Kulmude hooldusest

Täna, siis juttu minu uutest kulmudest ja nende hooldusest.

Ajas värv muutus, mis on ka igati normaalne protsess. Osa pigmenti tuli maha ja osa jääb nahale.
Kas see kõik ka end ära tasus?
See kõik on vaataja silmades.
Mina olen rahul, et selle valiku lõpuks tegin ja usun, et peale korrigeerimist olen veel enam rahul.

Olen oma uute kulmudega olnud nüüdseks täpselt kaks nädalat. Pean tunnistama, et algus oli ikka hull aga nüüd on väga ok ja mulle meeldivad minu uued nunnud. 

Salongist lahkudes ootas pere juba vastas ja kohe uurisid mu kulme. Need kiideti kohe ilusaks ja öeldi, et sobivad. Kõik ilusti autos läksime Viimsi vahele veel natuke sõitma. Käisime Põhjakonna treppi kaemas ja peale seda võtsime suuna koju.

Õues oli küll megalt jahe ja tuuline aga see meeldis mu kulmudele väga, sest see nagu jahutas neid. Peale sellist "saagimist" oli igasugune jahe õhk parim jahutus. 

2-3 tunni pärast pidavat see punetus ära kaduma aga minu meelest kestis see natuke kauem. Nii kiirelt see nagu ei kadunud. Eks see muidugi kõigil erinev ja võib olla ka loeb, millise teraga protseduuri tehakse. Võib olla ka oleneb sellest kas seda teeb harjunud või harjutav käsi. Variante võib olla mitmeid. Ühesõnaga minul läks nagu natuke kauem aega kui see punetus ära kadus.

Koju tulles pikutasin natuke, et saada sellest kipitavast tundest natuke leevendust, mis mind häiris. Eks sisemine põnevus, ärevus, tulemus ja kõik see elevus vajas välja saamist. Minu moodus selleks on natuke puhata, et aju saaks natukeseks ajaks seiskuda ning peatuks mõtlemine.

Pikutamisest ei tulnud aga suurt midagi välja, sest selline pisut kõrvetav tunne häiris. Eks see, et nahka oli "kriimustatud" ja tuimestus hakkas ka taanduma andsid sellise tunde. Kulmude ja otsaesise naha liigutamine lihaste abi oli mega valus. Mega valus oli ka aevastamine, sest paratamatult liiguvad erinevad lihased ja ka kulmud. Oiii plinnnn kui valus, siis oli...selline kuum jutt käis kohe seest läbi ja hea, et tilgad püksi ei tulnud😂. Peale esimest korda sai aevastamisest üks suur õudusunenägu, sest see tunne pani kui kuum jutt minust läbi. Hirm aevastuse eest oli ikka suur. Naljakas onju, et keegi kardab mingit tühist aevastust aga nii see oli. Usun, et emmed, kes on kätele saanud oma beebid või nendega juba koju, siis aevastus oli samasugune hirmus asi😊. Kes on sünnitanud saavad ehk aru, millele vihjan. Ühesõnaga see tegevus oli ikka mitmeid ja mitmeid päevi üks õudsamaid. Peale mõnda päeva kreemitamist hakkas õnneks asi taanduma. Tunneli lõpus on alati valgus.

Pühapäeva öö vastu esmaspäeva oli nii mega hull, et roni või puu otsa. See mega häiriv tunne, mis peale "kraapimist" tekkis. Selline kuum ja katkine marrastus, mille peale tahaks panna külma lapi, et seda kuuma, kraapivat, katkist tunned jahutada. Öösel kui peaks magama, siis mõtlesin igast asju, kuidas saaks neid jahutada, tahaks külma lund siia peale või jääd. Ühesõnaga igast asju käis peast läbi, et kuidas saaks teha seda olukorda paremaks, sest see tunne oli nii megalt häiriv. Unistasin keset und jahedast õhust, mis neid võiks jahutada. Täitsa hull, onju. Igatases see öö oli kõige hullem. 

Esmaspäevast alates hakkasin neid määrima Bephanten Plus kreemiga ja seda kaks korda päevas. Pean tunnistama, et pühapäeva õhtul enne magama minekut juba mõtlesin, et kas juba ei tohi kreemi peale panna, sest peale kõige oli veel selline kiskuv tunne. Kribasin koolitajale ja küsisin, et millal võin hakata kreemitama ning ütles, et alates homsest võin hakata panema. Oiii kui hea see oli...See kreemitamine andis kohe nii hea tunde. Jaa ikka oli valus aga mu õuele saabus ravim, mis tuli päästa seda ebemeeldivat tunnet. Kreem pehmendas seda olukorda ja andis hea tunde. Nagu öeldakse anna plaaster või puhu peale ja siis kõik valu kaob. Mul oli peaaegu sama asi kreemiga.

Vahepeal veel sellest kuidas lapsed tahtsid neid kogu aeg katsuda ja silitada. Jälle küsisid midagi kulmude kohta ja siis tahtsid kohe näpu peale panna, üle nende tõmmata. Iga kord pidin pead taha poole tõmbama ja selgitama miks neid ei tohi veel puutuda. Öeldes, et emmel on veel natuke valus, siis sai ka meie pojake aru, et ei tohi teha, sest emmel on valus. Uudishimuga pidin ikka kordi ja kordi rinda pistma, sest see onju põnev.

Ülemöödunud neljapäeva hommikul hakkasid kooruma esimesed tükikesed, mida ei tohi kindlast ise ära nokkida. Need peavad ikka ise ära tulema, kukkuma. 

Teisipäevaks oli kulmudest möödas üle nädala. Kuidas tunne? Tunne oli hea ja valus oli ainult mõni kohake, mis veel paranes. Aevastamine ja kulmude kortsutamine ei olnud enam probleem. Sellist valu enam polnud, mis oli algul. Enamik "materjali" oli ka juba "maha koorunud", mis on ka igati normaalne protsess. 

Paranemine võib aega võtta 2-3 nädalat. Eks see aeg ka kõigil erinev nagu me kõik erineme teineteisest. Paranemise ajal oli tunda sügelust, mis ajas kohati ikka marru ka, sest otse seda kohta nagu sügada ei tahtnud. Nii pidin leidma punktikese, kuhu vajutada, et sügelus kaoks. Kusjuures nii kummaline kui see ka on, siis üks kulm sügeles nagu rohkem kui teine. Võib olla oli see lihtsalt minu ettekujutus aga parem kulm sügeles rohkem kui vasak. 

Vett ei ole ma nendele ka väga lasknud. Näo pesemine on olnud kohati küll paras katsumus aga olen hakkama saanud. Asi, mida täna enam ei igatse aga varem küll oli korralik näopesu koos veega. Jälgides ja meeles pidades, et mida tohib pesta ja mida mitte. Kuna ma veel kreemitasin neid, siis püüdsin võimalikult vähe neile vett lasta. 

Täna saab juba kaks nädalat täis ja mu kulmud on korras. Ma ei kreemita neid enam ning saan ka korralikult nägu pesta, millest olen unistanud. On ka asi, millest unistada, onju.

Teeme ühe väikese rännaku. Mõtle korraks enda peale. Tee enda sees üks väike rännaks ja mõtle mingi sellise asja peale, mis Sinuga on alles hiljuti juhtunud... 

Näiteks, sa olid haige või oled haige või su lapsed on haiged, sa pidid tegema mõnda väga tähtsat tööd, mis röövis palju aega jne, jne. Kas Sa sel ajal unistad millestki, mida Sa tahaksid teha? Kindlasti - näiteks kas või lastega pigem kelgutada kui toas istuda, onju. Või trnni teha, sõbrannaga kohvikus olla jne. Samas on see nagu nii väike asi ja unistus aga kui Sa saad seda lõpuks teha, siis sellel on suur väärtus, onju. Sama asi oli ka minuga. Asi, mida väga teha tahad aga mingil põhjusel ei saa, siis ühel hetkel kui saad, on see nagu kingitus. On nii?

Nüüd kui möödas on kaks nädalat, siis 3-4 nädala pärast lähen uuesti, et need uuesti üle korrigeerida. Kuidas siis paranemine ja kõik see kulgeb. Sellest juba järgmine kord.

Nüüd soovin Sulle aga mõnusat pühapäeva ning vahvaid ja lumiseid seiklusi.

Mina naudin veel vaikust ja rahu, sest kõik see mees alles magab.

Kas varsti saame visata jalad seinale?

 Ilusat pühapäeva hommikut Teile mu armsad lugejad.

Tahan Teiega jagada seda võrratut hommikut, elevust ja ahhetama panevat vaatepilti.

Carola oli meist kõigist kõige varem üleval. Ühel hetkel kui kuulis, et voodis liigutame, siis tuli meie magamistoa ukse vahele ja kiikas, et kas oleme ikka üleval. Veendunud, et oleme üleval, siis ütles meile: "Ma tahan süüa". Mille peale issi, et kohe kui voodist välja tulen, siis hakkame tegema pannkooke. 

Selle idee ja mõtte andis meile eile mamma, kes ajas oma pannkookide tegemisega isu peale.

Me ei olnud saanud veel teki alt väljagi ronida kui kuulsime, et köögis käib mingi sahmimine. Ühel hetkel oli kuulda koksimist. Me, et ei tea kas hakkas nüüd pannkooke tegema??? Ajasime end kiirelt teki alt välja ja nii oligi...

Carola koksis just kaussi mune katki. Kolm muna kausis hakkas neid vispeldama. Õnneks jõudsime õigel ajal ärgata, sest soola tahtis ta panna kohe kaks teelusika täit 😀. Ohh seda "mürki", mis sealt oleks tulnud. 

Muna ja sool segatud... nüüd on vaja suhkrut, siis piima ja jahu. Nii ta, siis muudkui segas ja liigutas seal seda tainast. Ise kommenteerides, et mida ta juba selle kõige jaoks tegi ja mida on juurde vaja lisada ning lõpuks teha.

Küpsetamiseks oli ka juba õli välja võtnud ja kui ma kööki läksis, siis "kamandas" mind kohe, et tee pliidi juurest puhtaks, et saaksin hakata kooke küpsetama. Seal oli ainult üks lõikelaud ja nuga, mis teda häiris. No võtsin selle, siis sealt ära ja kohe kõik sobis. 

Järgmisel hetkel kamandas juba vennat, et tee laud puhtaks 😀. Nii, siis venna hakkaski asju laualt ära panema, mis olid sinna jäänud eilsest õhtust. Kuulekas venna ja kuulas, mis õde "käskis" teha.

Kohe tiriti laud ka keset kööki ja hakati lauda katma. Tõmbasin laua veel lapiga puhtaks ja lasin sealt jalga, sest neli toimetavat tegelast sinna lihtsalt ei mahu. Laud kaetud kamandati issit, et vii see ja see asi ära, et saaksime toolid ka panna.

Nii võtsingi oma kohvi ja tulin sealt jalust ära, et kokad, abilised saaksid rahus kokata ning toimetada.

Pean tunnistama, et sellist suurt indu on ta saanud kindlasti ka lasteaiast, sest seal nad ka kokkavad. Pluss veel on korrapidajad ja katavad lauda. Kodus laseme tal ka ise toimetada, sest ta on meil juba nii suur ja saab ise hakkama. Teeb selliseid asju omaalgatuslikut. Mitte küll iga päev aga suhteliselt tihti kui õhtust sööma hakkama, siis õde ja venda kaklevad, et kes saab laua katta. 

Tänased pannkoogid valmis tuli Carola köögist ja ütles: "Sööma, sööma, laud on lapse töömaa. Pannkoogid kuhu, noa ja kahvliga suhu. Palun sööma". Ehe näide lasteaiast. Jaa see rõõm tema silmades ja väike naeratus suul kui seda luuletust luges...oli näha, et see meeldis talle väga ja ta sai end tunda tähtsana. See sõna tähtsana mulle küll ei meeldi aga ma ei oska hetkel leida ka mõnda paremat sõna. 

Sama luuletust kasutab ta ka kodus kui meist keegi ei ole veel köögis. Toiduks kasutab, siis vastavad toitu, mis on tehtud. 

Olgu mainitud, et meie pliks on tänase seisuga 5,4-aastane. Jah, ta on meil enne ka kokanud nii endale kui ka vennale ja aidanud kokkamisel, aga niimoodi nagu ta täna tegi ei ole ta varem teinud. 

Kas Ta tegi kõik lõpuni valmis? Ei teinud. Issi abistas teda õige taigna paksusega ja pannakate küpsetamisega. Esimesed kaks tegi Carola ja siis oli huvi läinud. Nii tegigi issi need lõpuni. 

Naersime siin, et varsti saame jalad seinale visata ja meil ei ole enam kööki asja 😀.

Kas Teil on ka nii? Kas Sinu laps, lapsed on ka niimoodi üllatanud? 

Mõnusat lumist pühapäeva ja kohtumiseni. 

Uued kulmud Microblding tehnikaga

Tänane lugu, siis minu uutest kulmudest. Kas see kõik on ka seda väärt? Seda kõike näitab ainult aeg.

Minu ammune ja üsna suur unistus on olnud, et mul oleks ärgates kohe ilusad kulmud ja ma ei pea neid iga hommik "pähe joonistama". Pesed näo ära ja voilaa...

12.jaanuar oli see saatuslik päev kui nägin ühe tuntud tehniku Instagramis üleskutset "Models wanted". Haarasin kohe härjal sarvist ja kirjutasin, et olen valmis tulema. Igasuguste tegelaste juurde ei julge ka minna, sest pärast on ilust kohe asi nii kaugel, et parema meelega käiks müts silmini. Kuna mul õde käis ka sama tehniku juures, siis sain veel enam indu juurde, et tegu on igati usaldava kohaga.

See pakkumine oli lihtsalt nii mega hea, sest hinnaks oli 149€. Muidu on ikka kallim. Ühesõnaga see hind kohe kõnetas mind ja võtsin julguse kokku ning kirjutasin, et olen valmis tulema ja osa võtma. Omal süda 100ga tagumas ning sisimas mingid imelikud judinad 😊.

Mini suureks kurvastuseks kui lugesin tehniku vastust minu vastusele, siis olin pisut nördinud, et ei saanud sinna. Samas saan ka aru miks need kohad noo niiii mega ruttu täis said, sest see hind kõnetas vast kõiki, kes seda kuulutust nägid. Ühesõnaga neid tahtjaid oli veel, kes ees see mees, ning oligi see rong minu jaoks läinud. 

Selle raha eest oleks tehnik teinud koolituse käigus uued kulmud, mida ta ise sel ajal tegi. Ühesõnaga see oli üleskutse, et minna modelliks otse tehnikule.

Ilmselgelt olin nii nördinud, et ei saanud, sest see hind ja kõik see kohe kõnetas mind ja olin sisimas selleks valmis.

Kuniks ta, siis kirjutas, et pühapäeval on ka kulmudesse modelli vaja kui see mind huvitab.

Mina, et mis protseduur kulmudega oleks. Vastuseks oli microblding. Ma kohe, et mis maksab ja kas need on ka tatoveeritud. Kui ikka "sapsu täis" lähed, siis hiljem tagantjärgi oma küsimust lugedes saad aru, et seal ju selliseid asju tehaksegi. Ühesõnaga rumal pole see, kes küsib vaid see, kes jätab küsimata. Minu küsimuse peale oli koolitaja vastuseks, et jah. 

Kuna kõik mulle sobis - nii tehnik, aeg ja koht, siis võtsin pakkumise vastu. Ega elus enam sellist asja ja pakkumist ette tule, onju. Kui  juba sammu selles suunas astusin ja pakkumine ka veel tehti, siis tuleb ju vastu võtta. Pean tunnistama, et hirm, ärevus, põnevus, elevus olid ikka nahas.

Sealt edasi ma muutkui mõtlesin, et äkki õpilane keerab midagi vussi, kes mulle teeb. Samas mõtlesin, et kui koolitaja õpetab õpilast, siis ta peaks ikka ju kogu aeg juures olema ja silma peal hoidma. Etteruttavalt, et nii õnneks ka oli🙏🙏🙏. Suurema osa ajast oli koolitaja õpilase kõrval. Jagas talle näpunäited ja tuletas asju meelde. Ühesõnaga nad suhtlesid kogu aeg omavahel, mis oli väga meeldiv.

Peale selle oli mul veel mega suur hirm selle ees, et äkki ma ei sobigi ja mulle ei saa neid teha. Miks?

Mul on mõlemas kulmus sünnimärgid. Lugesin natuke enne selle kohta, et kui need on, siis võib juhtuda, et ei saagi teha. Samas saan aru miks nii on. Hirm minu sees, et unistus ei täitu sellepärast oli ikka suur. Kohale jõudes ja enne kui mind lauale lasti vaatas koolitaja mu kulme. Ütles, et saame ilusad enne ja pärast pildid ning sünnimärkide asukohad ei ole hullud. Saame teha küll, sest üks on ilusti kulu sees ja teine jääb suuremas osas ilusti kulmust välja. 🙏🙏🙏 see tohutu pinge, mis kohe sai maha laetud... seda oli lihtsalt nii mega hea kuulda, et saabki teha. 

Peale seda olin valmis lauale minema ja mõtlesin, et minu üks suur unistus täitub. Nende sünnimärkide pärast ei julgenud ma ka väga kõva häälega sellest rääkida, sest pärast ei saagi. Nii ma siis sisimas "põlesin" elevusest ja ärevusest.

Lõpuks oli minu aeg...

Heitsin pikali, koolitaja puhastas kulmud, õpilane tegi pilte ja siis hakkas töö ja arutelu. Alustuseks joonistati kulmude kuju. Selleks kasutati ka spetsiaalset mõõteriista ja valget pliiatsit. Kulmude oletatav kuju joonistatud paluti istuli tõusta. Vaadati ja korrigeeriti enne kui tatoveerima hakati. Enne seda ütles õpilane tegelikult ju endale, et talle väga meeldib see kuju ja on ilusad, mida kinnitas ka koolitaja. Natuke tehti veel mõnest kohast parandusi, et veel ilusam saaks ja see kõik oli seda väärt. Kuju minu poolt heaks kiidetud paluti pikali minna ja siis hakati kokku segama pigmenti. Pigmendi kokkusegamiseks vaadati mitut asja - kulmukarva värvust, paksust (vastavalt sellele valiti õige tere, millega hakatakse karvakesi joonistama), silma ja naha värvi. Kui need olid vaadatud segati kokku pigment.

Microblding ongi karva joonistamise tehnika.

Nüüd oli aeg...hingasin sügavalt sisse ja välja ning ütlesin, et olen valmis. Nii tegigi esimesed kriipsud koolitaja ja siis hakkas tegema õpilane. 

Nende karvakeste joonistamisel oli täpselt selline tunne, et keegi on väikese sae kätte saanud ja nüüd katsetab kuidas see nahal lõikab. Täpselt selline saagimise tunne. Muidugi kui tehnik venitab nahka õigesti, siis ei ole midagi hullu kui aga mitte, siis on tunda sellist hüpliku või rullumise moodi tunnet.

Esimene ring tehti ilma tuimestuseta aga teine ja kolmas tuimestusega. Sünnimärkide juurest tegi koolitaja ise, sest seda palus ka õpilane. Samas väga tubli. Ei hüpanud kohe ise pea ees vette vaid vaatas kõrvalt. 

Sünnimärkidega võib olla ka nii, et kui see on kulmus ikka väga suur, siis sel juhul ei jää tulemus ilus ja terviklik. Koolitaja ütles veel, et sünnimärgist võib tulla natuke sellist vee ja vere segu, mis on igati normaalne. Minu suureks õnneks ei tulnud mul midagi.

Karvakeste joonistamine läks kuidagi nii ruttu, sest jutustasime seal veel maast ja ilmast. Ühesõnaga see protseduur ise on alguses ebamugav aga kui tuimestus on tehtud, siis on täitsa talutav. Mingil määral küll tunned aga vähe.

Enne lõppu paluti veel istuda, et näha lõpptulemust, siis heitsin uuesti pikali. Tehti mõned parandused ja oligi valmis. Tulemus, aeg, osavõtt oli kõike seda väärt, sest jäin ise väga rahule. Lõpetuseks tegi õpilane veel mõned pildid ja oligi valmis.

Jagati veel näpunäiteid, millest kinni pidada, kuidas hooldada, kaua võtab paranemine aega, millal uuesti tagasi, et uuendada.

Protseduur algas 12.45 ja 13.58 oli valmis. Koolitaja sõnul igati tubli aeg. Algselt öeldi ajakuluks 1,5-2 tundi.

Lõpetuseks tänasin tehtud töö eest ja soovisin õpilasele tuult tiibadesse.

Siinkohal ma nüüd selle postituse lõpetaksin, sest see läheb juba nii pikaks.

Sul jäi õhku küsimus ???kui palju see protseduur maksis??? Mul kuidagi roppu moodi vedas ja ma sain selle tasuta. Tee ise teistele head ja Sa saad selle hea ringiga tagasi. Mulle meeldib selle vedamise peale mõelda nii. Saan aru, et õpilane ei saagi kohe alguses mingit tasu küsida aga kui neid tahtjaid oli veel, siis see peab ju olema mingi vedamine, saatus. 

Õnnega koos ja mega õnnelik sellise vedamise üle.

Mõnusat päeva ja järgmine kord juba nende nunnude hooldusest ja aevastamisest 🤭.

Kohtumiseni,

Marve.