No nii...

No nii...
Sõbrapäev, mida väga ootasime on juba möödas ning kohe, kohe on Vabariigi aastapäev, kuu lõpus on meie armsa Sannu sünnipäev ning ongi jälle üks kuu läbi. 
Uskumatu ikka kuhu see aeg kaob. 

Kuna issi on tööl ja Carola mängib oma toas ning venna magab, siis kasutan juhust, et seekord kirjutada natuke meie vennast. 
Pole temast just väga palju kirjutanud, aga nüüd on ta selle kiitmise igati ära teeninud, oma lolluste kõrvalt.

Me Musununnuga ikka naerame, et venna teeb meil kodus kõik asjad tagantjärgi tagasi, mis õde tegemata jättis, sest teeb meil siin ikka igast lollusi, aga selle eest on ta supper magaja. Kui muidu ühte perre kaht ühesugust last ei sünni, siis une poolest on nad õega väga sarnased.

Meie "tudukoll" nagu mulle öelda meeldib.

Päevane tšill

Mainisin juba mõned postitused tagasi (25.jaanuari postituses), et venna magab nüüdsest lastetoas ehk nende toas. Kolm nädalat on täis ja pean ütlema, et see oli üks igati õige otsus. 
Jah, olime arvestanud, et ühel hetkel kolime ta meie tuppa tagasi, mida õnneks ei ole siiani juhtunud.
Selle eest poeks õde kogu aeg meie juurde ja nuruks kaissu. See meie kaisus magamine kestaks vist siiani kui me ei oleks meie toast ära likvideerinud tema "tudupesa".
Kui mina olen see "kuri ja karm", kes teda ikka oma voodi tagasi suunab, siis issi on meil natuke leebem ja lubab teda vahel ikka meie kaissu ka. Kasutasime ka sellist "tudupesa" varianti tema puhul ehk siis meie voodi ees põrandal oli tal madratsi ase. See leevendas natuke seda, et peame voodit jagama laiutava ja sipleva lapsega. Uskuge või ei aga see "tudupesa" variant sobis, sest kui ta meie kaissu tahtis tulla, siis suunasime ta keset ööd sinna pessa ja magas seal hommikuni. 
Eelmisel nädalavahetusel likvideerisime selle tudupesa ka ära ja nüüd anname talle valida kas oma voodi või diivan. Thuithuithui kiita ei tohi aga mul on õnnestunud ta ikka oma voodisse meelitada. Seda just öösiti kui ärkab ja pissile läheb. Selle oskuse on ta ka nii ilusti omastanud. Thuithuithui kiita ei tohi, aga ta ei ole meil ka kordagi kodus alla pissunud. Mulle tundub, et see vennakse sinna kolimine on mõjunud talle ka hästi. 
Igatahes see Carola "tudupese" ära viimine on mõjunud ikka hästi, sest keset ööd muside, kallide ja ma armastan sind, aitavad tal uuesti oma voodi uinuda. Loodan, et see kestab nüüd pikalt ja kaua.

Ma ei tahtnud ju üldse temast kirjutada, aga kirja see sai ja nüüd meie vennakese juurde. 

Igatahes... pean ütlema, et see teises toas magamise aeg ehk see kolm nädalat on läinud lihtsalt nii hästi. Jah, olen (muidugi vahel käib issi ka, aga enamiku ajast ikka mina, sest ta peab saama puhata),  pidanud öösiti ikka ta juurde minema, sest ei suuda leida oma lutti või joogipudelit. Kõik see on nüüdseks kökimöki võrreldes sellega, mis oli ennem. 

Enne olin ikka iga kõpsu/liigutuse/siplemise jne peale üleval ning uurisin, mis teeb.
Näiteks üleeile hommikul jäi venna mu kaissu tuttu. Mina püüdsin, siis ka ta kõrval uinuda, aga asjatult, sest ta siples ja otsis endale head asendit, mis pani mind kohe uurima, mis värk on. Minul aga hakkas just hea uni tulema ja kõps. Silmad lahti ja uurisin, mis teeb. Nii otsustasingi ta nende tuppa tema voodisse viia ja voilaa. Mõlemad saime veel tunnikese magada kuniks ta ärkas ja hüüdis "emme".

Ühesõnaga see teises toas magamine ja olemine on nüüd meie jaoks kordi ja kordi parem, sest saame ise ilusti magada ning ei kuule igat kõpsu/krõbinat/siplemist. Kui köhatab või nutab, siis seda kuuleme ikka mõlema puhul. Selle teises toas magamisega ei ole kadunud meie instinktid kuulda oma lapsi.

Peale selle, et meie uned on nüüd palju terviklikumad ja mitte nii katkendlikud, on ka Carola lõpuks nõus rohkem nende toas magama, mis on olnud tema puhul natuke probleemiks. 
Meil on õnnestunud isegi hommikuni magada nii, et me ei ole kordagi käinud lapsi vaatamas.

Igatahes selle valikuga oleme 100ga rahul, sest elukvaliteet on igas mõttes paranenud. Mitte ainult minul vaid ka Musununnul, kes saab nüüd ka öösiti ilusti magada. 

Selle "tudupesa" ajal oli meil nii jagatud, et issi tegeleb sel ajal Carolaga, kui oli vajadust ning mina vennaga. See kuidagi sujuvalt jagunes nii. Nüüd püüan vajadusel ikka ise nendega tegeleda, et issi saaks end ilusti välja puhata.

Vot sellised head uudised ka siia nendesse tormistesse päevadesse.

Ahjaa... Meie venna tudub siiani oma võrekas ning kui tahab sealt välja saada või teda kutsume, siis oskab sealt pulga eest ära võtta ja tuleb kribinal-krabinal meie juurde. 
Öösiti suudab vist ikka nii rahulikult magada, et seda pulka sealt eest ära ei aja.
Tore on veel see, et päeval ta mängib oma voodis hea meelega. Isegi õe võime sealt mängimast leida. Samamoodi meeldib vennale ka Carola voodis pusserdada. 

Tore on veel see, et thuithuithui kiita ei tohi, aga magama jäädes nad nagu väga üksteist ei häiri. Kes tahab ikka magama jääda, siis see jääb. Eks see oleneb ka lapse väsimusest, emotsioonidest jne, aga üldiselt kui magama mineku aeg ja seda vennale ütleme, siis läheb juba sinna tuppa ja poeb oma voodi.
Vahel on muidugi ka nii, et poeb sinna, on seal paar hetke ning siis hakkab end püsti ajama ja isegi nutma ning tahab sealt välja. Nii tõstamegi ta voodist välja ja üks meist on temaga seni suurestoas kuniks Carola lõplikult uinub. 

Lõpetuseks võin öelda, et see oli üks igati õige otsus ja valik, et lapsed magavad koos ühes toas. See risk ja proovimine kandis 100ga vilja, sest lapsed magavad oma toas ning meie uni on ka parem.

Päikest ja mõnusat kolmapäeva.

Tagasivaade jõuludesse

Nagu pealkiri juba ütleb, siis tuleb juttu jõuludest.
Olen selle juba ammu valmis kirjutanud, aga nüüd lõpuks toon selle Teieni.
Samas on tore sinna aega tagasi vaadata.

Kirjutan sissejuhatuseks natuke Carola lasteaia jõulupeost, mis tundus igati vahva ja tore. Ta oli sel ajal küll natuke tõbine, aga läksime ikka kiikama.
Lasteaiast jõuluvanani ja tagasi kulus ca. tund. Selle aja sisse mahtus jalutuskäik sinna ja tagasi, mõistatuste lahendamisi ja paelte vahelt läbi ronimisi, jõuluvana juures käimist ning pakikese saamist, piparkoogi söömist ja tee joomist. Minu meelest üks igati vahva ja tore üritus, sest Carola tuli autosse juba suure õhinaga ning rääkis sellest mitu päeva. 

Said kingituseks ühe magnettahvli ning oma nimelise piparkoogi

21.12 oli meie issi töö juures jõulupidu, kus me see aasta kahjuks käia ei saanud, sest samal päeval oli minu pidu. Kuna tegemist oli omajagu, siis issi ei hakanud ka minema. 
Pakikesed said uuel aastal tagantjärgi.

24.12 hommik algas meil nagu tavaliselt. Ärkasime, jõime kohvi ning sõime. Mingit pakikese avamist meil ei olnud. Seda oleme aastaid teinud õhtul ja nii on see ka jäänud. 
Hommikul käis veel Musununnu ruttu poes, et osta asjad täidetud kana jaoks. See on meie ammune traditsioon, et laual on alati oma tehtud täidetud kana. 
Musununnu tuli poest tagasi ning siis oli minu kord sõitma minna, et osta veel viimased päkade asjad. 

Minulgi tiir tehtud plaanisime minna kohe surnuaeda. Kõigepealt käisime mu õe haual ja siis Andri lähedaste juures, ning siis suundusime lõplikult koju, et hakata sättima. Pakkimist ootasid veel viimased kingid, riiete otsimine ning enda sättimine. 
Lõpuks oli kell nii kaugel, et saime kõik valmis ja hakkasime sättima end Andri vanemate juurde. Olime seal koos Andri vanematega ning ta õe perega.

Nii nagu ikka sõime jõulutoitu, jutustasime niisama ja ootasime jõuluvana.
Carola ikka kiikas aknale ja sealt õue, et äkki juba tuleb jõuluvana või on liikvel päkapikud. Ta pani viimastele isegi aknale piparkooke. Ohh seda imet, elevust ning põnevust, kui ühtäkki olid need kadunud ja alles oli ainult puru. 
Carolas hakkas tekkima aina rohkem ja rohkem elevus. Ta juba nii ootas jõuluvana, keda seekord kahjuks ei tulnud, aga selle eest käisid ukse taga päkad, kes lasid uksekella ning jätsid maha suured kingikotid. 
Ohh seda suurt emotsiooni, õnne, elevust, erutust ja põnevust, mis teda valdas. Tulge ruttu, tulge ruttu vaatama... Tulge vaadake, meil on päkapikud käinud ja ma ei näinudki neid. Nii palju kingitusi, tulge ruttu. 
See oli lihtsalt nii ehe ja siiras emotsioon. 
Kingikotid toas avastas ta, et seal on ühe kingi peal tema nimi. Tal oli seda kohe vaja ja kangutas selle pakikese sealt välja ning hakkas seda kohe usinalt uuris. Ta tahtis kohe selle plastiliinide asja lahti arutada ning mängima hakata. Tal ei olnud algselt sooja ega külma muudest kinkidest, sest ta sai selle, mis ta soovis. Kirjutasime isegi jõuluvanale kirjakese, et ta soovib omale plastiliinide komplekti, kus saab teha muffineid. Soov sai täidetud ja see pakkus talle palju elevust.

Lõpuks hakkas ta jagama koos Andri emaga pakikesi. Küsides saajatelt luuletusi.

Minu kõige suurem ja heas mõttes kurvem emotsioon oli Carola laul, mis laulis oma kingi eest. Lauluks oli "Päkapikk, päkapikk olen ma uhke tutimütsiga, päkapikk, päkapikk olen ma uhke tutimütsiga. Jajajajajaa-jajaa hopsassaa, jajajajajaa-jajaa hopsassaa. Kingi oskan, kingi oskan kopsida oma väikse haamriga". 
Mul läksid silmad märjaks, süda puperdas õnnest, et me pisikesest tirtsust on saanud juba nii tubli tirts, kes mäletab lasteaias õpitut. Nägin, et isegi Sassal ehk Carola vanaisal läks silm märjaks. Hetk, mis puges meile hinge. 

Pakid jagatud ja avatud, ning lõpuks oli aeg koju tulla, sest kell oli juba nii kaugel, et lapsed tuli tuttu sättida. 
Ohh seda õnne kui kodus olid ka puu all läkud käinud ning toonud pisikesed kingitused.

Kurb, et lapsed ei saanud kõigi oma asjadega kohe pikemalt mängima, sest neid oli omajagu ja õhtul koju tulles oli kell juba nii palju, et pidid tuttu minema. Hommikul ei olnud neil ka väga aega nendega mängida, sest...

25nda hommikul olime juba ärganud ja kohvetanud kui ühtäkki oli uksele koputus ning sisse astus jõuluvana. Ohh seda õnne, rõõmu, põnevust ja elevust, mis Carolat valdas ja eks natuke meidki. Ta oli nii õnnelik ja rõõmus ning nii tubli, et ei kartnud teda ja laulis talle sama laulukese, mis meil eile silmad märjaks ajas. Vennake on veel väike, aga temagi oli nii tubli, sest ei hakanud nutma ning ei kartnud teda.
Kingid käes ja etteasted tehtud tegime mälestuseks ühe pildikese. Venna jäi tublist jõuluvana sülle ning uuris ja puuris usinalt kuuemeest. 
Peale seda kui jõulumees ära läks ütles Carola mulle: ,,Emme, ma olin nii tubli, et ma ei kartnud jõuluvana ja ei hakanud nutma". "Kukkel, oli ka tubli, sest ta ei nutnud ega kartnud jõuluvana". Taaskord nii ehe ja siiras emotsioon.

Kingitused pakkusid nii palju elevust ja rõõmu, sest nendel oli aega neid rahus avada, uurida ja vaadata, ning nendega mängida enne kui hakkasime maale sättima. 
Sel lihtsal põhjusel ei olnudki neil aega oma eelmise päeva asju uurida. 

Peale lõunat sõitsime maale mu ema juurde. Juba aastaid oleme sel päeval mu ema juurde kokku sõitnud. Tore, et see traditsioon on jäänud olenemata sellest, et ajaga on palju muutunud. 

Emme juurde jõudes olid mõned päkad juba kuuse all käinud. Ohh seda kurbust ja nuttu kui Carola ei saanud neid kohe avada. 

Rääkisime, et avame need, siis kui jõulusöök on söödud ja kõhud täis. See plaan talle algselt ei meeldinud, ega sobinud, aga lõpuks rahunes ikka maha ning oli nõus neid õhtul avama, sest osa perest oli veel puudu.
Tema suureks üllatuseks oli ühel hetkel uksele koputus. Carola ei julgenud algul minna, siis kogus end natuke, ning lõpuks oli nõus Ketuga vaatama minna. 
Taaskord olid emotsioonid laes ning igas mõttes põnev hetk, sest ukse taga oli taaskord kott kingitustega. Ohh seda õnne ja imet, et jälle nii palju kingitusi. Kingid puu alla pandud oligi aeg juba nii kaugel, et hakkasime end lauda sättima. 
Selleks ajaks oli meil surnuaias ka käidud ning saime istuda rahus lauda. 
Emme oli teinud taaskord häid ja maitsvaid sööke. Oma kartul, kapsas, kodused verivorstid ja suitsuvorst, seened, kõrvist, kasukas (salat), kurgid. Enda maitsestatud liha ja kana ning magustoiduks Ketu tehtud piparkoogikook. Kõik oli lihtsalt nii maitsev ja hea. Need kaks päeva sai süüa ikka head ja paremat. 

Jõulusöök söödud, kõhud täis ja oligi aeg minna uurima, mis päkad olid toonud.
Carola laulis taaskord oma laulukest ning luuletas luuletusi lihtsalt puusalt, mis olid nii vahvad ja ägedad. 
Näiteks: "Jõuluvana kullapai kingi mulle suhkrusai, ära minult salmi küsi, räägime sellest pärast". Mul õigemini meil kõigil vajus suu lahti kui ägedad need olid ning kui ilmekalt ta neid esitas. Tõeline artist ja need luuletused olidki just sellised nagu need olema peaksid. Üks igati andekas ja leidlik muti, kes niimoodi puusalt pani. 

Laulud lauldud, luuletused loetud oli aeg kinke avada, mis pakkusid taaskord palju rõõmu ja põnevust. 
Lastel oli eriti tore, sest said uurida ja mängida oma kingitustega, mis pakkusid palju rõõmu.
Kingid vaadatud suundusime taaskord sööma. Mängisime "Reaalsuskontrolli" mängu, mis pakkus palju nalja ja natuke mõtisklemist. Ühesõnaga üks vahva mäng, mida saab ideaalselt mängida ka pereringis.
Õhtu oli meil päris pikk, sest juttu jätkus kauemaks ning meile tuli külla meie pere väga hea tuttav.
Tore on vaadata ja kuulda, kuidas ta on näinud kasvamas meid ning nüüd näeb kasvamas meie pudinaid.

Üks igati vahva ja tore aeg pereringis.

Järgmisel päeval olime ka maal mu ema juures. 
Käisin veel sõbrannal külas, kellega jutustasime maast ja ilmast, ning pakkus mulle oma tehtud napsu, mis oli täitsa hea. 
Külas käidud läksime õemehega, Sannu, Maku ja Ketuga korra Haapsalu, et viia võitjale helkur ning külastada Mareki venna pere. Taaskord üks vahva käik, sest nägime ühte pisikest printsessi, kes oli ärgates üks suur rõõmurull. Isegi ei võõrastanud kui ta sülle võtsin. Üks igati tubli ja asjalik tipsu.

Lõpuks hakkasime sealt mu ema juurde tagasi liikuma. Voilaa... sel ajal oli hakanud sadama lund, mis tegi meele kohe rõõmsaks.
Kui emme juurde jõudes läks õemehe pere kohe edasi linna, siis meie koos mu venna ja ta naisega jäime veel sinna.
Nii tulimegi koju alles 27nda lõuna ajal.

Lõpetuseks veel natuke kingitustest.
Lapsed sai ikka igasugu pudi-padi. Alustades riietest, mänguasjadest, toidust, kuuseehetest (see on traditsioon Carola sünnist, et iga aasta saab ühe ehtekese), raamatutest, meisterdamis asjadest, maiustustest jne. Ühesõnaga nad sai ikka kõike.
Kuna peredega tegime loosipakke täiskasvanutele, mis oli natuke lihtsam, siis lastele tegid ju kõik ja sellepärast said nad ikka palju nänni, kus üks oli vahvam kui teine. 
Siinkohal olen mina tänulik oma läkudele, sest kõik minu soovid täitusid. Sain omale uue sooja jope, lõikemati ning sellise katte, mille peal saab tainast rullida ja mõned hügieeni asjad. Sain ka ühe sooja tuduka komplekti. Nii mõnusad kingid ja jäin oma läkudega väga rahule.
Musununnu sai ka ühe tuduka, kinkekaardi, ahjuvorme, linnukesed, sokid, ägeda lõikelaua, kus on kirjas meie pere söögilaua reeglid ...eee midagi oli kindlasti veel, mis kohe ei meenu.

Siinkohal tahan kiita ennast, et olen alates Carola sünnist teinud kõigist just jõulukinkidest pilte. Jaa see on alati üks paras tegemine, sest sellele kaasneb alati tohutu kaos. Samas on see nii vahva traditsioon, mille tulemusel jäävad lastele mälestused ja meenutused. 
Muidugi on alati ka nii, et miski asi jääb pildilt puudu, sest see on juba kasutuses.

Taaskord ühed igati toredad jõulud, sest sain olla koos oma lähedastega, ning nautida maitsvat sööki, seltskonda ja avada kingitusi.
Iga hetk, mil saan olla koos oma perega, on hindamatu, sest see on kõige kvaliteetsem ja kalleim aeg. Olen õnnelik, et mul on olemas selline suur aare, keda hinnata ja kellele loota, uskuda ning toetuda.

Kurb ainult, et lund maas ei olnud, mida ei ole kahjuks siiani väga olnud. 

Ega enam ei oota ka seda lumekest. Nüüd tahaks, et kevad tuleks kiiremini, sest ilmad on juba nii kevadised ja nii päikeselised, mis teevad meele rõõmsaks. 

Päikest.

Trotsides vihmast ilma

Trotsides seda tänast vihmast ja sellist natuke sügisilma tuli tahtmine end magamistuppa teki alla ajada ning arvuti taha istuda. 

Kõigepealt uurisin ja lugesin oma eelmisi postitusi ja avastasin, et olen unustanud ühe postituse jagamata jätta, mis on juba ammu valmis kirjutatud, aga mingil põhjusel on jäänud jagamata. Teen seda kindlasti, sest seal on väike tagasivaade eelmisse aastasse.

Aga, kes on minuga nõus, et kõige ägedamad plaanid on need, mis sünnivad pikalt ette plaanimata?

Mina olen kahe käega selliste mõtete, ideede ja plaanide poolt. Plaanid ja ideed, mis sünnivad päev või paar või isegi enne minemist on lihtsalt the best.

Nii ka tänane hommik, õigemini lõuna, millest kohe lähemalt.

Alustuseks nägin mingi aeg tagasi Keila linna facebooki lehel üritust, mis toimub 01.02 kell 12.00-12.30 Harju Maakonnaraamatukogus ning selleks oli etendus lastele "Kadunud kuningas". Vajutasin sellele üritusele interested ning nii see jäi. 

Eile kirjutas aga mulle meie armas Siiri, et kuule kas homme lähme? Ise mõtlesin nagunii mummiga minna ja kui Siiri veel kirjutas ka, et kas lähme, siis ei kahelnud hetkekski. Plaan paigas, et lähme ja sealt edasi tekkis väike mõte, et lähme siis kohvetama ja koogitama ka. 

Seda kõike muidugi juhul kui mummid end ilusti ülal peavad ning pole väga väsinud peale etendust. Meie õnneks olid nad väga tublid ja pidasid end ilusti üleval ning käitusid viisakalt. 
Mõte minna kohvikusse sai täidetud. 

Lapsed olid kohviku mõttest nii sillas. Carola sooviks olid friikad ketšupiga. Mõeldud tehtud, sest see ei ole meie igapäevane toit. Vahel võib ju lubada, onju. 
Võtsimegi laste juustuburgeri, kus olid friikad ka kõrval. Magustoiduks olid pannakad jäätisega ning emmed võtsid kohvi. 
Samal ajal kui tüdrukud aknast välja vaatasid ja omavahel jutustasid ning süüa ootasid, said emmed natuke lobiseda ja nautida hommikukohvi. Mõnus aeg meile kõigile, sest saime rääkida natuke maast ja ilmast ning meie pisematest pudinatest. Ühtlasi saime ka toast välja, mida vajavad ka kodused emmed.

Üks igati vahva ja tore lõuna koos hea seltskonnaga. Oli näha, et lapsed olid üksteisest lummatud, sest nad polnud kaua üksteist näinud. Ega muidu poleks Carola teel koju autos nuuksunud, et ta nii igatseb juba Sassut. Millal Sassu meile külla saab tulla või millal me talle külla lähme? 

Mingi aeg tagasi läks ilma ka nii ilusaks, sest lund hakkas sadama ja Carola tahtis õue. Jah, nüüd on käes see aeg kui saame lasta  Carolat üksi õue. Seda muidugi ainult maja ette, et teda ikka aknast näeksin. Põhiline, et ma saan teda usaldada üksi õue mängima samal ajal kui toas vennaga mängin või toimetan omi asju. Meie pisikesest Tirtsust on saanud juba üks asjalik Mummi, mille üle on meil tohutult hea meel. 

Vot sellised päevad on need, mis laevad sajaga akusid ning toovad uut hingamist. Mina isiklikult olen hetkel nii head emotsiooni täis, et ei tea kohe mida ära teeks. 
Võib olla võtan kätte ja hakkan trenni tegema. See hea pisike on juba nii kehas sees, mis teeb selle tegemise veel nauditavamaks. Sulle peab see meeldima, mida teed, sest nii naudid ka selle tegemist. Kõige toredam on veel see, et peeglisse vaadates on näha ka juba mõningasi muutusi, mida ma tegelikult taga ei aja. Igatahes seda tuleb teha enda jaoks ja fiilinguga, sest nii armastad seda tegevust aina rohkem ja rohkem. See ei saa muutuda tegevuseks, mida peab ära tegema. Ei sa ei pea seda tegema kui sa ei taha. Ahh...ma võikski sellest vist lobiseda, aga ma ei tahtnud sellest kirjutada. 

Mul on olnud lihtsalt juba nii äge laupäev. Mul on tohutult hea meel, et mu lastel on kellega koos kasvada ning aastaid hiljem toredaid seikasid meenutada.

Peale selle teeb Musununnu veel head õhtusööki ka, mida saame nautida koos perega. Carola on ka tuppa jõudnud ja nüüd saame natuke koos mängida ühte magnetmängu, mis sisaldab venna jaoks väikseid detaile.

Nüüd on aeg sellele postitusele punkt panna, sest söök on valmis saanud, mis ootab maitsmist.

Mõnusat laupäeva Teile mu lugejad.