Täna on lihtsalt kuidagi selline ärev ja põnev päev. Seda muidugi heas mõttes.
Algatuseks tegin algust oma pisikese sünnipäeva planeerimisega, mis on küll alles järgmine kuu, aga varakult tuleb peale hakata, et kõik saaks nii valmis nagu plaanin. Kuigi ajalugu näitab, et ükskõik millal sa asjaga peale hakkad või alustad, siis jääb ajast alati puudu. See on alati nagu aamen kirikus.
Aga ma ei tahtnud üldse sellest kirjutada, vaid hoopis sellest, kui "kõva mutt" ma olin ja astusin oma mõtetest välja reaalsusesse. Mis jutt see on? Kohe saad sellele vastuse.
Oma mõtetes oleme alati "kõvad tegijad", aga tegelikult ei ole me enne keegi kui ei ole seda mõtet teoks teinud. Nii ka mina. Oma mõtetes olen plaaninud kordi ja kordi, et pean end toast välja ajama ja trenni minema.
Ühesõnaga ma otsustasin oma trenniriietelt "mega paksu" tolmukihi maha pühkida ja vedada end trenni. Jah, Sa lugesid õigesti. Mõne inimese jaoks on trenni tegemine igapäevane asi, nagu näiteks suitsu tegemine, prillide kandmine või mõne muu asja tegemine. Minul sellega kahjuks nii suurt sidet pole. Aga igatahes...
Ma olen juba ammu vaadanud ja uurinud ühe trenni kohta, mis toodigi täna "koju kätte" ehk minu kodust mõne kilomeetri kaugusele.
Selleks trenniks on Kangoo jump. Googeldades saate selle kohta rohkem lugeda, aga lühidalt on see liikumine muusika saatel spetsiaalsete vedrustustega jalatsitel.
Ma olin algul ikka natuke hirmul. Kodus oli ikka väike ärevus ja põnevus sees. No, et kuidas see ikka on, kas jalatsid on ikka mugavad ja head, ning kas ma pean seal ikka vastu ja võhma jätkub. Nagu ikka iga asi on uus ja natuke hirmutav.
Aga... asjatu, sest see kõik oli lihtsalt nii hullult äge ja vinge.
Algul tasakaalu leidmine ja kõndimine olid harjumatud. Sealjuures tuli meeles pidada, et samas pead kõndima ja seisma nagu daam. Natuke keerukas meeles pidada, sest püüdsin ju püsti jääda ja kõndida. Lõpuks oli see kuidagi kehas ja trenn võis alata.
Nii nagu trenni ülesehitus ikka , et alustuseks väike soojendus, siis harjutuste õppimine, kõik harjutused koos, lõpetus ja venitus.
Kõige raskem oligi vast see kui kõige õpitu kordamisele läks. Jaa seda mitte aeglases tempos.
Püüdsin ikka kõike ilusti kaasa teha, aga vahel oli ka tunne, et ei jaksa ja võtsin natuke vabamalt ja mõtlesin, et kui tervet ei jaksa, siis tee pool. Nii tegingi. Liikusin kogu aeg kaasa, aga väikeste muudatustega.
Kord läks rütm sassi või mõte uitama ja oligi asi vussis, aga ma ei lasknud end sellest heidutada. Mind ei huvitanud, mis teised sellest arvasid, et seal vusserdasin või tegin pool, sest ennast peab ju hästi tundma. Ja seda ma tundsin. Võhmaga oli ka kõige kiiremal ajal ikka natuke jamasti, aga tegin kõik kaasa ja loobumise mõtet polnud kordagi. Jah, ma ei teinud raskemal hetkel kõike maksimaalselt kaasa, aga ma liigutasin ja tundsin end hästi, mis peabki ju fann olema.
Õpetaja oli ise nii mega äge ja energiline, et lihtsalt ära minemine või kuhugi seina äärde seismine ei tulnud kõne allagi.
Lõpuks oli see kõik seda väärt, et pühkisin riietelt tolmu ja ajasin end toast välja. Kõik oli ikka nii paganama mõnus ja äge. Vastuvõtt uksel ja see trenn, mis pani higi igalt poolt voolama ja näo õhetama. Kõik oli lihtsalt nii mõnus ja tunne oli ka mega. Olen lihtsalt 100% rahul. Lõpuks ütles veel treener ka, et olid mega tubli. Ja vahepeal nende südamekeste jagamine, mis kätega tegi, andis nagu funki ja energiat veel rohkem juurde.
Üks täiega mõnus tund ja trenn ainult mulle, mida plaanin kindlasti ka edaspidi kas või kord nädalas ainult endale võtta.
 |
| Õnnelik mina |
Mõnusat reedet.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar