Ilusat pühapäeva hommikut Teile mu armsad lugejad.
Tahan Teiega jagada seda võrratut hommikut, elevust ja ahhetama panevat vaatepilti.
Carola oli meist kõigist kõige varem üleval. Ühel hetkel kui kuulis, et voodis liigutame, siis tuli meie magamistoa ukse vahele ja kiikas, et kas oleme ikka üleval. Veendunud, et oleme üleval, siis ütles meile: "Ma tahan süüa". Mille peale issi, et kohe kui voodist välja tulen, siis hakkame tegema pannkooke.
Selle idee ja mõtte andis meile eile mamma, kes ajas oma pannkookide tegemisega isu peale.
Me ei olnud saanud veel teki alt väljagi ronida kui kuulsime, et köögis käib mingi sahmimine. Ühel hetkel oli kuulda koksimist. Me, et ei tea kas hakkas nüüd pannkooke tegema??? Ajasime end kiirelt teki alt välja ja nii oligi...
Carola koksis just kaussi mune katki. Kolm muna kausis hakkas neid vispeldama. Õnneks jõudsime õigel ajal ärgata, sest soola tahtis ta panna kohe kaks teelusika täit 😀. Ohh seda "mürki", mis sealt oleks tulnud.
Muna ja sool segatud... nüüd on vaja suhkrut, siis piima ja jahu. Nii ta, siis muudkui segas ja liigutas seal seda tainast. Ise kommenteerides, et mida ta juba selle kõige jaoks tegi ja mida on juurde vaja lisada ning lõpuks teha.
Küpsetamiseks oli ka juba õli välja võtnud ja kui ma kööki läksis, siis "kamandas" mind kohe, et tee pliidi juurest puhtaks, et saaksin hakata kooke küpsetama. Seal oli ainult üks lõikelaud ja nuga, mis teda häiris. No võtsin selle, siis sealt ära ja kohe kõik sobis.
Järgmisel hetkel kamandas juba vennat, et tee laud puhtaks 😀. Nii, siis venna hakkaski asju laualt ära panema, mis olid sinna jäänud eilsest õhtust. Kuulekas venna ja kuulas, mis õde "käskis" teha.
Kohe tiriti laud ka keset kööki ja hakati lauda katma. Tõmbasin laua veel lapiga puhtaks ja lasin sealt jalga, sest neli toimetavat tegelast sinna lihtsalt ei mahu. Laud kaetud kamandati issit, et vii see ja see asi ära, et saaksime toolid ka panna.
Nii võtsingi oma kohvi ja tulin sealt jalust ära, et kokad, abilised saaksid rahus kokata ning toimetada.
Pean tunnistama, et sellist suurt indu on ta saanud kindlasti ka lasteaiast, sest seal nad ka kokkavad. Pluss veel on korrapidajad ja katavad lauda. Kodus laseme tal ka ise toimetada, sest ta on meil juba nii suur ja saab ise hakkama. Teeb selliseid asju omaalgatuslikut. Mitte küll iga päev aga suhteliselt tihti kui õhtust sööma hakkama, siis õde ja venda kaklevad, et kes saab laua katta.
Tänased pannkoogid valmis tuli Carola köögist ja ütles: "Sööma, sööma, laud on lapse töömaa. Pannkoogid kuhu, noa ja kahvliga suhu. Palun sööma". Ehe näide lasteaiast. Jaa see rõõm tema silmades ja väike naeratus suul kui seda luuletust luges...oli näha, et see meeldis talle väga ja ta sai end tunda tähtsana. See sõna tähtsana mulle küll ei meeldi aga ma ei oska hetkel leida ka mõnda paremat sõna.
Sama luuletust kasutab ta ka kodus kui meist keegi ei ole veel köögis. Toiduks kasutab, siis vastavad toitu, mis on tehtud.
Olgu mainitud, et meie pliks on tänase seisuga 5,4-aastane. Jah, ta on meil enne ka kokanud nii endale kui ka vennale ja aidanud kokkamisel, aga niimoodi nagu ta täna tegi ei ole ta varem teinud.
Kas Ta tegi kõik lõpuni valmis? Ei teinud. Issi abistas teda õige taigna paksusega ja pannakate küpsetamisega. Esimesed kaks tegi Carola ja siis oli huvi läinud. Nii tegigi issi need lõpuni.
Naersime siin, et varsti saame jalad seinale visata ja meil ei ole enam kööki asja 😀.
Kas Teil on ka nii? Kas Sinu laps, lapsed on ka niimoodi üllatanud?
Mõnusat lumist pühapäeva ja kohtumiseni.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar