Trilli-tralli, jõulutralli.

 Ilusat vana aasta hommikut Teile mu armsad lugejad.

Kõik see mees alles magab va. issi, kellel uni läks lihtsalt ära ja minugi üles ajas.

Nii kasutangi seda aega ära ja kirjutan natuke meie möödunud jõuludest.

Sel aastal olid jõulud kohe nii head ja erilised, et me ei pidanud kodust kuhugi minema, mis meile väga meeldis ja sobis. Muidu seilame need päevad ikka külast-külla aga sel aastal saime jõululauda istuda ja nautida ainult oma perega ja seda kõike oma armsas kodukeses. Ainult meie neli, mis oli nii haruldane ja omapärane. See tunne oli nii hea, sest meil ei ole siiani sellist asja olnud ja seda veel meie kahe pudinaga. Mul oli aega vaadata ja tegeleda ainult oma lastega ja meenutada, kuidas Carola sama vanalt laua taga käitus nagu oli sel hetkel venna. Ikka ühe pere lapsed on ühe pere lapsed. Nii mõnigi asi tuli tuttav ette. Tore hetk mälestustes mõlgutamiseks. 

Ühel hetkel liitus meiega Andri tädi, kes on ka oma pere. Selline mõnus väike seltskond selle siginas-saginas päeva lõppu. Meile selline teistmoodi päev ja õhtu meeldis ning sobis. 

Tulles tagasi sellesse 24nda hommikusse, siis 12.00 paiku käisi lastel Jõuluvana. See traditsioon sai alguse meil Carola sünnist. Esimestel jõuludel ta ainult nägi teda aga edaspidised aastad on ta meil kodus käinud. Mõned aastad on olnud juba nii, et Jõuluvana tuleb meile 24nda hommikul. Mulle selline hajutamine meeldib, sest nii on osa kinke nagu juba ära jaotatud. Kui nad õhtul kogu selle tavaari kätte saaks, siis mine hulluks. Ausalt ka...

Kaks last, aita pakka avada, vaata, et sisud tagasi saaks ning kõiki maiustusi kohe lahti ei kisuta...oeh... ikka paras jebimine😁. Issi sai siin niigi igast autosid ja komplekte pakkidest lahti monteerida😁, mis võttis omajagu aega. Mõni asi oli karpi kohe nii ära pakitud ja kinnitatud, et pusimine võttis aega🤦‍♀️. Lõpuks tekkis ka väike järjekord nende pakikeste avamisel 😄. Siis tuleb üks laps "Emme, aita lahti teha, siis teine, emme aita lahti teha". Samal ajal pusib issi millegi lahti monteerimisega. Kõik oleme juba natuke kärsitud, sest üks ei jõua nii kiiresti kui teine. Jubs tahaks ju vaadata, mis sai või hoopis mängida. Plusd see, et tahaks oma pakki ka avada, mida saab teha alles päris, päris lõpus, sest sind ei jääta enne rahule kui kõik pakid lahti🤦‍♀️🙉🙈😊.

Igatahes tore, et meil ka kodus sel keerulisel ajal Jõuluvana käis keda lapsed väga ootasid ja soovisid näha. Õnneks nad isegi ei kartnud teda, mis oli eriti vahva. 

Carola oli nii õhinas, et hakkas temaga kohe rääkima ja jutustas vabalt. Kohe esines julgelt Jõuluvanale ja utsitas oma vennakest ka takka, mis oli nii armas ja tore. Vennake oli koos õtsiga nagu julgem ja asjalikum. Igatahes on meil ühed vahvad pudinad, kes pakuvad meile palju rõõmu.

Lõpuks jõudis kätte aeg, kus kingid said otsa ja Jõuluvana pidi lahkuma. Lapsed tahtsid küll aknale minna ja talle lehvitada aga me ei saanud lasta. "Põhjapõdrad autos" ootasid ja Carola oleks ta võib olla ära tundnud.

Igatahes see oli üks vahva ja tore lõunane aeg nii meile kui ka lastele, sest igast vahvaid asju toodi. Eriti toredad olid uued pannid ja üks puuvilja korvike ning kuumaõhufritüür + igast näkse, mida saime süüa koos perega.

Sellega meie päevake veel ei lõppenud.

Kahe paiku päeval oli meil õues väike olemine Andri perega. Sõime natuke sooja vorsti, maiustusi, jõime teed ja glögi. Ühesõnaga kaetud oli selline pisike jõulune lauake, kus sai midagi lihtsat näppu haarata. 

Ühel hetkel läks Andri ema koos pudinatega aiamaale, et küünlad süüdata lahkunud koduloomadele. Nii hakkas meil kohe üks suur sigin ja sagin.

Pakikesed oli vaja nüüd kiirelt kuhugi sokutada. Selleks kohaks sai meie laste mängumajake. Kus kingid olid samas peidus ja samas kuiva käes ning nende leidmine oli omakorda põnev. 

Jätsime majakese ukse lahti ning puistasime sinna natuke piparkooki, et äkki avastavad kui aiamaalt naasevad. Ei midagi... pudinad jalutasid õue peal ja keegi ei läinud majja, kus nad tavaliselt ikka mängivad. Lõpuks seadis meie vennake sammud majja ja ohh seda imestust. Esimese asjana ta tardus. Ütles "Ooo" ja kui uurima hakkasime, siis läks õts ka kiikama ja nii see trall peale hakkas. Carolal olid taaskord nii ehedad emotsioonid. Ta oli nii rõõmus ja elevil. Vennakeselgi oli näha mõningasi üllatavaid reaktsioone. Võib öelda, et üllatus õnnestus.

Pakikesed jagatud olime veel mõned ajad õues. Panime pudinatega ka linnukestele seemneid ning läksime ka lõpuks tuppa. 

Kuna lapsed avasid õues ühe pakikese ning teised jäid oma aega ootama, siis oli hea neid ka kohe tudule saada, et õhtuks natuke puhkaksid. Nii saingi nad kiirelt tuttu, et mida kiiremini magama jääte seda kiiremini saate need pakikesed avada. Lõpuks said nad need avada alles peale õhtusööki. Tore, et suutsid nii kaua kannatada ja oodata.

Enne seda pidime me veel avama viimase pakikese meie advendikalendrist. Sellest, mis meile 01.12 toodi. Siinkohal aitäh kõigile neile, kes selle kalendri kohta positiivset tagasisidet andsid ning muidugi armsale Liisule, kes arvas, et võiksin nende sisu Insta storydes jagada. Aitäh kõigile, kes selle kohta tagasisidet andsid ja kaasa elasid. 

Poleks uskunud, et see nii palju elevust pakub ja selle idee eest nii häid ning positiivset tagasisidet saan🥰.

Pakike avatud oli meil veel natuke aega, et lauda istuda ja sööma hakata.

Lapsed ei jaksanud muidugi enam oodata ja tahtsid juba süüa. Lõpuks tõi issi toidu lauda ja saime lastele panna ning sööma haka.

Igati vahva ja tore kogemus, mida ka tulevikus kasutada.

 

Lõpuks oli aeg nii kaugel, et nad said avada ka pakikesed, mis teisest möllust olid avamata. Taaskord saime asju lahti monteerida😊.

Üks selline siginat ja saginat täis päev, mis oli hoopis teistsugusem kui muidu.

Sama siginat ja saginat täis oli ka meie järgmine päev, sest seekord olid jõulud meil. Meile tuldi ja sõideti külla. Jõulud ilma pereta on ka nadid. Jah, praegune olukord on igas mõttes jama ja ei peaks selliseid asju korraldama ja nii, aga jõulud on see aeg, kus tuleks olla perega. Kui kõik on terved ja hoitud, siis miks mitte. Hirm on ikka olemas aga jah...

Meie päevakene kulges õhtusöögini kiirelt. Küll oli vaja asju vaadata, sättida, kraamida, vaaritada jne. Ühesõnaga päev oli täis igasugu tegemisi. Sekka ka mõni punane kotike ukse taga ja uksekell, mis selle olekust märku andis. Lastel taaskord elevust kui palju. 

Lõpuks oli aeg lauda istuda ja sööma hakata. Traditsioon, kus teeme ühise perepildi on meil siiani. Selle väikese hetke ikka leia, et teha üks väike jäädvustus. On mida hiljem vaadata ja meenutada. Igati tore oli istuda ühise laua taga oma perega, mida ei juhtu just väga tihti. Olin ja olen õnnega koos, et see õhtu oli just selline nagu see oli.

Taaskord oli meil kingituste jagamise aeg. Ander ja Carola said neid jagada. Väike abiline aitas nimesid lugeda ja nii nad seal neid lunastasid. 

Lõpuks läks asi ikk nii kiireks, et lapsed jooksid oma pakikestega juba kokku. Üks lugeja oli veel pooleli kui teine juba viima läks. Natuke nalja ka sellesse seikka. 

Eriti vahva ja tore on juba see, et Carola tunneb oma nime kirjapildi järgi ära. Kohe kui seda nägi, siis ütles see onju mulle. Kordagi ta ei eksinud ka. 

Õhtu võis lugeda õnnestunuks, sest meie pisikesse elamisse mahtusid kõik ära ja kõik olid rahul.

Siinkohal meenub kohe seik meie tütrekesest, kes palus sosinal issi käest, et kas ta tohib midagi öelda. Ise seisis pisikese tooli peal meie vahel. Issi andis selleks muidugi loa ja ütles meile kõigile, et Carola tahab midagi öelda. Panime teleka vaikseks ja tema esimesed sõnad olid "Mul on hea meel, et te olete kõik siia meile külla tulnud...". Need sõnad... need sõnad pugesid nii südamesse. Meie 4,3 aastane laps ütleb nii armsad sõnad. Oeh... see tunne oli kirjeldamatu.

Ühel hetkel tänati ka meid, Carola jutu vahele, et kõiki vastu võtsime ja võõrustasime. Hetked, mis jäävad mälestustesse❤. Lõpuks Carola laulis koos kitarriga enda välja mõeldud laulukest, mis viitas sellele kui hea meel tal on, et oleme kõik koos. Oeh... meie suur tütreke üllatas meid kõiki.

Nii see trall läbi saigi. 26ndal jäi Sannu koos kutsu Zolaga meile, mis pakkus lastele palju rõõmu. Muidugi ka mulle endale, mis sest et ta on liikuv katastroof nagu talle öeldakse, siis sellest hoolimata on ta üks nunnupall kellega mängida. "Tätsul" nagu mulle öeldakse on nüüd üks laps juures keda saan vajadusel vaadata😊.

Sellised toredad ja vahvad ning teistmoodi jõulud. Olen ikka mega rõõmus ja õnnelik, et mul on kellega neid toredaid hetki ja emotsioone koguda siia keerukate aegade sekka.

Eriti toredad olid need hetked kui kinke avades sain need, mida soovisin. Sain omale sildi printeri sellise väikese. Saan nüüd kogu pere asju sildistada ja vajadusel kasutada ka lasteaias. 

Üks emotsionaalsemaid kinke oli Terminaatori plaat "Maailm vs. Lilian". Seda kõike sellepärast, sest seal oli ka Jaagupi autogramm ning taga K.Jõekalda joonistus. See on midagi, mida ei saa poest osta ning on igas mõttes üks erakordne kink. Siinkohal ütleb pilt rohkem kui 1000 sõna.

Olen väga rõõmus ja õnnelik, et meil olid just sellised jõulud nagu need olid. Eriti toredad olid ka päkapikud, kes tõid igast vahvaid ja põnevaid asju, mis pakuvad lastele rõõmu🤗.

Nüüd on aeg sellele pikale postitusele punkt panna, sest kondid jäävad juba voodis haigeks ning kohvi lõhn tungib juba ninna, mis kutsub jooma.

Kohtumiseni uuel aastal.

Head vana aasta lõppu ja veel paremat uut aastat, mis tuleb kindlasti parem ja teguderohkem.

Hoidke end ja oma lähedasi ning õhtul hoidke kindlasti piisavat vahemaad.

Kõike ilusat Teile tänasesse päeva.

Trilli-tralli "Julge pealehakkamine on pool võitu"

Hei, hei.

Aeg, mil saan ja olen oma perega on asendamatu ja hindamatu.

Sama vahvad ja toredad on ka emotsioonid, hetked, mida saad pakkuda teistele või mida pakutakse sulle.

Alustuseks teen pisikese tagasivaate enda sünnipäevale, mis oli sellest viirusest tingituna natuke teistsugusem aga siiski vahva. Hommik algas lillede ja pisikese kingiga, mida soovisin. Tore kui soove ikka täidetakse🎁🥰. Asi, mida soovid ning saad, siis see teeb kohe eriti rõõmsaks.

Peale selle, et mind aeti lillede, laulu ja väikese kingiga üles oli mu päevas veel nii palju ilusaid hetki. Emmelt sain juba kingi ette, milleks olid ühed ilusad kõrvarõngad. 

Töölt sain mõned lilled ja kingitused. Minu pisikesed pudinad koos vanematega pidasid mind ka meeles ühe kinkekaardi ning lilledega. Mõni pisike tõi veel personaalselt lilled. Vahva ja tore ning tegi südame soojaks. Mõni kingitus, üllatus puges kohe nii hinge, et pisarad ei jäänud tulemata. Emotsionaalne nagu ma olen.

Eriti armsaks tegi päeva üks kuller, kes tõi mulle kimbu lilli. Ohh...seda mõtlemist, mõtisklemist, pakkumist, kes selle saata võis. Peas oli ikka mitu mõtet, millest üks osutus isegi õigeks. Sellise armsa üllatuse tegid mulle meie küla vahvad emmed kellega suhtlen ning kellega lapsed koos mängivad. Ohh... neid õnnepisaraid. See oli midagi, mida poleks osanud oodata. Süüdistasin alatult ka Andrit, et tema kindlasti susserdab siin midagi, mis sest et hommikul suurte lilledega tulid. Itsitas küll selle süüdistuse peale ja ütles, et tema ei tea midagi ja tema pole sellega seotud. Vana suller natuke luiskas ka, sest ta jagas lillekimbu orgunnijale infot. Ühesõnaga see oli üks vahva, tore kingitus/üllatus, mida ma ei osanud oodata. Olen ikka õnnega koos, et mul on nii vahvad, toredad, üllatusi täis ja armsad emmed🥰.

Sünnipäeva õhtu kulges rahulikult ja hästi. Paljude heade soovide ja emotsioonidega. 

Sama headega nagu on ka järgmine tagasivaade, millest saate kohe lugeda. 

Plaan, idee, mõte korraldada meie küla lastele mingi vahva üritus seoses jõuludega, jõuluvanaga ning kingitustega. Mõte mu peas ketras ja ketras kuniks võtsin ühendust ühe Jõuluvanaga, et kas ta oleks nõus mu hullusega kaasa tulema.

Muidugi ta natuke mõtiskles, sest algne plaan oli seda mängulist hommikut teha 24ndal. 

Kuna ta minuga kaasa mõtles, siis jõudsime mõttele ja kokkuleppele, et teeme seda hoopis neljanda advendi hommikul. Mulle see mõte sobis, sest 24ndal hommikul olekski kõik liiga kiireks läinud.

Ideeks ja mõtteks oli teha midagi toredat enne Jõuluvana tulekut ning midagi pärast ta minekut. Kõik ettevalmistused olid välja mõeldud mu peas, mis said kõik ka realiseeritud.

20.12 kell 10.30 oli meie maja ees kogunemine, kus kõik said juua sooja teed, maiustada piparkooke ning puuvilju. Selle lauakese katsime iga inimese 2€ osalustasuga. Natuke söödud ja joodud oli aeg sealmaal, et teha koos lastega midagi. Panime lapsed liivakasti äärele istuma ja lugesin neile Riikka Jäntti raamatut "Väikese hiire jõulud". Lapsed kuulasid jutupala huviga ning suutsid ka keskenduda, sest oskasid pärast vastata minu küsimustele selle jutukese kohta. Enne Jõuluvana tulekut oli meil veel natuke aega, et süüa ja juua sooja teed. 

Ilm oli natuke jaheda võitu ning parim soojendaja oligi soe tee.

Lõpuks oli kuulda ja näha päevakangelast. Kaasas väike kingikott, mille sees omakorda väikesed kingikotid, mille sisu eest maksti ka osalustasu. Sisuks selline sümboolne asjake. 

Suuremaks ideeks oli ikkagi lastele näidata Jõuluvana keda teatud lapsed veel näinud polnud või rohkem ei näinudki. Seda enam, et praegu on selline keeruline ajastus.

Kuna Jõuluvana kartis, et äkki ta tuntakse ära, siis ta arvas, et ta kingipakke jagama ei hakka, et lühendada seda "tema puurimise" aega. Kuna olin sel päeval peapäkapikk, siis ta volitas selleks mind. Mulle see sobis, sest ei taha ju lastelt võtta seda rõõmu, et keegi ütleb "Näe... see on minu issi". Jah, kangelane oleks võinud ise jagada ja kauem olla aga üheskoos me selle otsuse vastu võtsime, et teeme seekord nii ja nii läkski. Ikka on neid, kes millegagi rahul ei ole... ja sinna ei saa midagi teha. 

Üldine hirm minus oli ka täitsa olemas, sest mõte sellest, et kukun kolinal läbi oli täitsa olemas. Kartsin ikka, et võin selle kõigega ikka läbi kukkuda ja kõik see on üks jama, mis tegin. Minus oli kaks poolsust, et kas põrun 100ga või saan hakkama. Hirm minu sees oli kuni ürituse lõpuni. Igatahes...

Jõuluvana tulek pakkus elevust ja põnevust nii suurtele kui väikestele ning see eesmärk sai 100ga täidetud. Kuna ta väga pikka kontakti ei tahtnud, siis otsustasin kõigiga koos talle tantsida tantsu "Päkapikk olen ma". Tantsisin ette ja lapsed järgi. Minu meelest oli see väga vahva ja tore. Tants tantsitud  tegin veel temaga natuke juttu ja lasime tal ära minna. No, et me vahele ei jääks ja lapsed talle järgi ei jookseks ning auto järgi ära ei tunneks. Ühesõnaga Jõuluvana tuli korra, istus natuke, tõi meile advenditule ning lahkus. 

Mälestuseks saime teha ka ühe ühise pildi, mis tuli igati vahva ja tore.

Jõuluvana läinud oli aeg pakikesi jagada. See oli ka omamoodi vahva. Oli neid, kes lugesid luuletusi, laulsid, lõid patsu jne. Ka ilma Jõuluvanata oli meil see pakikeste jagamine vahva. 

Pakid jagatud oli aeg koju viia ka advendituli, mis Jõuluvana meile tõi.

Enne seda andsime ka linnukestele süüa, sest ise olime ju söönud ja joonud ning linnukesed tahavad ju ka. Lasin lastel linnukeste söögimaja täita päevalilleseemneteg. Tops täis... oli vaja leida koht kuhu see panna. Leidsime ühe oksakese ja sinna me selle panimegi. Eriti vahva ja armas oli veel see kui lapsed tulid ja ütlesid "Kuule tädi, vaata linnukesed söövad seal majakese juures. Neile meeldib see, mis me üles panime". Minule näitab selline reaktsioon ainult head, sest oli näha, et nad nägid ka oma tegemisele tulemust. "Head teha on hea" olgu selleks inimesed, loomad, linnud. 

Nüüd oli aeg tuleke oma kaasa võetud laternatesse võtta. 

Tuli antud...kutsusin lapsed enda juurde ja puhusime üheskoos selle küünlakese ära millega tuld jagasime.

Vahepeal tantsisime ka tantsukese "Sutsisatsa", mis lastele väga meeldis.

1,5-2h oli läinud nii kiiresti, et ei saanud arugi. Lõpuks oli käes aeg, et sellele päevakesele joon alla tõmmata. 

Lõpp- ja tänusõnad edastatud andsin ka vanematele väikese ülesande, et võtku koju minnes kuuselt mõttetera, mis jätta sellesse aastasse või võtta kaasa uude.

Lugesin päeva kordaläinuks, sest tagasi tuli ainult positiivne tagasiside.

Minu mõte ja idee sai tehtud täna ühele vahvale perele, kes minuga kaasa mõtles ja aitas planeerida, teostada, mõtteid/ideid jagada/teostada. Aitäh Teile Valdik ja Marianne🥰. Muidugi ka suured tänud minu Musununnule, kes mu hullust toetas ja oli mõtetes minuga.

Ehk varsti, varsti julgen ka midagi uut neile orgunnida. Eks seda kõike näitab juba aeg. 

Igatahes on need kaks päeva olnud igas mõttes palju häid emotsioone ja hetki pakkuvad päevad, mis viisid positiivsuse ja energia nivood lakke. Ühesõnaga need olid päevad, mis olid täis palju häid ja toredaid hetki.

Teha ja proovida midagi, mis lõpuks ka õnnestub on midagi enamat kui niisama millegi tegemine. Nagu ütleb vanasõna või mõttetera "Julge pealehakkamine on pool võitu". Nii see on, sest kui ise midagi ei tee, siis ei tee keegi teine ka. 

Seekord, siis selline väike postitus. Ehk jõuan veel enne aasta lõppu kirjutada natuke meie jõuludest, mis olid ka vahvad, toredad ja samas ka natuke teistsugused.

Aitäh, et viitsisid lõpuni lugeda. Järgmise korrani.

Hoidke end tervetena.

Sõnavägi on suurem kui sõjavägi

Hommik on alles täitsa lastekingades aga mina juba üleval, sest poja puges meie kaissu ja see siia - sinna siplemine ajas mind üles. 

Seda tuleb meil ikka ette, et ta siia ronib. Samas me ei keele ka, sest läheduse ja turvatunde tekitamine on lapsele oluline. 

Leian, et oluline on veel teise inimesele hea sõna ütlemine/tunnustamine. Usun, et praegusel ajal on kõik kokku puutunud stressiga (seoses tööga mitte jõuludega), pingetega, tülidega, arusaamatustega jne. Praegu lihtsalt on selline ajastus, sest taaskord me muust ei kuule kui koroonast. Olen sel teemal juba natuke kirjutanud aga täna ei hakka sel teemal peatuma, sest sellega on kindlasti nii mõnigi kas kaugelt või lähedalt kokku puutunud.

Tänase väikese postituse mõtteks oli hoopis see, et innustada ja tunnustada neid, kes on "rattas" kus nad peavad ellu jääma, maksku, mis maksab. See ei ole saladus, et minu tööks on lastega tegelemine. Ka nendega koos olles on paremaid ja halvemaid päevi, sest lastel omal on samamoodi. Vahel on meie täiskasvanute kui ka laste tuju ja meel väga kehva ja kurb. Nii ongi meie päevad hoopis teistsugusemad. Usun, et seda ei ole ainult minul vaid ka teistel õpetajatel, et päevad pole vennad. 

Aga teate, mis teeb selle halva päeva heaks? Taaskord ei ole see saladus, et üks hea sõna teeb kõik heaks. 

Hetkel kus me võtame ja anname lapsed üle nii, et vanemad majja sisse ei saa on ikka paras tohuva pohuva. Samas hea õppetund lastele, sest saame neid rakendada "ise tegema". 

See hetk kui olen saanud lapse riide, et ta üle anda ja siis su käest küsitakse "kuidas Teil läheb, palju teid on?", siis ma ju vastan, sest ta on meie rühma liige. 

Selle väikese jutuajamise seal ukse vahel teeb eriti südamlikuks ja soojaks need öeldud tunnustavad ja head sõnad pluss väike kommikarp. Hetk, kus süda taob rinnas, kurgus on klimp ning pisarad tahaksid voolata, sest need soojad sõnad läksid nii hinge. Hetk, mil sõnavägi oli suurem kui sõjavägi, oli minu jaoks paljuütlev. Koju tulles ja seda Andriga jagades oli silm ikka märg, sest need sõnad ja see pisike tunnustus tegi hingele pai. Tundsin, et see on miski, mida ma ei osanud oodata aga see tunne, mis sellest tekkis oli võimas. Seda kõike on lihtsalt nii raske sõnadesse panna...

Praegu on jõuluaeg ning see aeg on andmise ja kinkimise aeg. Anna Sinagi endast üks väikene killuke või tükike teisele inimesele. Väike tänusõna, küsimus või pisike meene sel keerulisel ajastul on midagi enamat, sest see näitab, et Sa hoolid. See ei võta kaua aega kui Sa saad teha teisele head. Seda "jama" tuleb uksest ja aknast aga selle "jama" asemel võiks tulla hoopis palju head.

Ma olen sisimas ääretult tänulik ja õnnelik oma laste õpetajate üle. Meeled on nukrakesed ja tujukesed kipuvad kõikuma aga nähes oma rõõmsaid lapsi, kes tulevad alati koju naeruga ning räägivad (poja veel nii palju ei räägi aga õnneks on eliis, kus saan juba eelnevalt infot/pilte. Nii oskan temalt juba küsida) päevast on midagi, mis teeb meele alati rõõmsaks. Nemad, just need õpetajad, annavad endast kõik, et lapse päev oleks tore ja vahva. Nad teevad asju mida meie kodudes ei tee. Parim ravim neile on südamest öeldud sõnad, tunnustus või väike positiivne jutuajamine.

Armas lugeja!

Kuna on jõulud ja see on imede aeg, siis minu soovitus on, et leia Sinagi see väike hetk, et öelda kellelegi midagi, mis tuleb südamest. Kirjutada on ka lihtne aga püüa leida see hetk kui Sa saad seda öelda silmast silma.

Sel hetkel oled Sa üks Ingel, kes toob teisele naeratuse suule. 

Soovin Sulle ja su lähedastele ilusat teist adventi ning ilusat jõuluaega.