Elu kahe lapsega

Sauki,

Kuna täna on õues natuke vihmane ja Vunksu on kodus, kes vaatab multikaid, mängib, tegeleb vennga ning venna, kes pöörab end põrandal kord ühele, siis teisele poole ja lidub juba mööda elamist ringi, siis minul ongi hea aeg ammu alustatud postitus lõpuks valmis kirjutada. 

Olen seda postitust ikka mitmeid ja mitmeid kordi tuuninud ja asju juurde lisanud, aga alati on tulnud midagi vahele ja nii ongi see lõpuni kirjutamata jäänud. 

Täna, siis natuke sellest, kuidas on elu kahe lapsega. Püüan kirja panna plusse ja miinuseid ning kas mõni hirm on lõpuks ka tõeks saanud, millest kirjutasin siin postituses. 

Algatuseks pean tunnistama, et elu kahe lapsega ei ole just meelakkumine. Jah, me saame ilusti hakkama, aga üksi olles tunnen vahel, et paneks klapid pähe. Miks?
Ikka on nii, et kui üks nutab, siis hakkab teine ka ja see on nii väsitav. Hommikul nendega ärgata, riided vahetada, patsid punuda, süüa teha jne, ei ole pooltki nii hull, kui see, kui mõlemad lapsed korraga nutavad ja sinu tähelepanu soovivad. Üks kõige raskemaid olukordi minu jaoks. 
Kahjuks jääb sellisel puhul Carola vähema tähelepanuta. Jah, ma võtan nad mõlemad sülle, aga vahel ei õnnestu võtta ka, sest vennata on vaja süles keerata või kaisutada, et maha rahuneks. Jah, ma tunnistan endale, et vennakesega on rohkem tegemist ja sellisel juhul jääb Carola natuke tagaplaanile. 
Muidugi peale seda kui venna on maha rahunenud räägin Carolaga ja võtan ta enda juurde ja sülle, ning räägime, mis just juhtus või miks ta nutab. Vahel on tal vastus kohe varnast võtta, et miks ta nutab. Olen tähele pannud, et see vajadus sülle tulla ja lähedust saada tekib siis, kui vennakesel on kehva tuju või ta nutab, sest alati hakkab ka tema nutma. Nüüd saan aru ka mõistest, et nutt on nakkav. 

Kui ma täna hommikul ta käest küsisin, et miks sa nutad? /virised? Siis vastas ilusti ja selgelt "Sest mul on igav". Aus ülestunnistus vähemalt :).
Võib olla tal ongi nii, et vahel ta lihtsalt jorisebki koos vennaga kaasa, et katsetada piire ja näha, mis saab. Usun, et selline käitumine on ka normaalne, sest ta saab ju aru, et kui venna nutab, siis ta võetakse kohe sülle. Ehk võetakse mindki. Paratamatult on need pisikesed meist hulka targemad ja nutikamad ning neil on juba mitu käiku ette mõeldud. 
Oeh... Usun, et ma ei ole ainuke, kes ütleb, et nutvad lapsed väsitavad ja kurnavad meid kõige rohkem, kui rahulikud lapsed.

Muidugi on ka olukordi, kus Carolast on väga, väga palju abi. Nii mulle kui issile. Ennekõike muidugi asjade toomisel. Ta on nn. meie käepikendus. Muidugi tahab ta ise ka väga teha ja toimetada ja ikka küsib "Emme, kas ma tohin sinu abiline olla"?. Kui ta nii ilusti tuleb ja küsib, siis ikka leian talle midagi, millega abistada saab. 

Mõne asja puhul on tal muidugi maa ja ilm aega, ning ta ei taha end kuidagi liigutada. Näiteks, riidesse pannes on tal miljon muud asja vaja teha.  Just õue minekul. Venna ja mina oleme juba ammu riides, aga tema jookseb veel aluspükstes ringi.
Nii olengi talle vahel riided valmis pannu ja venna juba vankri viinud, et ta juba riide hakkaks panema, mis alati mõjub. Meil on vennakesega vedanud, sest ta on sama kiire uinuja nagu Carola. Piisab kui paned vankri ja juba ta magab. Nii tulengi kahe hetke pärast tuppa tagasi ja juba on ta omale midagi selga saanud. Kasutan seda meetodit harva, aga see toimib. 

Kui issiga koos sõitma lähme, siis on muidugi hulka lihtsam. Kõigepealt paneb musu end valmis. Mina sätin samal ajal lapsi riidesse ning saadan nad koos issiga autosse, siis alles hakkan ennast riide panema. Süsteem toimib. 

Õnneks on meil issi nüüd igapäevaselt õhtuti kodus. Kui ta töölt tuleb, siis lasen tal kõigepealt hinge tõmmata ning siis lasen natuke lapsi vaadata. Kas sellepärast, et eelmine öö on olnud kehvake või tõesti väsimusest, kurnatusest, sest kõik päevad ei ole vennad. Ma püüan ikka igal hommikul ärgata rõõmsa ja puhanuna, aga jh. Olen ka inimene ja vajan natuke puhkust lastest. 
Õnneks on Musununnu nii hooliv ja armastav, et lubab mul vahel isegi pool tunnikest pikutada. Nii saan natuke akusid ja aju laadida.
Öösel püüan ise lastega tegeleda, et Musununnu saaks hommikuks ilusti välja puhata. 
Õnneks on meie ööd juba pikemaks läinud ja venna ei ärka enam nii tihti. Viie kuuselt tudus esimest korda juba 6 tundi jutti. See oli ikka luksus. See oli öö, kus kõik magasid nagu notid. 
Nüüd 6 kuuselt kui 22.00 jääb magama, siis esimest korda ärkab 3.45 või 4.45. Eks tal ka oleneb. Hetkel võitleme Carolaga rohkem kui vennaga.
Aga jah... see õhtune tuttu panek on ka üks omamoodi triangel ja peavalu. Vennakesega pole probleemi. Sööme kõhu täis, tudukad selga, tissutamine ja siis tuttu. Temaga on asjad juba paigas.

Aga õega. See on kohati üks väga suur peavalu. Miks? Ta võitleb kogu aeg endaga, et ei taha tuttu jääda, tal ei ole und ja siis ta leiab veel miljon asja, mis on vaja veel ära teha. Küll on juua vaja, siis pissile, siis paberit silmade kuivatamiseks, Peppat, kala või beebi laulu, kaisukaid jne. 
Nii meelitame ja keelitame teda kogu aeg, et ikka ilusti tuttu jääks. Lõpuks uinub ikka oma voodis, aga hommikuks on ikka meie kõrvale kobinud.
Eks emme ja issi kaisus on ikka kõige soojem ja parem. Aga jah... meile see eriti hea pole, sest nii oleme ka magamata. Muidugi mitte igapäevaselt. Eks ööd on erinevad. Vahel magame kõik koos hommikuni nii, et kõik on saanud ilusti välja puhata, aga tänane öö oli paras peavalu. Aga see selleks. Peaasi, et lõpuks kõik ikka magada said. 

Kui Carola sai väiksena ikka meie vahel magada, siis vennake pole päevagi maganud.
Miks? Ma vahel isegi ei kuule kui Vunksu meie kaissu tuleb. Magame lihtsalt nii sügavalt. Kujutage ette seda õudust, kui ta tema peale magama tuleb. Seda kardan ma kõige rohkem ja sellepärast ei ole teda kunagi peale söötmist meie vahele pannud. Nii ongi venna koju tulekust saati kuni tänaseni maganud oma voodites. Kõigepealt hällis ja nüüd oma võrekas.

Kui ma aga hommikul kauem voodis vedelen ja vennake on juba ärganud, ning Carola multikaid vaatab, siis võtan ta ikka oma kaissu. Need hommikused jutuajamised, lalinad ning naer. Need on ühed armsamad. See hambutu naeratus on üks kõige armsamaid naeratusi üldse. 
Juba oskame ka natuke lollusi teha. Puristame tatti ja seda juba üsna usinalt. Naerame siin, et õde õpetab vennale lollusi. 
Roomame juba tubades ka ringi ja avastame kodu. 

Kui aga Carola aeda viin, siis peale seda me enam voodi tagasi ei lähe. Siis tšillime diivanil või põrandal tekikeste peal. Sellised päevad on hoopis teistsugused, sest kui oled harjunud mölluga hommikust õhtuni, siis ühtäkki on toas kuidagi vaikus ja kord. Jah, toad on isegi korras, sest mänguasju ei tirita ühest toast teise. Ainukesed mänguasjad on sel päeval vennakese omad.


Õhtul ma ootan juba Vunksut koju, sest see siiras õnn ja rõõm, mis teda valdab on kirjeldamatu. Kui issi ta koju toob, siis tuppa tulles juba hüüab "Tere" ja kui vennat kohe ei näe, siis uurib "Kus vennake on". Ja kui riided on seljast võetud, siis läheb kohe venna juurde ning musutab ja kallistab teda ja ütleb "Tere, vennake". Minagi saan oma musid ja kallid, aga pean tunnistama, et vennake on talle väga, väga tähtis. Ta on oma venna fänn. 

See teeb südame soojaks ja meele rõõmsaks, et kui tähtis talle tegelikult tema vennake on.

Tulles nüüd tagasi selle teema juurde, et kuidas on elu kahe lapsega?
Alguses kui ma koju tulin, siis olin siin nagu võõrkeha, sest ma ei olnud kohanenud sellega, et pean end jagama veel kahe inimesega. See oli ikka nii võõras ja imelik asi. Mäletan seda hetke kui istusin diivanil ja mõtlesin, et olen ju oma kodus, aga ma ei oska midagi teha ega kuidagi olla. See kõik võttis ikka paar päeva aega enne kui suutsin harjuda. Tunne, et mind tahetakse puruks rebida, kestis ikka väga pikalt, sest mõte sellest, et pean suutma end jagada tekitas muret. Kõik oli ikkagi uus ja vajas kohanemist. Tänaseks päevaks olen õppinud end teatud olukordades välja lülitama. 

Nüüdseks, kui oleme olnud juba üle kuue kuu kahe lapse vanemad, siis püüan kirja panna mõned miinused ja plussid. 

Miinusteks:
* Kõige kurvem on see, et kui plaanin oma mõttes Carolaga midagi teha, siis pean sellest loobuma, sest vennake ärkab, tahab süüa või lihtsalt ei lepi issiga/ põrandal olemisega.
* Kui ma üksi kodus olen, siis vahel on ikka tunnen, et mind tahetakse pooleks rebida, sest mõlemad tahavad samal ajal midagi.
* Kui Carola on pikalt kodus olnud (haiguse tõttu), siis ta hakkab vennale haiget tegema ja on ise hästi, hästi kergesti haavatav.
* Pean tunnistama, et meil on vahepeal õhtuks ikka närv nii must, sest nagu ma kirjutasin, et nutt on üks väsitavamaid, siis see ongi üks põhjusteks. 
* Kuna Carola on veel väike, siis tal puudub ohutunne. Läheb mängu hoos ülemeelikuks ja ei saa aru, et teeb juba vennale liiga. 
* Üksi poes käies peaks meil olema kaks käru, sest Carola tahab ka poekärru istuda, aga kui üksi nendega olen, siis ma ei hakka kahte käru võtma. Sellisel juhul rakendan Carola korvi ette, et sellest kinni hoiaks ning "tõmbaks" meid. Ise tahaks aga kõike kokku osta.
* Kodust kaugemale minnes pean mõtlema, mida meil kolmel sel ajal vaja läheb ehk asjade pakkimine on ka üks paras katsumus. Ikka on nii, et miski on maha jäänud. 
* Pesu peab ka hulka tihemini pesema kui vanasti :), sest vahel tuleb päevas mitmeid kordi riideid vahetada. 
* Kadedus on välja löönud ja Carola ei taha asju jagada.

Plussideks:
Kui minu kõige suuremaks hirmuks olid õe ja venna vahelised suhted, siis nüüd võin öelda, et...
* Carolast sai kohe alguses suur õde ja on seda siiani.
* Carola on väga abivalmis ja toob meile asju (olgu nendeks mässu, kreem, tekk, lutt, kaisukas jne).
* Carola on oma vennast väga lummatud. Ta jagab talle oma hellust nii muside kui ka kallistuste näol, ning hommikul ärgates ütleb talle alati "tere hommikust venna" ja annab talle musi ja kalli. Kui lasteaiast tuleme ja venna kas minu või issiga kodus on, siis hüüab juba "Tere venna". Kui teda kohe ei näe, siis küsib "kus venna on?".
* Nad naudivad juba üksteisega tegelemist. Venna küll veel ei mängi, aga kui Carola ta juurde läheb ja seal mänguasjadega on või lihtsalt jutustab, kõdistab teda, siis venna püüab talle lalisedes/naerdes vastata. Eile mängisime just "kikiii" mängu. Panime vennale teki näo peale ja kui silmad sealt välja tulid, siis ütlesime "kikiii". See mäng meeldis neile mõlemale. 

* Tänasel päeval läheb Carola hea meelega lasteaeda ning võin öelda, et ta on lasteaiaga ilusti kohanenud. Ta läheb sinna rõõmuga ja ootab juba, millal sinna minna saab. 
* Õnneks pole ka suuremaid tagasilööke olnud. Kuigi vahel on meel nii nukraks läinud, sest tahab koju oma venna juurde. Igatsus venna järgi annab vahel tunda.
* Eks esimene aasta on möödunud ikkagi rohkem kodus haige olles, aga iseenesest esimene aasta lasteaias on mõjunud igati hästi ja toredalt. 
* Usun, et oleme suutnud Vunksule tagada piisavalt tähelepanu ja lähedust. Muidugi seda võiks alati rohkem olla. See hirm on täitsa õigustatav, sest on näha, et ta katsetab ja paneb meid ka proovile.
* Carola võtab vennat kui mängukaaslast. Pakub talle mänguasju ning jutustab talle raamatutest piltide järgi jutukesi või talle tuttavaid jutte. 

* Carola hakkab ka nutma kui venna nutab. Esimese asjana kui mind venna juures ei ole, siis paneb talle luti suhu, sest ta ei taha, et venna nutab.
* Vahel kui vennake joriseb, siis oleme ka talle luti suhu pannud, mida ta tegelikult  ei taha, siis tuleb Vunksu ja kisub selle ära öeldes, et vennal ei vaja lutti.

Kokkuvõtvalt võin öelda, et mõni hirm oli ikka õigustatud ka, aga nüüdseks on need juba seljatatud ja möödas.
Elu kahe lapsega on isegi huvitav, sest käed/jalad on kogu aeg tööd täis ja hommikust saab kiiresti õhtu. Tore on vaadata, kuidas nad koos kasvavad ja arenevad ning pakuvad teineteisele huvi. Kahju ainult, et see kasvamine ja arenemine nii kiiresti toimub. 
Venna ju alles sündis. Alles pidasime ta ühe kuu pidu, siis emadepäeva paiku kuue kuu pidu ja järgmine kuu juba ongi 7 kuune. Varsti juba aastane. Aeg ikka lendab. 
Lõpetuseks elu kahe lapsega on paras katsumus, aga igas päevas on päike. Nähes neid koos kasvamas ja arenemas on ainult lust. Nüüd ma ei kahetse hetkegi, et mul on kaks last nii väikese vahega. Jah, vahel on raske, aga pisikeste naer suudab selle 101% korvata. 

Mõnusat reedet ja saabuvat nädalavahetust.