalisi.

Tegime seekord peo meie pisikeses kodus, mille jaoks tegin erinevaid dekoratsioone ja kaunistusi. Alustades taaskord hambatikkude kaunistamisest, piltide printimisest ja välja lõikamisest, asjade liimimisest ja sättimisest, pildiseina üles panekust, mõtteterade otsimisest ja kirjutamisest, õhupallide puhumisest ning lõpuks asjade välja panekuga. 

Siinkohal on vist hea mõned pildid jagada, et saaksite aru, millest käib jutt. Olgu öeldud, et enamik asju on mu end välja mõeldud, aga natuke abi otsisin ka Pinterestist (ennekõike piltide osas).

Kõik puhas käsitöö

Ahi sai ka uue kuue

Pildistamise jaoks piisab valgest kangast ja kardinast

Igal pool kus sain kasutasin draakoneid, sest see oli temaatikaks

Papptaldrikutest korvikesed maiustuste jaoks

Liivataigna küpsised

Korvikeste sees selline miks, kus on nii küpsist, kommi, maisipalle.

Issi tegi võileivatordi
Pildil on näha ka hambatikke, mis meisterdasin.

Sellist põhja kasutasin selleks, et tänada külalisi ja panna mõned mõtted ka veel kirja.

Raamat vennale kuhu saavad külalised kirjutada oma mõtted ning õnnesoovid

Pidu ise oli selline pisike ja armas. 
Mulle väga meeldis, et kokku olid tulnud meile tähtsad ja olulised inimesed. Jah, mõni küll ei saanud teatud põhjustel tulla, aga meeles pidasid nad teda küll. 

Kui Carola aastaselt alles õppis tasapisi käima, siis meie venna on sel alal juba spetsialist. See tuleb tal ludinal. Näpuga oskab ka näidata esemele, mida tahab ja soovib. Üks igati asjalik sell.

Pidu ise möödus vaikselt ja laste silmis ringi siiberdades. 

Koogikese tegin seekord ka täitsa ise, mis maitses taaskord hästi. Pean tunnistama, et isegi suupisted olid jälle väga head ja maitsvad, mida oli näha ka ülemisel pildil.  
Katsetasime ja proovisime uusi asju, mis läksid igati peale. Näiteks singi ja sibula segu panime selliste korvikeste sisse, mis oli täitsa maitsev ja omapärane ning kadus kiirelt.

Anderi vanaema tegi talle ka ühe koogikese, mille kallal praegu askeldab

Kuna issi oli tööl, siis minu suureks abiliseks oli Liisu, kes abistas nii asjade välja panekuga, fotoseina üles panekuga ning vennakese vaatamisega. 


Üks igati vahva ja tore istumine ja olemine.
Lõpetuseks veel mõned vahvad pildid ja ongi aeg panna sellele megaa pikale postitusele punkt.

Just nii kreisid me olemegi

Loodan, et jaksasite ikka lõpuni lugeda ja vaadata.
Võite anda ka vastukajas on hinnangu sellele postitusele.

Kohtumiseni,
Marve.