Alles see algas ja juba ongi läbi.

Hei, hei.

Alles see oli ja juba ongi kõik. 

Ja nii ta hommikul lasteaeda läks

Kuigi õues on ilus ja päikeseline, mis peaks iga tuju rõõmsaks tegema, siis minul on täna natuke kurb meel ka, sest Carolal sai esimene aasta lasteaias käidud nagu naksti.

Hommikul teda viies oli hinges selline ärevus, sest täna saab sellele õppeaastale ja ajaloole punkt pandud. Kella 10.00 ajal läksime kahe emaga tagasi, et õpetajaid tänada selle aasta eest. See oli natuke raske ka, sest silmad tahtsid ikka märjaks minna. Pisikesed kingitused, lilled ja maasikad üle antud, jäime vaatama, mis päev veel toob. Nii nad tähistasid ühte sünnipäeva ja siis hakkasid õue sättima. Meie läksime ka vaatama, mis nad siis teevad seal. Sõitsid muidugi oma jalgrattaga, mis neile väga meeldib. Minagi sain ühe pisikese tiiru teha, mis oli väga vahva. Tiir tehtud andsin teatepulga üle järgmisele ja nii saime koju tulla. Pisikeste päev jätkus samas vaimus.
Õhtul oma Vunksule järgi minnes oli hinges ikka juba hulka raskem, sest selline lõpu tunne oli sees. Ma ei oska seda kirjeldada, aga mu oli natuke kurb ja raske. Asjad koos ilusat suvepuhkust soovitud hakkasime koju tulema, mis oli natuke teistsugune, sest ühe lapse asemel oli mul kaks. Nii jalutasingi lasteaiast kahe lapsega Saskia kodu poole, arutades autode, lindude, lehtede jms üle. Igati vahva jalutuskäik selle päeva lõpuks. Mul oli nii hea meel, et mu mõnglil on üks vahva sõbranna kellega nad saavad koos kasvada. Muidugi on mul ääretult hea selle üle, et Saskial on nii vahvad vanemad. Aitäh Teile, et olete meiega selle tee läbi käinud ja olete meil olemas.

Mõeldes nüüd natuke lasteaia aasta peale, siis alles see ju oli kui ta hakkas seal olemisega ja käimisega harjuma. Nüüd läheb sinna rõõmuga, kuigi vahel on hommikul uni magus ja ta ei viitsiks teki alt välja tulla ja end aeda ajada. Kuid... kohe kui ta oma aeda näeb, lööb tal silm särama ja meel läheb rõõmsaks, sest see on tema aed. Nagu ta alati ütleb. Suureks motivaatoriks on ka Saskia olemasolu.

See aasta on meile õpetanud palju. 

Päev kui otsustasin, et Carola läheb sügisest lasteaeda on end kuhjaga ära tasunud. Lasteaed, õpetajad ja rühmakaaslased on talle, ja ta arengule väga hästi mõjunud. Tema sõnavara ja eneseväljendusoskus on teinud tohutu hüppe. Ta oskab end väljendada ja kasutab selleks pikki ja mitme sõnalisi lauseid. Ta räägib nii palju kui oskab ja mäletab oma päevast. Ta tuleb alati lasteaiast koju hea tujuga ja rõõmsana. Tema jaoks on kõige tähtsam tema õpetaja Kairi. See on nii vahva kui ta siin viimasel ajal on hakanud rääkima, et tema tahab saada õpetaja Kairiks. Ühel hetkel oli meil ka kodus väike õpetaja, kes meid õpetama hakkas. Sain kohe aru, et teeb oma õpetajat järgi. Ta teeb meile ka pisikesi kontserdeid lauludest, mida ta on õppinud. Tema on laps, kes jägib tähelepanelikult, mis tehakse ja kui kohe järgi ei tee, siis teeb ta seda hiljem.

Muidugi tulevad ka mõned krutskid, mis on ka igati normaalne, sest seltsis tehakse ikka lollusi. Mul on tohutult hea meel, et Carola rühmas on ka tema sõbranna Saskia, kellega nad saavad koos kasvada ja mängida. Ega muidu poleks Carola õpetajale sõbrapäeval öelnud, et tema sõber on Saskia, kui seda talt küsiti.

Aasta ühe õpetaja süsteemis olles ei olegi tegelikult nii hull kui arvasin. Just vanemana. Kui ikka mured on, siis saab alati õpetajaga rääkida. Õnneks annavad ka assistendid piisavalt tagasisidet, millest saame Carolaga kohe rääkida. Õnneks on ka meie lasteaias eliis, kus kajastatakse lapse päeva, nii kirjelduste kui ka piltide näol. 

See aasta oleme olnud ka omajagu palju haige, aga sellest hoolimata on Carola saanud kogeda toredaid sündmusi. Peale selle, et tal on vedanud oma rühmaga on tal ka vedanud sellega, et tal on seal veel kaks tuttavat tädi tööl. 

Aastaga on meie pisikesest päkapikust kasvanud juba arukas ja taibukas tüdrukuke, kes tunneb huvi end ümbritseva keskkonna vastu. Õpetajate sõnul on ta igati tubli tüdruk, mida on väga tore kuulda.

Lõpetuseks tahan öelda aitäh kõigile neile, kes on meile kaasa elanud ja olnud meil alati olemas. Olgu selleks nõu ja jõu või abikäega. Suur, suur aitäh Teile kõigile. 

Päikest Teile ja mõnusat reedet. 
Meie lähme nüüd grillima ja seda puhkuse algust tähistama.

Üks "mitte väga planeeritud" seiklus

Täna on olnud igas mõttes üks toimekas ja asjalik päev.

Hommik algas Carola äratamisega ja sättimisega, sest läks lasteaeda. Täna algas tema selle õppeaasta viimane lasteaia nädal. Esimesest juunist jääb ta kohe puhkusele ja puhkab kohe kolm kuud. Eks see saab üks paras katsumus olema, aga küll me hakkama saame.

Carola lasteaeda viidud, õpetajaga mõned sõnad vahetatud, tulin koju tagasi, et 11.20ks uuesti Keila tagasi minna, et vennaga tehnokale minna. Kuna meil vahetus arst, siis meil ei ole enam võimalik hommikusi aegu saada, mis on natuke kehvake, aga teha pole midagi.

Kokkuvõtvalt oli arst meiega rahul. Venna on ilusti kaalus juurde võtnud ja pikkust on ka ilusti visanud. Areng on igati eakohane. 

Tehnokal käidud tulime koju, et saaksin oma pooleli oleva töö ära lõpetada, milleks oli Carola lasteaia piltide salvestamine. Küsimus emmedele. Kuidas olete Teie oma laste lasteaia pilte talletanud? Kellel on see võimalus olemas, näiteks eliisi näol, et saavad sealt pilte salvestada ja ilmutada. Mul üks mõte on, aga mõtlesin, et küsin Teilt. Kõik mõtted on teretulnud. 

Nende salvestamiseks kulus ikka hulk aega. Olen kokku salvestanud juba üle 700 pildi🙈. Nii, et kui kellelgi on eriti hea mõte, kuidas need ilmutatud pildid ühte kohta kokku talletada, siis kõik mõtted on teretulnud. Ilmutamiseks teen ikka mingid valikud ka, et kõike päris ei lase, aga usun, et äkki 500 pilti tuleb ikka kokku. Fotoalbumisse ma neid panna ei taha. Tahaks midagi teistsugust.

Kui kellelgi on selline kokku köidetud raamatu moodi asi, siis võib selle plussidest ja miinustest ka kirjutada. 

Kõik mõtted, ideed ja lahendused on teretulnud.

Ühesõnaga üks igati toimekas hommik on olnud. 

Nüüd õhtul mõtlesin, et võtan selle aja ja panen kirja hoopis meie toredast nädalavahetusest. 

Eelmise nädala teisipäeval käisid meil Siiri, Saskia ja Jarmo külas. Sai mõeldud ja arutatud, et äkki lähme laupäeval Pärnu Steffanisse pizzat sööma, mida tegime kõik koos kolm aastat tagasi. Mõeldud tehtud. 

Laupäeval pakkisime asjad kokku ja sõit võis alata. Me otse Pärnu ei läinud, vaid käisime veel Vigalast läbi, et Jarmo ja Saskia sealt peale võtta. See oli ikka üks paras nali. Sõitsime ühele poole, siis tuli välja, et keerasime valele poole. Siis kimasime täiega sellest kohast mööda nii, et keerasime ümber ja kimasime hulka maad jälle tagasi, kuniks jõudsime nendeni. Üks hirmus kimamine edasi tagasi ja lõpuks saime veel naerda, et Jarmo oleks võinud kohe öelda, et on VANGLA (tegelikult VÄNGLA) külas. Nad peale võetud võtsimegi suuna Pärnu. 

Pärnu Magaziini juurde jõudes saime Siiriga kokku. Käisime ühtlasi ka poes, et vaadata äkki näeme miskit kasulikku. Saime omale uued termopotid -25%ga. 

Tiir poes käidud võtsimegi suuna Steffani pizza poole. Saime põnnidega kohe suure laua sisse, mis oli tegelikult väga hea, sest õues oli natuke liiga jahe, et nendega terrassil olla. Ooteaeg oli 20-30 minutit. Ei saanudki aru, et "nii kaua" pidime ootama, sest lastega oli kogu aeg midagi teha. Kes tahtis pissile, kes juua, kes värvida jne. Ühesõnaga üks paras toimetamine oli. Lõpuks saime pizzad kätte ja pidulik lõunasöök võis alata. Tellisime Vunksule ka täitsa oma pizza, mis talle väga maitses. 

Pizzad söödud, pudinad riides, läksime autode juurde, et vankrid võtta ning teha väike jalutuskäik. Jalutasime pizza juurest mere äärde ja sealt majade vahele. 

Mere äärel oli aga nii kõva tuul, et liiv lendles igale poole. Seda võis tunda isegi hammaste alla krõmpsumas. Venna ja Saskia tudusid sel ajal, aga Carola jalutas meiega ja uudistas Pärnut. Jalutasime lõpuks kokku 1,5 tundi. 

Vunksutid autosse pakitud läksime 3 x-ga Maxima, sest tahtsime sealt ühtteist. Asjad ostetud võtsime suuna kodu poole, aga enne seda käisime Suigus, kus meid ootas Siiri pere. 

Nii mõnus vastuvõtt oli seal. Jõime tassi kohvi, maiustasime koogi ja arbuusiga, ning jutustasime niisama ja vaatasime, mis nad seal nende aastatega on korda saatnud. 

Saskial ja Carolal oli seal vähemalt tore. Said koos joosta ja mängida. 

Lõpuks oli kell juba nii kaugel, et pidime koju suunduma, mis oli tegelikult üsna raske. Muidu oleks võinud isegi ööseks jääda, aga meil oli järgmisel päeval üks üritus ja sealt oleks pidanud suhteliselt vara sõitma hakkama, mis ei tundunud just eriti ahvatlev. Eks see jääb teiseks korraks. 

Taaskord viisime Saski ja Jarmo Vigala ning sealt sõitsime koju. Koju saabusime 20.30 ajal. 

Ühesõnaga üks väga vahva ja tore seiklus oli. Minu meelest need "mitte väga planeeritud" plaanid on alati kõige paremad plaanid. 

Lõpetuseks veel mõned vahvad pildid. 

Päikest ja mõnusat alanud nädalat.
Teil on endiselt võimlus jätta omapoolne vastukaja linnuke siin postituse  alla ↓.

Titerallist

Satun kohe hoogu. 

Alati kui olen miski valmis kirjutanud, siis tuleb tahtmine kohe midagi uut alustada. 

Nii kirjutangi natuke ka eilsest titerallist, mis erines eelmisest aastast. 

Eelmine aasta kogunesime Keila turu juurde, aga seekord raudejaama väljakule, kus saime numbrid ja õhupallid. 

Enne starti prooviti meid rivistada, mis väga ei õnnestunud, sest ruupurist lihtsalt polnud kuulda, mis tegema peab. Sellise suure ürituse puhul oleks pidanud ikka mingi migrofon olema. See võiks järgmine aasta natuke paremini organiseeritud olla, et kõik ikka kuuleks, mis räägitakse. 

Jah, me olime suhteliselt ees otsas, aga isegi meil läksid mõned sõnad kaduma, mis me siis ülejäänust räägime. Aga see selleks. 

Start oli kell 11.00. Ühe mehe eestvedamisel. Nii sammusime kõik koos Keila kooli juurde lipuväljakule. Seal räägiti, mis me edasi tegema hakkame. Kuna seekord oli eesmärgiks samme koguda, siis sealt suundusimegi kooli juures olevale staadionile, kus igaüks sai jalutada nii palju ringe kui jaksas. Valides selleks oma tempo. Kui õigesti mäletan, siis selleks ajaks oli ca 30 mintsa. 

Kell 11.45 pidime kooli ees tagasi olema, sest meile esinesid rahvatantsijad. 

Enne pisikest kontserti registreerisime ka oma sammud ning saime pisikese kingituse ja ühe vautšeri. 

Sammud kirjas, kingitus käes, suundusime kohta otsima, kus saime pisikest tantsupidu vaadata. 

Kogusin kokku 5004 sammu. Välja anti 161 osalejanumbrit ja kokku sai kogutud 493 987 sammu. 500 000 jäi puudu 6013 sammu. Võib vist öelda, et puudu olid 1 pere või 1,5 pere sammud. 

Tantsupidu vaadatud oligi aeg lahkuda. 

Minule meeldis seekordne titeralli rohkem, sest liikumine toimus üheskoos. Kui eelmine aasta kogusime punktikesi, mis asusid erinevates kohtades, siis see oli pisikestele ratturitele natuke liiast. Isegi väikestele vankris olevatele beebidele, sest kui kõht ikka tühjaks läks, siis otsi kohta, kus sa saad, et neid toita või mässut vahetada. Või ise wc käia kui vajadus tekkis. Iseenesest selline on ka vahva retk, aga see läks liiga pikaks. 

Seekord olid ka selleks ettevalmistused tehtud, et pisikesi toita ja mässut vahetada ning vajadusel ka ise käia. 

Minu jaoks nagu rohkem läbi mõeldud ralli.

Foto: Valdur Vaht

Foto: Valdur Vaht

Foto: Valdur Vaht

Üks igati vahva päev oli koos laheda seltskonnaga.

Homme ootab meid ees üks vahva päev, milles ka kindlasti kirjutan. 

Ilusat reede õhtut.

Elu kahe lapsega

Sauki,

Kuna täna on õues natuke vihmane ja Vunksu on kodus, kes vaatab multikaid, mängib, tegeleb vennga ning venna, kes pöörab end põrandal kord ühele, siis teisele poole ja lidub juba mööda elamist ringi, siis minul ongi hea aeg ammu alustatud postitus lõpuks valmis kirjutada. 

Olen seda postitust ikka mitmeid ja mitmeid kordi tuuninud ja asju juurde lisanud, aga alati on tulnud midagi vahele ja nii ongi see lõpuni kirjutamata jäänud. 

Täna, siis natuke sellest, kuidas on elu kahe lapsega. Püüan kirja panna plusse ja miinuseid ning kas mõni hirm on lõpuks ka tõeks saanud, millest kirjutasin siin postituses. 

Algatuseks pean tunnistama, et elu kahe lapsega ei ole just meelakkumine. Jah, me saame ilusti hakkama, aga üksi olles tunnen vahel, et paneks klapid pähe. Miks?
Ikka on nii, et kui üks nutab, siis hakkab teine ka ja see on nii väsitav. Hommikul nendega ärgata, riided vahetada, patsid punuda, süüa teha jne, ei ole pooltki nii hull, kui see, kui mõlemad lapsed korraga nutavad ja sinu tähelepanu soovivad. Üks kõige raskemaid olukordi minu jaoks. 
Kahjuks jääb sellisel puhul Carola vähema tähelepanuta. Jah, ma võtan nad mõlemad sülle, aga vahel ei õnnestu võtta ka, sest vennata on vaja süles keerata või kaisutada, et maha rahuneks. Jah, ma tunnistan endale, et vennakesega on rohkem tegemist ja sellisel juhul jääb Carola natuke tagaplaanile. 
Muidugi peale seda kui venna on maha rahunenud räägin Carolaga ja võtan ta enda juurde ja sülle, ning räägime, mis just juhtus või miks ta nutab. Vahel on tal vastus kohe varnast võtta, et miks ta nutab. Olen tähele pannud, et see vajadus sülle tulla ja lähedust saada tekib siis, kui vennakesel on kehva tuju või ta nutab, sest alati hakkab ka tema nutma. Nüüd saan aru ka mõistest, et nutt on nakkav. 

Kui ma täna hommikul ta käest küsisin, et miks sa nutad? /virised? Siis vastas ilusti ja selgelt "Sest mul on igav". Aus ülestunnistus vähemalt :).
Võib olla tal ongi nii, et vahel ta lihtsalt jorisebki koos vennaga kaasa, et katsetada piire ja näha, mis saab. Usun, et selline käitumine on ka normaalne, sest ta saab ju aru, et kui venna nutab, siis ta võetakse kohe sülle. Ehk võetakse mindki. Paratamatult on need pisikesed meist hulka targemad ja nutikamad ning neil on juba mitu käiku ette mõeldud. 
Oeh... Usun, et ma ei ole ainuke, kes ütleb, et nutvad lapsed väsitavad ja kurnavad meid kõige rohkem, kui rahulikud lapsed.

Muidugi on ka olukordi, kus Carolast on väga, väga palju abi. Nii mulle kui issile. Ennekõike muidugi asjade toomisel. Ta on nn. meie käepikendus. Muidugi tahab ta ise ka väga teha ja toimetada ja ikka küsib "Emme, kas ma tohin sinu abiline olla"?. Kui ta nii ilusti tuleb ja küsib, siis ikka leian talle midagi, millega abistada saab. 

Mõne asja puhul on tal muidugi maa ja ilm aega, ning ta ei taha end kuidagi liigutada. Näiteks, riidesse pannes on tal miljon muud asja vaja teha.  Just õue minekul. Venna ja mina oleme juba ammu riides, aga tema jookseb veel aluspükstes ringi.
Nii olengi talle vahel riided valmis pannu ja venna juba vankri viinud, et ta juba riide hakkaks panema, mis alati mõjub. Meil on vennakesega vedanud, sest ta on sama kiire uinuja nagu Carola. Piisab kui paned vankri ja juba ta magab. Nii tulengi kahe hetke pärast tuppa tagasi ja juba on ta omale midagi selga saanud. Kasutan seda meetodit harva, aga see toimib. 

Kui issiga koos sõitma lähme, siis on muidugi hulka lihtsam. Kõigepealt paneb musu end valmis. Mina sätin samal ajal lapsi riidesse ning saadan nad koos issiga autosse, siis alles hakkan ennast riide panema. Süsteem toimib. 

Õnneks on meil issi nüüd igapäevaselt õhtuti kodus. Kui ta töölt tuleb, siis lasen tal kõigepealt hinge tõmmata ning siis lasen natuke lapsi vaadata. Kas sellepärast, et eelmine öö on olnud kehvake või tõesti väsimusest, kurnatusest, sest kõik päevad ei ole vennad. Ma püüan ikka igal hommikul ärgata rõõmsa ja puhanuna, aga jh. Olen ka inimene ja vajan natuke puhkust lastest. 
Õnneks on Musununnu nii hooliv ja armastav, et lubab mul vahel isegi pool tunnikest pikutada. Nii saan natuke akusid ja aju laadida.
Öösel püüan ise lastega tegeleda, et Musununnu saaks hommikuks ilusti välja puhata. 
Õnneks on meie ööd juba pikemaks läinud ja venna ei ärka enam nii tihti. Viie kuuselt tudus esimest korda juba 6 tundi jutti. See oli ikka luksus. See oli öö, kus kõik magasid nagu notid. 
Nüüd 6 kuuselt kui 22.00 jääb magama, siis esimest korda ärkab 3.45 või 4.45. Eks tal ka oleneb. Hetkel võitleme Carolaga rohkem kui vennaga.
Aga jah... see õhtune tuttu panek on ka üks omamoodi triangel ja peavalu. Vennakesega pole probleemi. Sööme kõhu täis, tudukad selga, tissutamine ja siis tuttu. Temaga on asjad juba paigas.

Aga õega. See on kohati üks väga suur peavalu. Miks? Ta võitleb kogu aeg endaga, et ei taha tuttu jääda, tal ei ole und ja siis ta leiab veel miljon asja, mis on vaja veel ära teha. Küll on juua vaja, siis pissile, siis paberit silmade kuivatamiseks, Peppat, kala või beebi laulu, kaisukaid jne. 
Nii meelitame ja keelitame teda kogu aeg, et ikka ilusti tuttu jääks. Lõpuks uinub ikka oma voodis, aga hommikuks on ikka meie kõrvale kobinud.
Eks emme ja issi kaisus on ikka kõige soojem ja parem. Aga jah... meile see eriti hea pole, sest nii oleme ka magamata. Muidugi mitte igapäevaselt. Eks ööd on erinevad. Vahel magame kõik koos hommikuni nii, et kõik on saanud ilusti välja puhata, aga tänane öö oli paras peavalu. Aga see selleks. Peaasi, et lõpuks kõik ikka magada said. 

Kui Carola sai väiksena ikka meie vahel magada, siis vennake pole päevagi maganud.
Miks? Ma vahel isegi ei kuule kui Vunksu meie kaissu tuleb. Magame lihtsalt nii sügavalt. Kujutage ette seda õudust, kui ta tema peale magama tuleb. Seda kardan ma kõige rohkem ja sellepärast ei ole teda kunagi peale söötmist meie vahele pannud. Nii ongi venna koju tulekust saati kuni tänaseni maganud oma voodites. Kõigepealt hällis ja nüüd oma võrekas.

Kui ma aga hommikul kauem voodis vedelen ja vennake on juba ärganud, ning Carola multikaid vaatab, siis võtan ta ikka oma kaissu. Need hommikused jutuajamised, lalinad ning naer. Need on ühed armsamad. See hambutu naeratus on üks kõige armsamaid naeratusi üldse. 
Juba oskame ka natuke lollusi teha. Puristame tatti ja seda juba üsna usinalt. Naerame siin, et õde õpetab vennale lollusi. 
Roomame juba tubades ka ringi ja avastame kodu. 

Kui aga Carola aeda viin, siis peale seda me enam voodi tagasi ei lähe. Siis tšillime diivanil või põrandal tekikeste peal. Sellised päevad on hoopis teistsugused, sest kui oled harjunud mölluga hommikust õhtuni, siis ühtäkki on toas kuidagi vaikus ja kord. Jah, toad on isegi korras, sest mänguasju ei tirita ühest toast teise. Ainukesed mänguasjad on sel päeval vennakese omad.


Õhtul ma ootan juba Vunksut koju, sest see siiras õnn ja rõõm, mis teda valdab on kirjeldamatu. Kui issi ta koju toob, siis tuppa tulles juba hüüab "Tere" ja kui vennat kohe ei näe, siis uurib "Kus vennake on". Ja kui riided on seljast võetud, siis läheb kohe venna juurde ning musutab ja kallistab teda ja ütleb "Tere, vennake". Minagi saan oma musid ja kallid, aga pean tunnistama, et vennake on talle väga, väga tähtis. Ta on oma venna fänn. 

See teeb südame soojaks ja meele rõõmsaks, et kui tähtis talle tegelikult tema vennake on.

Tulles nüüd tagasi selle teema juurde, et kuidas on elu kahe lapsega?
Alguses kui ma koju tulin, siis olin siin nagu võõrkeha, sest ma ei olnud kohanenud sellega, et pean end jagama veel kahe inimesega. See oli ikka nii võõras ja imelik asi. Mäletan seda hetke kui istusin diivanil ja mõtlesin, et olen ju oma kodus, aga ma ei oska midagi teha ega kuidagi olla. See kõik võttis ikka paar päeva aega enne kui suutsin harjuda. Tunne, et mind tahetakse puruks rebida, kestis ikka väga pikalt, sest mõte sellest, et pean suutma end jagada tekitas muret. Kõik oli ikkagi uus ja vajas kohanemist. Tänaseks päevaks olen õppinud end teatud olukordades välja lülitama. 

Nüüdseks, kui oleme olnud juba üle kuue kuu kahe lapse vanemad, siis püüan kirja panna mõned miinused ja plussid. 

Miinusteks:
* Kõige kurvem on see, et kui plaanin oma mõttes Carolaga midagi teha, siis pean sellest loobuma, sest vennake ärkab, tahab süüa või lihtsalt ei lepi issiga/ põrandal olemisega.
* Kui ma üksi kodus olen, siis vahel on ikka tunnen, et mind tahetakse pooleks rebida, sest mõlemad tahavad samal ajal midagi.
* Kui Carola on pikalt kodus olnud (haiguse tõttu), siis ta hakkab vennale haiget tegema ja on ise hästi, hästi kergesti haavatav.
* Pean tunnistama, et meil on vahepeal õhtuks ikka närv nii must, sest nagu ma kirjutasin, et nutt on üks väsitavamaid, siis see ongi üks põhjusteks. 
* Kuna Carola on veel väike, siis tal puudub ohutunne. Läheb mängu hoos ülemeelikuks ja ei saa aru, et teeb juba vennale liiga. 
* Üksi poes käies peaks meil olema kaks käru, sest Carola tahab ka poekärru istuda, aga kui üksi nendega olen, siis ma ei hakka kahte käru võtma. Sellisel juhul rakendan Carola korvi ette, et sellest kinni hoiaks ning "tõmbaks" meid. Ise tahaks aga kõike kokku osta.
* Kodust kaugemale minnes pean mõtlema, mida meil kolmel sel ajal vaja läheb ehk asjade pakkimine on ka üks paras katsumus. Ikka on nii, et miski on maha jäänud. 
* Pesu peab ka hulka tihemini pesema kui vanasti :), sest vahel tuleb päevas mitmeid kordi riideid vahetada. 
* Kadedus on välja löönud ja Carola ei taha asju jagada.

Plussideks:
Kui minu kõige suuremaks hirmuks olid õe ja venna vahelised suhted, siis nüüd võin öelda, et...
* Carolast sai kohe alguses suur õde ja on seda siiani.
* Carola on väga abivalmis ja toob meile asju (olgu nendeks mässu, kreem, tekk, lutt, kaisukas jne).
* Carola on oma vennast väga lummatud. Ta jagab talle oma hellust nii muside kui ka kallistuste näol, ning hommikul ärgates ütleb talle alati "tere hommikust venna" ja annab talle musi ja kalli. Kui lasteaiast tuleme ja venna kas minu või issiga kodus on, siis hüüab juba "Tere venna". Kui teda kohe ei näe, siis küsib "kus venna on?".
* Nad naudivad juba üksteisega tegelemist. Venna küll veel ei mängi, aga kui Carola ta juurde läheb ja seal mänguasjadega on või lihtsalt jutustab, kõdistab teda, siis venna püüab talle lalisedes/naerdes vastata. Eile mängisime just "kikiii" mängu. Panime vennale teki näo peale ja kui silmad sealt välja tulid, siis ütlesime "kikiii". See mäng meeldis neile mõlemale. 

* Tänasel päeval läheb Carola hea meelega lasteaeda ning võin öelda, et ta on lasteaiaga ilusti kohanenud. Ta läheb sinna rõõmuga ja ootab juba, millal sinna minna saab. 
* Õnneks pole ka suuremaid tagasilööke olnud. Kuigi vahel on meel nii nukraks läinud, sest tahab koju oma venna juurde. Igatsus venna järgi annab vahel tunda.
* Eks esimene aasta on möödunud ikkagi rohkem kodus haige olles, aga iseenesest esimene aasta lasteaias on mõjunud igati hästi ja toredalt. 
* Usun, et oleme suutnud Vunksule tagada piisavalt tähelepanu ja lähedust. Muidugi seda võiks alati rohkem olla. See hirm on täitsa õigustatav, sest on näha, et ta katsetab ja paneb meid ka proovile.
* Carola võtab vennat kui mängukaaslast. Pakub talle mänguasju ning jutustab talle raamatutest piltide järgi jutukesi või talle tuttavaid jutte. 

* Carola hakkab ka nutma kui venna nutab. Esimese asjana kui mind venna juures ei ole, siis paneb talle luti suhu, sest ta ei taha, et venna nutab.
* Vahel kui vennake joriseb, siis oleme ka talle luti suhu pannud, mida ta tegelikult  ei taha, siis tuleb Vunksu ja kisub selle ära öeldes, et vennal ei vaja lutti.

Kokkuvõtvalt võin öelda, et mõni hirm oli ikka õigustatud ka, aga nüüdseks on need juba seljatatud ja möödas.
Elu kahe lapsega on isegi huvitav, sest käed/jalad on kogu aeg tööd täis ja hommikust saab kiiresti õhtu. Tore on vaadata, kuidas nad koos kasvavad ja arenevad ning pakuvad teineteisele huvi. Kahju ainult, et see kasvamine ja arenemine nii kiiresti toimub. 
Venna ju alles sündis. Alles pidasime ta ühe kuu pidu, siis emadepäeva paiku kuue kuu pidu ja järgmine kuu juba ongi 7 kuune. Varsti juba aastane. Aeg ikka lendab. 
Lõpetuseks elu kahe lapsega on paras katsumus, aga igas päevas on päike. Nähes neid koos kasvamas ja arenemas on ainult lust. Nüüd ma ei kahetse hetkegi, et mul on kaks last nii väikese vahega. Jah, vahel on raske, aga pisikeste naer suudab selle 101% korvata. 

Mõnusat reedet ja saabuvat nädalavahetust. 

Natuke emadepäevast

Heihopsti

Täna on olnud , siis meie päev, kallid emmed 👩.

Minu jaoks on see juba kolmas emadepäev, mis algas tütre kaisus tududes ning vennat oma voodis nohisemas kuulates.

Aasta tagasi ei oleks ma oodanud, et minust saab juba nii ruttu kahe lapse ema. Usun, et varsti, varsti ehk juba paari aasta pärast on oodata ka lisa. Olen ikka rääkinud, et kuna Musununnu nelja ei tahtnud ja mina kahte mitte, siis tuleb kolm. Kui Jumal mind sellega ikka õnnistab😊. Seda näitab aeg. 

Hetkel tunnen ma suurt rõõmu oma kahe pudina üle, kes pakuvad meile Musununnuga nii palju rõõmu ja lusti, mida saame jagada ka oma perega. See maagiline Internett on ikka hea asi. Klikk ja saad kõigiga jagada. Aga jah, olla kahe lapse ema on ainult rõõm ja uhkus. Nagu öeldakse, et lapsed on elu õied, siis nii see on.

Nagu ma alguses kirjutasin, siis minu emadepäeva hommik algas lapse kaisus ärgates ja teisel pool pojakese nohinat kuulates. Mis saaks olla veel parem kingitus? See ongi juba üks suur kingitus. 

Mine emadepäev sai tegelikult alguse juba teisipäeval kui Carolal oli lasteaias pisike emadepäeva pidu, mis oli väga armas ja vahva. Käisime seda kõik koos perega vaatamas. Kuna tegu oli pereüritusega, siis pakkusin Sannule ja Ketule ka, et kas tahavad vaatama tulla. Nad olid nõus, sest sellist pakkumist ei tule just igapäev.

Pidu oli igati vahva ja tore. Carola on küll palju puudunud, aga sellest hoolimata tegi kõike ilusti kaasa. Isegi minu juurde ei tulnud. Esines koos teistega. Laulis nii palju kui oskas, tegi liigutusi kaasa ja oli üldse väga püüdlik.
Üheskoos me isegi tantsisime natuke. Pidulik osa läbi, läksime õue pannkooke küpsetama. Õnneks oli õues ilus ilm ja kõik sujus hästi.
Sain Carolalt tema enda tehtud lillevaasi ning tema korjatud lilled, mis olid väga armsad.
Õhtul oli veel venna pisike pidu, mida tähistasime koogi söömisega. 

Minu kingitused 💕

Ahjaa... natuke nalja ka siia juurde. Kui vaasile oli kleebitud meie pere ja Carola kohe näitas, kes keegi on, siis küsimusele, et kes need kolm tüdrukut on, siis vastas, et ma ei tea. Mina ise naersin, et need on tuleviku beebid 😊.

Tulles tagasi nüüd tänasesse päeva, siis panengi kirja, kuidas meie päev kulges.

Algatuseks sain ühe korraliku peatäie nutta, sest mõtted liikusid meie Inglitele. Tohutu kurbus ja nutt tabas mind mõeldes oma õe perele. See kõik on lihtsalt nii ebaõiglane. Lapsed peaksid saama kaua oma vanematele öelda, et nad armastavad neid ning saama neid kallistada ja lilli viia, siis kui soovivad. Nad ei peaks neid viima hauale. Oeh... ärge, siis teiegi unustage oma lahkunud emadele küünal süüdata.

Hommik algas meil kohvi joomisega ja plaanide paika seadmisega. Me istutasime veel Vunksuga lillekesi, mida emadepäeva puhul kinkida. Minu Musununnud kinkisid mulle kuukinga, mille pilt oli üleval.

Lilled istutatud ja asjad koos hakkasime maale mamma juurde sõitma. Kinkisime talle ühed kuldsed kõrvarõngad, enda kasvatatud lille ja põõsad, mille marju saame tulevikus kõik koos süüa.

Istusime ja lobisesime taaskord maast ja ilmas. Sõime emme tehtud head kooki ja kohvi. Musununnu käis veel emmega Haapsalus asju ostmas, mida käe otsas on suhteliselt raske tassida. Üsna peale kolme jõudsid Sannu ja Marek ka, keda oli väga tore näha. Jutustasime niisama maast ja ilmast ning üsna varsti olid emme ja need ka linnast tagasi.

Vaarikakook

Käisime veel aiamaal emme taimi ning uut kasvuhoonet vaatamas. Mina muidugi vaatasin ja uudistasin, mis aias veel ilusat. No ja ma ei saanud ju neid ka pildistamata jätta. Kevad on ikka ilus aeg.

Seitsme ajal hakkasime koju tagasi kimama, sest Musununnu peab homme tööle minema. Veel enne seda käisime surnuaias, et viia küünal oma vanaemale. 

Nüüd istungi niisama diivanil ja naudin viimaseid tunde meie päevast ning nädalavahetusest, mis on olnud üks pidude rikas. 

Loodan, et teil oli ilus emadepäev.