Kolmanda päeva puhkus.

Loodan, et Teil on olnud vahva lugemine ja piltide vaatamine. 

Meie kolmanda päeva hommik algas suhteliselt hilja. Leppisime Musununnuga kokku, et magame nii kaua kui magame, sest oleme siiski puhkusel. Seda enam, et magama jäime ka võrreldes teiste öödega suhteliselt hilja. Lapsed magasid ka õnneks kaua ja nii ärkasimegi ca 10.15 ajal. 

Musununnu ajas end juba natuke enne seda telgist välja. Lapsedki tahtsid minna vaatama, mis issi õues teeb aga kahsjsnsjsjsnns (tahaks kohe ropendada) seal oli mingi mega suur koer (nagu hundikas). Issi ütles küll, et ta on sõbralik ja nii... aga ikkagi. Kunagi ei tea kuidas võõras koer võib käituda. Kartsin laste pärast ikka omajagu, et äkki ikka teeb neile miskit. Kartsin tohutult, et äkki hammustab neid või hüppab peale.  Õnneks issi sõna ta kuulas ja tema sõnul oli ka selline sõbralik. Kohe kui issi talle midagi ütles oli ta vagusi ja vaikne. Minu suureks õnneks. 

Koju ta muidugi ei läinud ja nii ta siis seal oli ja ei liikunud kuhugi. Jäi veel pärast meid ka sinna. 

Hakkasin siis lapsi ükshaaval riide panema ja neid telgist välja laskma. Muidugi nad olid ikka natuke hirmul ka, sest see koer oli ikka suur ja samas tahtis nendega mängida. Muidugi seda ei juhtunud, sest ma ei lubanud neid koera juurde ning issist kaugemale ei tohtinud ka minna. Õnneks nad olidki ilusti laua ääres ja sõid. 

Lapsed riides ja õues ning läksin ka kaema millise koeraga tegu ja mis ilm meid ootab. Ohh seda vaatepilti. 

Musununnul juba õnneks vesi kees, et kohvi teha ning tõi alla ka külmakasti ja vaatas juba lastele midagi hommikusöögiks. 

Tatsasin seal natuke ringi ja ütlesin, et peame hakkama kohe kähku asju kokku panema enne kui vihma saame. Hakkasingi kähku telgi sisu kokku panema, mis on tavaliselt minu ülesanne. Kui Musununnu paneb telgi püsti ja võtab lõpuks maha ka, siis pesade tegemine ja koristamine on minu ülesanne.

Kogu sisu koos hakkasin neid venna vankri panema, et oleks parem üles viia. Jaa noo pagan...esiteks see koer kogu aeg sabas ja nimme hakkaski üleval juba natuke tibama.  Lappasin veel kiirelt autos asjad nii enam-vähem kokku, et teised asjad ka ilusti ära mahuksid. Asjad, mis katusele suusakasse pidid minema olid ka autos, sest ei tahtnud, et see seest märjaks saaks. Ühesõnaga kiirelt, kiirelt lappasin asjad paika, et alt veel asju tuua, et need päris märjaks ei saaks. 

Nojaa... pagan see koer oli ikka siin. Nii kui alla jõudsin, nii ta mulle vastu jooksis. Jälle seisin ja ootasin kuniks ta mu üle nuusutas ja siis eemale läks. Enne ei saanud ega julgenud ka edasi toimetada. Pärast tagumikust tükk väljas ka veel. Kas just nii hull oleks olnud aga parem karta kui kahetseda. 

Kimasime nii ikka kordi ja kordi, et asjad suuremast vihmast päästa. 

Lapsed olid õnneks kombedes ja nosisid hommikusööki, mis issi nendele enne vihmakest oli valmis pannud.  

Minu kohustuslik pool tehtud oli issi kiire ja kärme ning võttis telgi maha, et see väga märjaks ei saaks. Õnneks õnnestus tal see suhteliselt kuivalt kokku saada.

Samal ajal kui ta seda suusakasse pani jooksin mina aga üles alla, et muud  asjad ära tuua, sest sadu läks ikka juba tugevamaks. Enne seda kui kogu laagri kokku saime tõime lapsed ka autosse varju. Võtsime need märjad kombed ja kummikud ära ning nii nad meid seal ootasid. 

Lõpuks oli kogu laager koos ja autos ning meie sõit Võru poole võis alata. 

Autosse minnes ootas meid ees aga tore aroom 😁. Ei jäänud muud üle kui otsisime ühe kausikese ja natuke jahedat vett, sest soe vesi oli veel kohvi veest alles, mida issi polnud veel mingil põhjusel ära visanud. Nii saimegi õnneks leige veega venna pepu ära pesta. See asi ka tehtud oligi aeg lõpuks liikuda. 

Istusime veel natuke aega enne autos, et vaadata kuhu me siis täna lähme, sest otsest plaani meil ju polnud. 

Otsustasime minna vaatama Piusa koopaid, kus ma ei ole kunagi käinud. Musununnu küll oli aga ka kunagi ammu aega tagasi.  

Enne seda käisime veel korra Võru Alko1000, sest sealt saab sellist huvitavat kraami. Ma ei pea silmas alkot vaid ka muid asju. Meil oli ring juba peaaegu tehtud kui riiulite vahelt tuli üks “Tere”. Selleks osutus Andri õde. Nii, siis trehvasimegi Andri peret, kes olid ka puhkusel ning saime natuke muljetada, kus käinud ja kuhu lähevad, kuidas läinud. 

Poes käidud ja asjad aetud võtsimegi suuna koobaste poole. Kuna ma seal kordagi käinud ei olnud ja seal pool juba olime, siis miks mitte minna vaatama. Eks kodus olles korra vaatasin ka neid, et võiks minna vaatama aga plaanis ei olnud. Tahtsime minna ka Viljandit avastama aga sinna ei jõudnudki. 

Minu ootused koobaste juures olid natuke suuremad kui ees olev vaatepilt. Jah, seal on ilus liivane ja puha ning papi eest mine vaata aga seda, mida tahad. Ühesõnaga see ei olnud midagi nii suurt ja väga ahaa efekti tekitav nagu ma arvasin. 

Nüüd on vähemalt käidud ja nähtud. 

Üks pisike koobas õnnestus meil leida aga suuremat küll mitte. Võib olla loodus ja kõik muu on oma töö teinud, et neid seal nii vähe. 

Kuna meie päev oli veninud juba üsna pikaks peale koobaste juures käimist, mängimist ja söömist, siis otsustasime võtta viimaseks ööks midagi, mis ei ole telk. 

Kuna vihma sadas ikka usinalt (Võru poole liikudes), siis ma ei tea kuidas aga ühel hetkel oli mul bookingus ees Mustvee majutus. Vaatasin ja arutasin issiga, mis teeme? Kas lähme või mitte? Otsustasime minna. 

Koobaste juurest oli sinna ikka päris pikk maa sõita... Kui vahepeal mõtlesime, et tühistame ja vaatame kuhugi lähemale midagi, siis lõpuks otsustasime selle broneeringu kasuks, et me pole seal lihtsalt käinud ja nüüd lähme. Jumal teab, millal veel siia kanti satume. 

Nii veetsimegi öö Mustvees Ankru hotellis. Kohale jõudsime sinna natuke enne 18.00. 

Võti käes ja toa number teada läksimegi pudinatega üles, et vaadata milline on meie tuba. 

Tuba ise oli selline tilluke ja kolme voodiga ning vannitoaga. Selline pisike ja mõnus, mis sobis meile kõigile. 

Eriti hea oli veel see, et voodid saime omavahel kokku lükata. Nii saigi meie kolmest eraldi voodist lõpuks üks suur mõnus pesa, kus kogu pere sai vabalt ja muretult magada. Uni oli ikka magusam kui mesi. 

Lapsed nautisid ka seda toas olemise aega. Käisime kõik ilusti pesus ja panime puhtad riided ning tšillisime niisama. 

Ühel hetkel mängisime juba märkamatult padjasõda, mis pakkus kõigile palju nalja ja naeru. Lapsed susserdasid seal omavahel mängida. Kord kapis, siis põrandal, siis voodis, siis akna peal autosid uurides ja kelle kuulamas, mis iga täis tund lõi. Oli näha, et lapsed tundsid end hästi ja nautisid 100ga. 

Aeg läks seal ikka nii kiiresti. Lõpuks olime ikka nii kutud, et ma ei kuulnud isegi seda kui issi ja venna magama jäid. Meie Carolaga uinusime päris kiiresti. Kuna ta minu kõrval magas, siis kuulsin ainult ta nohinat.

Terve see puhkuse aeg oli kuidagi nii, et Carola oli minu lähedal ja kaisus ning Ander issi juures. 

Öö ise möödus mõnusalt, vaikselt, rahulikult ning ilma vihmata. Magasime nagu notid. Isegi lahtine aken ei häirinud. 

Uue päeva hommik algas meil juba üsna vara ja seda äratuse peale aga sellest kõigest juba homme, sest ees on uus päev ja uued seiklused. 

Teine päev puhkusel

...

Teise päeva hommik algas meil ka mõnusalt vara. Samas mitte väga vara aga samas parajalt hommikul, et päev on veel igas mõttes pikk. 

10.40ks olime juba ilusti autos ning kogu laager koos ja sõit võis alata. Lapsed olid juba natuke söönud aga meie veel mitte, sest ei tahtnud. Nad ei ole meil kahjuks ka hommiku sööjad. Nad peavad korralikult üles ärkama enne kui süüa tahavad. Natuke pistsid küll miskit hamba alla aga see polnud veel päris hommikusöök. Leppisime issiga kokku, et vaatame ühe koha, kus saame hommikust süüa ja kohvitada. 

Ahjaa...veel üks vahva seik sellest hommikust. Kas Teil on nii olnud, et kuskil prügikasti kõrval näete miskit asja või juppi, mida teil on just vaja? Olgu see, siis mingi tooli, vankri, ratta või jummal teab, mis varuosa. 

Meil läks siin hiljuti varikatuse üks osa katki ja näe voilaa just selline katus (metallist konstruktsioon) oli just ära visatus. Me ei jätnud seda juhust kasutamata ning issi läks ja krudis sealt selle vajaliku jupi küljest ära. Algul tundus natuke imelik seda teha aga kui jupp on just sobib, siis miks mitte seda võtta. Meie võtsime ja nüüd saame oma katusealuse kiiremini ja muretult korda. Taaskasutus, mis muu.

Prügikasti peatus tehtud :) oli aeg edasi liikuda. 

Meie selle hommikune esimene peatus oli Ainažis, kus tegime kohustusliku Läti piiri pildi. 
Pisike peatus tehtud ja Carolale räägitud kus oleme oli aeg edasi sõita kuni järgmise peatuseni. 

Olgu mainitud, et ükski asi ei ole meil selles päevas planeeritud. Nagu ka eile ja kõik järgnevad päevad. Liikusime tasa ja targu ning vaatasime kuidas lapsed jaksavad. 

Meie järgmine peatus oli Salacgrivas lauku teritorijali ehk mere ääres. Selline väike parkla, kus saab jalga puhata. 
Kuna lapsed väga söönud polnud, siis tegime pisikese hommikusöögi ja kohvi pausi. Samal ajal kui lastega mere äärde läksime pani issi vee keema ja vaatas kaasas olevast külmakastist miskit kiirelt süüa. 
Mere ääres käidud, kohvi valmis, lapsed söönud oli aeg asjad autosse tagasi pakkida ja edasi liikuda. 

Meie juhuslik peatus oli Krimuldas, kus nägime selliseid vahvaid autosid, mille peale pidime kohe seisma jääma ja neid vaatama.

Autod pakkusid ikka palju elevust, sest Carola küsis ikka kordi ja kordi, mis on nende autode nimed. Nii me siis issiga kordamööda vastasime, mis olid nende nimed. 

Mõte ja idee minna Sigulda sai ka täidetud, sest see oli meie järgmine peatus. Kui venna jäi vahepeal magama ja kohale jõudes ikka veel magas, siis meie issi ja Carolaga jalutasime väikese ringikese keskväljakul, kus oli väike purskkaev. 

Seal kaart väike tiir tehtud ja kaart vaadatud sõitsime Sigulda vahel ringi kuniks parkisime auto ühte parklasse. 

Sealt edasi liikusime vankriga Sigulda parki, kus olid sellised vahvad kepikestega, mis tähistasid erinevaid maid. Leidsime üles ka meie riigi oma, millele oli kirjutatud Eesti Keila. Kepikesed vaadatud ning mõned pildid tehtud liikusime tagasi, et minna vaatama Tarzani parki. 

Enne seda parki oli kuulda tümpsu, mis lapsi tõmbas. Selleks kohaks osutus liblikamaja, mida kõik koos külastasime. Kokku maksime selle eest 10€ ning suureks plussiks veel see, et saime sinna sisse minna veel teist korda. See maja oli selline pisike ja hästi soe (31,2 kraadi näitas üks kraad nurgas) ning paljude liblikate ja taimedega.
Veel võis seal näha kilpkonna, kalu, linnukesi. Carola sõnul oli kilpkonna nimeks Kilbu, sest ta on seda Peppas näinud.

Seal tiirud tehtud suundusime edasi seal lähedal olevasse Tarzan seiklusparki. Sinna me seekord ei läinud, sest lapsed on veel natuke tillud. Kuna olime selle ülemises otsas, siis ei hakanud sellepärast ka alla minema, et Carola saaks, näiteks batuudil hüpata, mida ta väga tahtis. Ühesõnaga laseme lastel natuke kasvada ja küll, siis avastame seda parki ka. 

Meie õnneks oli seal lähedal ka vaateratas, mille eest maksime 5€ ning saime sõita kaks ringi. Carolale see väga meeldis ja ega vennakenegi alla jäänud. Avastas et seda ratast saab keskel oleva rattakesega keerutada ning nii hüüdis seal ikka kordi ja kordi "Keelu, keelu". Nii, et temal oli selle rattakesega seal tegemist küll ja veel ning muud polnudki vaja. 

Ringid sõidetud otsustasin minna koos Carolaga sinna liblikamajja tagasi, et saaksime koos natuke aega veeta. Nii me, siis püüdsime seal neid liblikaid ja isegi ühte linnukest, kes mitte ei olnud nõus ta käele maanduma. Minu juustes maandus aga üks ilus suur sinine liblikas, kes sama kiirelt ka jalga lasi. Elevust pakkus taaskord see pisike kilpkonn, kes seal vees mulistas. 
Mälestuseks ostsime ka ühe magneti, mille valisime koos Carolaga välja. 

Nüüd oli aeg minna ja üles otsida issi ja venna, kes läksid auto juurde, mis asus köisraudtee lähedal parklas. 
Seekord me sellega sõitmas ei läinud, sest see just saabus ning kahe hetke pärast oli see juba turiste täis ja vuras minema. Kuna lapsed olid sellest kuumast ka natuke kurnatud ning väsinud, siis nad ei kannatanud seal väga oodata. Venna muutus ka juba nii virilaks ja miski ei sobinud talle. Nutvate ja karjuvate lastega ei tahtnud me sinna ammugi minna. Kunagi kui sinna uuesti satume, siis sõidame sellega kindlasti. 

Lastele ostsime sealt lähedalt putkakesest aga mälestuseks Sigulda kepikesed. Seal oli neid igas hinnas aga meie võtsime sellised väiksemad, mis maksid 1,50€. Liblika magneti eest maksime sama palju. 

Lapsed autos oli plaan veel natuke Sigulda vahel sõita, sest issi tahtis vaadata bobirada. Teel sinna jäi meile silma ka pood, kus saime ka õhtuks miskit süüa vaadata. Poes käidud võtsime esialgse suuna Valmiera poole, et õhtuks Eesti tagasi jõuda ning sinna ööbimine vaadata.

Teel sinna jäi meile aga silma üks koobas, mis kohe kutsus vaatama. Lapsed olid külla juba väsinud aga seda märki, et me sinna ei lähe, ei olnud nende silmis näha. Carolale pakkus eriti huvi veel see, et ostsin talle poest ühe pisikese taskulambi, millega ta sai uurida koobast ning olla pisike uurija. Vennake oli väsinud, sest tahtis olla süles ning ei olnud nõus ise käima. Koopa juures küll natuke tatsas aga seda ka kahjuks vähe. 

Kes on seal käinud, siis teab, et seal on üks mega pikk trepp. Kirjade järgi on seda lausa 280meetrit. 

Nüüd tuleb üks eriti vahva koht, sest meie Carola oli see tubli, kes läks aina edasi ja edasi kuni võiduka lõpuni. Mina talle ikka vahepeal, et ootame issit ja vennat ka või lähme alla tagasi, sest meil on veel nii palju minna ja alla on ka vaja tulla.  Tema mulle “ Emme, see ei ole minu eesmärk”. Mul jäi suu kohe lahti ja samas natuke itsitasin ka ja mõtlesin, et olgu peale. Kui see ei ole sinu eesmärk, siis lähme edasi. Samas ütlesin korra veel, et  äkki lähme ikka alla tagasi või ootame issit ja vennat ka. Selle peale vastas sama ja kimas aina edasi ja edasi. Kuniks olimegi lõpus. Üles jõudes oli meil ikka toss väljas. Minul, sest Carola kimas päris kiiresti treppidelt üles ning issi tassis vennat süles, kes ei olnud enam nõus poolel maal tagasi alla minema. Ühesõnaga lapsed võtsid meist nii palju kui said. Heas mõttes. 

Alla minnes võtsin mina venna ja issi Carola, et mõlema jaoks oleks võrdsus. Nii läksingi selg ees trepist alla samal ajal venna süles. Mul oli lihtsalt nii kergem ja lihtsam. Olen seda taktikat juba Carola ajal kasutanud ja nüüd vennaga ka. Mõni vaatas võib olla imelikult aga minu jaoks oli nii hea ja mugav. Issi ja Carola sammusid ikka õigesti alla ja seda omas tempos.

Alla jõudes olime ikka väsinud aga samas rõõmsad, sest niiii palju astmeid sai ära astutud. 

Parkimise eest 2,50€ makstud ja nüüd oli lõpuks aeg hakata Eesti poole sõitma, et vaadata ööbimine.

Me ei tahtnud Lätti jääda, sest esiteks see ei olnud meil plaanis ja teiseks tahtsime kolmanda päeva ikka Eestis veeta. 

Nüüd sättisid lapsed end magama ja meie sõitsime issiga rahus ja vaikuses ning nosisime salaja kommi. 

Eesti piiril ehk Valgas ärkasid lapsed üles. Nüüd oli meie suund Karula järve RMK alale, mis oli meile kõige lähemal ja piltide järgi tundus ilus koht. 

Kohale jõudes olime aga veits kahtlevad, sest see asus nii mäe all. Asjade vedimiseks pidime ikka kordi ja kordi mäest üles ja alla ronima. 

Kas hakkame vaatama uut kohta? See mõte oli meil täitsa peas. Vaadates, siis kus on lähim uus koht... Otsustasime, et ei lähe. Koht ise oli hästi kaldus, mis (viis isegi ennast igas mõttes tasakaalust välja) oli häiriv aga samas korralik wc, kuivad puud, grillkoht, järv, prügikast ja vaikus. Otsustasime jääda sinna. 

Asjade tassimiseks oli parim asi venna vanker. Asjad sisse ja alla ning tühjalt uuesti üles ja asjadega uuesti alla. 

Telk koos ja pesad valmis hakkaski puhkus. Tegime süüa ja nautisime vaadet järvele. 

Ühel hetkel tuli sinna üks paat koos isa ja pojaga, kes käisid kalal. Jutustasime nendega natuke kuniks neil asjad koos ja üles viidud. 

Kõht täis, pesad korras, siis oli plaan ujuma minna, et päevane higi maha saaks. Kell oli küll juba hiline ja väljas juba jahedam, siis lapsed olid kohe eriti kurvad, et nad ka vette ei saanud. Carola lausa nuttis. 

Mina vees ja kui siis hakkas mingi hirmus jutt. Meie juurde sõitsid kolm jalgratturit. Vaatasid seal miskit ja arutasid, et kuhu edasi ja nii. Mina, siis ikka veel vees ja nendega jutustamas. Nii ma siis seal olin ja vaatasin kuidas nad ratastega üles sõidavad. Nende kolme eesmärk oli ikka rattaga lõpuni välja sõita. Nii nad, siis seal sõitsid kuniks tulid kõik korraga uuesti alla ja sai lõpuks üles välja. Kui ikka siht silma ees, siis seda tuleb täita, onju. Kutid läinud sain ma ka lõpuks ujuma :).

Tiirud mõlemal ujutud ja soojalt riidesse pandud oli aeg lihtsalt olla. Istusime tule ääres soojas, tegime vahukommi ning nautisime puhkust. 

Pimedamal ajal said lapsed mängida oma taskulampidega ning olla pisikesed jaaniussikesed. Ühel hetkel uurisime juba taevas tähti. Ikka uuesti ja uuesti neid lugedes. Lõpuks saime üle 10ne neid kokku. 

22.30 ajal hakkasime end ka lõpuks telki sättima, sest päevased toimetused olid meidki ära väsitanud. 

Öö ise möödus väga rahulikult ja vaikselt. Kui välja arvata see, et mingil hetkel käisid ühed inglased ujumas, mis mind üles ehmatas. Teiseks oli mul ka natuke külm. Õnneks oli meil pleede ka kaasas, mis sain peale panna. Poputasin veel lapsi ka ja panin neile ka neid peale, et külm ei oleks. Õnneks olid nad soojad ja kuskilt ei paistnud, et neil oleks olnud külm.

Muidu oli öö vihmatu ja rahulik. 

Vot selline vahva ja tore Eest-Läti-Eesti päev oli meil. 

Homme juba uus postitus meie uuest päevast ja uutest seiklustest. 

Puhkuse esimene päev

Terekest mu armsad lugejad. 

Oeh... Viimasest postitusest on kohe ikka mega kaua aega möödas aga seda kõike ka sellepärast, et veedame palju aega lastega õues. 

Hommikud algavad meil söömisega, siis vahetame tubased riided õue omade vastu ja oleme seal kuni lõunauneni. Hetk kui nad mõlemad magavad on lihtsalt selline rahu ja vaikuse aeg. Nii saan lihtsalt olla ja aju puhata, et nende ärgates jälle kripsis-krapsis olla. Vahel kui õnnestub, siis tukun ka koos nendega.

Päevad lihtsalt kulgevad nii ruttu ja kiiresti, et ei saagi aru kui  hommikus on saanud õhtu või esmaspäevast reede ja reedest pühapäev. Kohe algab suve viimane kuu ja varsti peab minema tööle.
Kunagi mulle öeldi, et oota kui sa koolis enam käima ei pea ja hakkad  oma elu elama ning tööl käima, siis saad aru kui kiiresti aeg lendab. Jaa nii ongi, sest meie neljapäevane reis Eestis läks ka nii kiiresti, et ei saanud arugi. Nagu ka Tallinna loomaias, kus veetsime kokku ca. 5 tundi. 

Väike sissejuhatus asjasse tehtud ja nüüd siis lõpuks ka meie vahvast puhkusest.
Alustuseks olgu öeldud, et meil ei olnud mingit plaani paigas, et kuhu lähme, kuhu tahame minna ja mida näha. Plaanid sündisid kas uue päeva hommikul või eelmise päeva õhtul. Suuresti vaatasime ka ilma.
Pean tunnistama, et need planeerimata plaanid on ikka kõige paremad plaanid. 

Alustame, siis algusest ehk esmaspäeva hommikust. 

Hommik algas igas mõttes juba õige vara. Kell 6.00 oli issil juba äratus, mille peale silmad avasin ning mõtlesin, et kas tukun veel edasi või hakkan toimetama, et kõik valmis saaks, mis jäi eelmisel päeval tegemata. Otsustasin kiirelt viimase kasuks, sest kui vaja, siis autos saab ka natuke tukkuda.

Sel hommikul korjasin kiiruga kirsid ära, mis kividest puhastasin ning sügavasse panin. 
Koristasin veel kiiruga natuke, et naasedes ootaks ees puhas ja korras kodu.
Lapsed veel magasid ning nii saime veel rahus asju kokku panna, kohvitada ning pidada plaani kuhu minek. 

Ei saa ka mainimata jätta, et kõiki asju ei jõudnud pühapäeval kokku panna, sest mustikate puhastamine/ sügavasse panemine võtsid oma aja. Nüüd on õnneks nii moosi kui marjade näol talvevarud olemas, mida maiustada nii pannakate kui pudru peale. 

Kuna meil kuhugi kiiret polnud ja aja peale ka kuskil olema ei pidanud, siis startisime muretult ja rahulikult maja juurest alles kell 10.15 paiku. 

Esimene suund oli Pärnu, kus käisime 3xxxga Maximas, Kanpolis (selline odav pood, kus saab igast manti), Pärnu rand ja siis suund ööbimisse. 

Mõlemast poest saime ühtteist nii õhtuseks grilliks, näksimiseks ning mõned asjad ka koju. 
Pärnu ranna külastamise mõte oli meil ka korra peas. Seda enam, et ilm oli nii ilus ja soe. Igasugune jahutus ja veega möllamine kulus kõigile marjaks ära. 
Ei hakanud kuhugi mujale parkimist ka otsima. Maksime 5€, et saaksime sinna ranna äärde parkida, et lastega oleks lihtsam. Jah, see on tegelikkuses ikka hull nöörimine, mis teha. Tahad minna ja olla, siis maksa ning kedagi ei huvita kas oled seal tund, poolteist, viis tundi või terve päeva. Maksad ikka sama hinna. Otsustasime maksta selle summa, sest oleme puhkusel ja vahel arva võib. Hullem variant oleks olnud veel mingi trahvi maksmine. Aga see selleks. 
Jumal tänatud, et nii tegime ja sinna ranna lähedale parkisime, sest lapsed olid lõpuks ikka väsinud ja vennake ei jaksanud enam käia ka. 
Pärnust välja sõites nad juba magasid. 
Igati vahva ja tore seik mere ääres, kus lehvis küll punane lipp aga vesi oli soe ja puhas. 

Lapsed uuesti autos ja suund ööbimiskohta võis alata. Algul mõtlesime, et jääme mu venna juurde aga siis otsustasime, et ikkagi mitte, sest nii saame Lätile lähemale kui peaks otsustama sinna minna. 
Enne  sõitsime veel natuke Pärnu vahel kui võtsime suuna Kabli poole, kus veetsime meie esimese öö. 

Sinna jõudes saime omale sellise tee äärse koha, kus kõik meist möödusid aga see meid väge ei häirinud. Lapsed tundsid end vabalt ning vaatasid igat mööduvat. Mööduvad inimesed, koerakesed pakkusid palju huvi ja tegid pudinate meele rõõmsaks. 

Telk üleval oli aeg ka natuke süüa teha, milleks oli kiirelt valmiv supp, mida lapsed sõid õnneks suure isuga. Supp söödud oli aeg väikeseks magustoiduks, milleks oli jäätis, mille ostsime Kanpolist.
Ei saa mainimata jätta, et see 1tops  jäätist maksis 0,99€. Jaa... 0,99€ senti. See jäätis ei olnud just suurem asi oma maitse poolest, sest oli natuke lahja ja sellest tulenevalt ka teise maitsega. Muidu oli söödav ja maitses. Karamelli oma oli parem kui see teine.
Kuidas see nii kaua vastu pidas ja ära ei sulanud? Me panime selle külmakasti. Samas oli see natuke sulanud ja pehme, mida oligi kohe hea süüa. 

Laager üleval ja söödud ning oligi aeg minna mere äärde. Lapsed nautisid seda aega 100ga. Nad hullasid ja möllasid ning nautisid iga hetke vees ja liival. 

Õhtul nautisime päikeseloojangut. Lapsed mängisid taaskord liivaga ja meie nautisime vaadet ning lapsi, kes mängisid. Päike loojunud oli aeg tagasi telgi juurde minna, mis ei lõppenud niisama mere ääres asjade kokkupanemisega vaid vees käiguga. 
Vesi ise oli soe ja lapsed üsna liivased, siis loputasime nad veega üle ning läksime kohe telgi juurde ning panime nad kohe tudukatesse. 
Ise läksin ka kohe nende juurde. Issi pani veel viimased asjad kokku ja tuli ka meie juurde. 23.00 me juba kõik magasime.

Öö ise möödus rahulikult ja vihmata. Saime küll paar korda sellist seenekat, mis ei olnud ka imestada, sest siin pildil on näha, mis toimus meist natuke eemal. 

Selline vahva ja tore päev oli meie esimene päev Pärnus. Järgmises postituses juba meie teisest päevast, mis oli sama vahva ja veel toredam.

Uute seiklusteni juba homme.